Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

niivõrd vabalt ja kõike otsekui õhust haarates. Naine palus tal seda teha, ta peab veel palju õppima ja harjutama. Milline naine, nõudsid Gerda ja vanaema. See naine, kelle juures ma olin, jäälossis.

      Christian ei mäletanud külmutusautos viibimist. Ta mäletas ainult, et oli kuhugi autosse roninud ja see oli ta viinud Lumekuninganna juurde. Mis kõige kummalisem – külmutusauto juht olevat olnud naine. Keegi polnud teda täpselt näinud, ainult vilksamisi. Täpselt nagu muinasjutus, Lumekuninganna varastas Kaj saanis, mille ta siis üle taevavõlvi Põhjalasse viis.

      Hallutsinatsioon, seletasid psühhiaatrid. Ta külmus nii ruttu ja otsis abi muinasjutust. Liigeseid ja ajutegevust halvav külm valu põhjustasid kaitsereaktsiooni, poiss kujutas endale ette, et Lumekuninganna röövis ta ja viis enda juurde kaugele põhjamaale. Nii nagu muinasjutus oli Lumekuninganna Kajd suudelnud ja see suudlus oli ta külmutanud, kujutas poiss ette, et halvav külm oli Lumekuninganna suudlus. Ajul on imelised võimed, kinnitasid psühhiaatrid. Ja see oli kõik, mida nad pakkusid seletuseks Kaj fenomenaalsetele võimetele, rohkemat nad ei suutnud.

      Christian aga uskus, et ta oli viidud Gröönimaale, Lumekuninganna lossi, kus oli olnud üks naine.

      Lumekuninganna?

      Jah. Hell, hoolitsev ja väga ilus naine, lumivalges kombinesoonis, kes oli talle näidanud arvutit, loogika ja ratsionaalsuse ülimat pühitsust, mõistust, mis on vaba emotsioonidest, külm ja kõikvõimas.

      “Mõistusepeegel,” sosistas Mette.

      “Mille valmistas deemon,” sõnas äkki mehehääl. Mette võpatas ja vaatas ringi. Elupuuheki kõrval seisis lühemat kasvu naeratav mees.

      “Tere,” ütles ta. “Ma olen Jens. Ja teie, nagu ma aru saan, olete uus Lumekuninganna kehastus?”

      “Pigem lihtsalt Mette ja ajakirjanik. Lumekuninganna jätaksin ma esialgu mängust välja.”

      “Christian näeb teis Lumekuningannat,” vastas Jens. “Lubate ühineda? Ega kellelgi midagi õlle vastu ei ole?”

      Gerda Hanseni abikaasa oli Odense Hans Christian Anderseni majamuuseumi töötaja, kirjandusteadlane ja nagu ta ise ütles, ehk üks kõige väiksema tähtsusega imelisi kokkusattumusi, mis selles loos üldse olla võivad. Ta oli tutvunud Gerdaga just siis, kui neiu oli tulnud muuseumisse otsima vastuseid Anderseni “Lumekuninganna” saladuste kohta. Nii oli see läinud, Anderseni vari oli saatnud kogu nende tutvust ja abielu.

      “Tõenäoliselt olen mina selles süüdi,” ütles Jens tagasihoidlikult naeratades ja Gerda kätt silitades, “et Gerdast ei saanud Christianile muinasjutu Gerdat. See võib teile tunduda kummaline, mida ma nüüd ütlen, arvestades, et me oleme siin kõik täiskasvanud inimesed ja nii edasi. Aga kui te tahate tunda ja mõista Christianit, või nimetagem teda siis pigem Kajks, siis peaksite te peensusteni tundma Anderseni muinasjuttu.”

      “Ma sain sellest juba aru,” ütles Mette. “Aga see ei seleta tema fenomenaalseid ja üleloomulikke võimeid arvutiasjanduses. Kopenhaageni elanikud nakatuvad haigusesse, mille põhjustas arvutiviirus. Kaj usub, et selles on süüdi keegi deemon.”

      “Täpselt nii, nagu muinasjutus kirjas. Meenutage – oli keegi deemon, kes pidas kooli ja valmistas peegli. Maailm peegeldus sellelt vastikuna, ebameeldivana, inimesed muutusid koledateks. Ja kõik inimesed, kes nägid seda peegelpilti, hakkasid uskuma, et maailm ongi selline: halb, kole ja paha. Deemon tahtis lennata peegliga taevasse, et näha, kuidas inglid selles paistavad, ent peegel kukkus ta käest, purunes miljoniks killuks ja kukkus maa peale. Nendest kildudest valmistasid inimesed aknaid, prille ja kõike, mida klaasist teha võib. Deemon ainult naeris selle peale ja… ja õhus levis veel tuhandeid liivaterasuuruseid kilde ning “Lumekuninganna” muinasjutt ongi sellest, mis ühe sellise killuga juhtus. Loo lõpus saame teada, et Lumekuninganna oli selle Kajle silma torganud.”

      “Mis muutis ta ebainimlikuks, külmaks ja kurjaks, kui ta Lumekuninganna lossis lahendas mõistuse jäämängu,” sosistas Mette. “Aga see ei klapi…”

      “Oodake,” Jens viipas käega. “Jah, ei klapi, aga ei peagi klappima. Kaj on loonud kõigest oma loogika, oma religiooni. Anderseni muinasjutt on eelkõige mõistujutt, aga selline, mis pakub väga mitmesuguseid tõlgendustasandeid, teadlased vaidlevad nende üle senimaani. Kogu see lugu on nii mitmetest asjadest, sellele on filosoofilisi, religioosseid ja seksuaalseid tõlgendusi. Anderseni Lumekuninganna on külma, kaalutleva mõistuse valitseja. Ta suudleb Kajd, röövib ta ja muudab ta südame jääks. Kaj oli muutunud juba enne, kui talle jääkild silma torgati. See jääkild andis talle aga mingi erilise mõistuseseisundi, mille abil ta lahendas jäätükkide mõistatust, mõistuse jäämängu. Kui ta oleks suutnud jäätükkidest kombineerida sõna “Igavik”, oleks ta olnud jälle iseenda peremees, aga ta ei suutnud seda enne, kui Gerda kuum pisar ja suudlus ta südame lahti sulatasid. Mis see on? Süütus, lapsemeelsus päästab maailma külma ratsionaalsuse käest? Kaj lunastub läbi Gerda armastuse? Viktoriaanliku ajastu dilemma, mil teadus hakkas üha enam avalikult seletama kõike seda, mida peeti religiooni pärusmaaks? Kaj imetleb lumekristalli loogilist ja täiuslikku struktuuri, see on tema uus arusaamine maailma külmast ratsionaalsusest, kuid ta langeb ise selle ratsionaalsuse ohvriks; Gerda seevastu kehastab religioosset, emotsionaalselt maailmanägemist, mis suudab Kaj päästa. Tõlgendusi on mitmeid. Aga meie Kaj versioonis pole Lumekuninganna üldse halb. Lumekuninganna õpetab talle arvutit, annab talle võimed.”

      “Ja tal on need võimed,” ütles Mette. “Andersen kirjeldab imelikku mõistuse jäämängu, mille Kaj peab lahendama, aga ma ei saa kuidagi lahti tundest, et see on arvuti. Anderseni lugu oleks nagu mõistujutt sellest, kuidas Lumekuninganna õpetab Kajd kasutama mingit keerulist programmi. Mõistusepeegel on arvuti, ratsionaalne ja külm masin. Aga Andersen ei saanud kirjeldada arvutit ja ometi on Kajl need üleloomulikud võimed!”

      Jens noogutas. “Tal on need võimed. Ta sõrmed võivad olla ühenduseks arvutite vahel. Ta suudab murda iga viiruse ja suudab arvutiga võluda. Kõik on õige – Andersen ei saanud kirjeldada arvutit, ometi ta tegi seda. Keegi ei oska seda seletada. Muinasjutus kiitleb Kaj Lumekuninganna ees, kui hästi ta oskab juba arvutada, isegi murdarvudega, kuid Lumekuninganna ütleb, et seda pole veel küllalt. Ma usun, et kõige võti ongi Lumekuninganna, see olete teie, Mette. Lumekuninganna on talle freudistlik emakehastus, ema, keda ta pole kunagi tundnud ja kellest ta on ilma olnud. Külmutusautos elu ja surma vahel vaakudes tegi ta aju läbi seletamatu metamorfoosi, talle viirastus Lumekuninganna, sest oma surmahetkel mõtlevad inimesed tihti emast. Elu algus ja elu lõpp… emast me sünnime ja ema me igatseme surmahetkel. See mõttekujutelm oli nii võimas, nii vägev ja segunes tema obsessiooniga muinasjutust, ja nii kujuneski tal mingi oma religioon, milles Lumekuninganna on hea ja aitab teda.”

      “Mordaunt,” ütles Mette äkki. “Oidipuse kompleks. Mordaunt igatseb oma mõrvatud ema järele. Mileedi… ta siis mõtleb, et Mileedi on samuti nagu Lumekuninganna?”

      Jens ohkas ja veendus, et kogu õlu oli juba joodud. “See on minu seletus. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest ja mitte ükski teadus ei suuda seletada, milliseid komplekse, hirme, soove ja ihasid me lapsepõlvest endaga kaasas kanname. Inimese aju on kõige võimsam arvuti maailmas. Christian vaakus elu ja surma piiril ning tema aju kinkis talle kõige veidrama kompensatsioonimehhanismi; Lumekuninganna hoidis teda elus, muinasjutt aitas teda, ta sooritas mõttelise rännu Jääkuningriiki ja omandas võime valitseda arvuteid. Kõik segunes seal, lapsemõistusega tunnetas Christian kogu Anderseni pakutud mõõdete gammat, kõik need matriarhaalsed kujundtegelased ja seksuaalsuse, millest selles loos varjatult juttu on. Ta otsib senimaani oma Lumekuningannat ja nüüd olete selle kandidaat teie. Kas ta otsib ema või armukest, ma ei tea. Kes te tahate talle olla?”

      “Ma ei tea,” vastas Mette.

***

      Ööseks jõudis ta tagasi Kopenhaagenisse. Kajd ei olnud. Miks ta oleks pidanudki olema? Ta poleks suutnud tungida läbi lukustatud ukse. Mette ukselukk oli rauast, ei mingit digitaaltehnikat, vana hea rauast lukk, seda ei murra isegi Kaj võimed. Mette riietus lahti, viskas läbihigistatud riided põrandale hunnikusse ja kuulas raadiost uudiseid. Linna tabanud seletamatu gripiviirus polnud veel taandunud, kuid uusi haigeid polnud eriti lisandunud. Olukord on stabiilne