Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

arvutite klaviatuure, et ta libistab sõrmedega üle ekraanide ja… ja nõiub kuidagi. Räägiti, et ta võib sepistada vastuviiruse, mis sinu arvutisse tunginud viiruse tapab. Keegi neist, kellega Mette rääkis, polnud seda küll ise pealt näinud, aga nad olid sellest kuulnud. Üks inimene, laevandusfirma arvutiguru, kes olevat Mordaunti oma ihusilmaga näinud, oli keset suve hankinud raske kopsupõletiku ja oli nüüd haiglas. Ülejäänud teadsid ainult rääkida, et Mordaunt oli mingi wizard, päikeseprillidega imemees, kes on päästnud mitme firma arvutivõrgud surmast. Kusjuures mitte keegi pole suutnud tuvastada nende häkkimiste ja viiruse allikat. Niisama saladuslik nagu Mordaunti vasturavim, olid olnud ka need rünnakud. Su arvutis tekib äkki blackout, sa ei pääse sellele enam ligi, aga keegi toimetab selle sees, sa näed, sa tunned seda. Ja siis tuleb Mordaunt, ta katsub kuvarit, ta nuhutab, pomiseb midagi ja hakkab sepitsema või loitsima, ta joonistab kuvarile mingeid kujundeid, lausub sõnu ja korraga on su arvutis programm, mis sissetungija tapab. Kes on Mordaunt? Keegi ei tea. Aga Mette teadis juba: ta õige nimi on Kaj ja ta elab Odenses, sõidab vanal sõjaväejalgrattal.

      Neid kuulujutte Mette loomulikult ei uskunud, ei saanud uskuda. Jah, ta oli näinud Kajd toimetamas ta auto kallal, kuid selle tuvastamiseks, et autoarvuti oli üle kuumenenud ei lähe tarvis võlurit. Külmaelemendi laadimisega oli keerulisem lugu, seda – nagu ta firmast järele uuris – saab teha tõepoolest ainult nii-öelda laboratoorselt.

      Kopenhaageni raekoja kell lõi kaheksa. Mette vaatas ringi ega näinud kedagi, kes oleks sarnanenud Kajle. Tal oli külm, ta nuuskas nina ja võdistas õlgu. Taanis muutub ilm pagana kiiresti. Külmast värisevate sõrmedega üritas ta sigaretti süüdata, kuid sai aru, et kogu pakk on läbi vettinud. Ta käekell, mille ta oli sekundi täpsusega õigeks sättinud, näitas nüüd täpipealt kolm minutit kaheksa läbi. Ootamatult tugevnenud vihmavoog rabistas ta vihmavarjule.

      Mida neetut sa passid siin, tüdruk, sa peaks koju minema, gammeldansk’i ja kuuma teed jooma.

      Keegi viipas talle.

      Mette fikseeris selle silmanurgast. Ta ei näinud liigutust, ta hoomas, et keegi viipas talle. Aeglaselt pööras ta pead.

      Temast mõnikümmend meetrit eemal seisis Kaj. Ei, ta ei seisnud, ta toetus vastu Anderseni ausammast, täiesti läbimärg, ja viipas.

      Mette ei saanud isegi aru, et ta jooksis Raekoja treppide eest ausambani, ta ei pannud tähele, et jooksis läbi lompide ja pritsis end puusadeni märjaks. Kajl oli seljas ainult T-särk ja jalas kulunud teksased. Poiss oli läbimärg ja ta köhis, värises ja vappus üle keha.

      “Helde jumal, Kaj, sa külmetad ja saad ju niimoodi kopsupõletiku,” oli kõik, mida Mette öelda oskas.

      “Ma ei külmetu kunagi,” vastas Kaj kähiseval häälel.

      Mette kattis nad mõlemad vihmavarjuga.

      “Kas sul mingit jopet siis ei ole, terve päev on vihma sadanud.”

      “See pole külmast… Mette, mul on nii hea meel, et sa tulid.”

      “Ja minul oleks väga hea meel, kui sa kohe sooja saaksid ja paar tabletti sisse võtaksid.” Mette katsus noormehe otsaesist ja tõmbas käe ehmunult tagasi. Kaj polnud mitte kuum, vaid jääkülm. Kaj oleks peaaegu kukkunud, ta rabas Anderseni ausambast viimasel hetkel kinni.

      “Ei mingeid tablette, see pole külmetus, see on viirus.”

      “Muidugi viirus, ja veel selline, mis sulle kohe kopsupõletiku tekitab…”

      “Ei, sa ei mõista…”

      “Ma mõistan väga hästi. Nii hästi, et me võtame siit kohe takso, lähme minu juurde, ma joodan sulle gammeldansk’i ja topin sulle mõned tabletid sisse.”

      Taksode juurde, mis siin samas seisid, pidi Mette Kajd talutama. Poiss oli nii nõrk, et vedas vaevu jalgu järel. Kaj oleks tahtnud vastu panna, ta pomises, et tal pole midagi viga, kuid siiski oli ta liiga nõrk, et taksosse istumisele vastu punnida.

      Poole tunni pärast Kaj magas. Ta magas Mette tagatoas, meestepidžaamas, mille kohta Mette isegi ei mäletanud, kas see oli kuulunud tema abikaasale või kellelegi teisele. Igatahes oli see Kajle liiga suur ja loperdas seljas nagu kott, kui poiss voodisse tuikus.

      See oli olnud hullumeelne õhtu. Kaj riided rippusid vihmakindlal rõdul, kus soojaõhupuhur neid kuivatas. Kui nad korteri ukse taha olid jõudnud, Kaj minestas. Hetkeks küll, ja Mette oli juba mõelnud kutsuda kiirabi, kuid siis oli poiss taas silmad avanud ja sosistanud üheainsa sõna: evigheden, igavik. Ta ei punninud vastu, kui Mette jootis talle sooja rohuteed ja mitu pitsi elustavat gammeldansk’i, söötis talle sisse kaks tabletti Coldrexi ja mõõtis palavikku. Kaj kehatemperatuur oli 40,3 ja ometi oli ta üleni jääkülm. Mette tundis seda hästi, kui ta ülakeha eukalüptiõliga sisse võidis.

      Evigheden, oli poiss veel kord sosistanud, enne kui oli uinunud. Nüüd magas ta juba teist tundi, nägu rahulik, ta keha ei vappunud enam. Kaj magas külalistevoodis, toas, mille kohta Mette oli kunagi mõelnud, et sellest saab lastetuba. Ta oli Kaj sinna voodisse talutanud kuidagi automaatselt, viia teda enda magamistuppa kaheinimesevoodisse oli tundunud kuidagi pühaduse rüvetamisena. Mitte voodi, vaid Kaj suhtes.

      Ta pole veel kakskümmendki, oli Mette millegipärast mõelnud, kui ta õli poisi õlgadele hõõrus. Jumal, ma ei tea isegi kui vana ta on, lapsed kasvavad tänapäeval ju nii kiiresti. Lapsed…

      Kui Kaj oli magama jäänud, hakkas ka Mette tasapisi rahunema. Põhja-Jüütimaa jäiste tuulte käes kasvanult oskas ta külmagrippi ravida, vähemalt mäletas, mida ta ema teinud oli. Ta läks elutuppa, vahetas märjad riided puuvillase jooksudressi vastu, keetis endalegi kruusi rohuteed ja jõi selle gammeldansk’iga ära, süütas sigareti ja mõtles, et mis pagana jama sisse on ta nüüd sattunud. Ta oli toonud täiesti võõra noormehe enda koju, jootnud ja ravitsenud teda, teadmata isegi, kas talle tohib neid rohte manustada, ja siis ta magama jätnud. Kusagil võib olla mõni närvitsev ema, pruut või ootavad sõbrad. Ta isegi ei teadnud, kas Kaj ei pidanud õhtuse Odense rongi peale minema, ta ei teadnud mitte midagi. Ta oli käitunud otsekui mingist instinktist haaratuna, instinktist, millele ta hetkel ei tahtnud nimegi anda. Siis langes ta pilk rõdul kuivavatele Kaj kulunud teksapükstele.

      Kui mitte telefon, siis rahakott ravikindlustuskaardiga on seal ikka, mõtles Mette. Kui poiss jääb ööseks siia – ja siia ma ta jätma pean – siis peaks vähemalt kellelegi helistama. Ta saatis veel ühe kõhkvel pilgu Kajle, kes magas rahulikult, tõusis ja…

      Telefon hakkas helisema. Mette mobiiltelefon, mis tegi kusagil esikusse kukkunud käekoti põhjas tuttavat Wagneri valküüride häält.

      See oli Astrid. “Kummaline, et ma ei kuule lõbusat kohvikumelu taustal mürtsumas,” teatas too, kui Mette oli kõne vastu võtnud. “Linnas peaks ju kõik juba töötama.”

      “Ei kuulegi, ma olen kodus.” “Ja miks sa siis sosistad?”

      “Kaj magab…”

      “Või nii? Ikka jube kiiresti käisid need asjad siis…”

      “See pole see, mis sa mõtled. Ta on puruhaige, üritan teda ravida. Poisil on üle neljakümne palavik, korjasin ta Raekoja platsilt poolteadvusetult üles.”

      Astrid vaikis hetke. “Haige?” küsis ta siis. “Imelik, kõik mõtlevad, et see oli jälle Mordaunt…”

      “Misasi oli jälle Mordaunt? Kes kõik?”

      “Need, kellega ma rääkida olen jõudnud. Kuidas sinu arvuti on?”

      “Ma ei saa nüüd midagi aru.”

      “Oota, sa ei teagi veel midagi?”

      “Mida?”

      Astrid ohkas. “Oh teid noori! Pane siis arvuti käima ja vaata, mis pilt seal on, meilboksis, ma mõtlen.”

      “Mis seal peaks olema?”

      “Sellest pasundavad kõik uudised. Täna kella seitsmest kuni kolmveerand kaheksani said kõik inimesed Kopenhaagenis ja lähikonnas oma e-mailide sisu asemel mingi viiruse. Ükskõik, millise meili sa ka ei avanud, lahvatas ekraan pimedaks, süsimustaks, milles