Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

niisugune komme, Bennesen ei taha, et keegi end liiga vabalt tunneks. Ta lükkas eine mikroahju, kooris end riidest lahti ja sööstis duši alla. Miks enamiku filmitegijate arvates on duši all olev naine kõige haavatavam ja abitum olend maailmas, mõtles ta, kui külma vee lahti keeras. Lollakate stsenaristide soovil valivad sarimõrtsukad roima sooritamiseks just taolised hetked, mil nende ohvrid muretult kümblevad. Ja nii filmist filmi libiseb kaamera läbipaistva vannieesriide poole… Küllap on see pärand stsenaristide lapsepõlve vojerismist, nii erutav on piiluda, kui keegi on end ohtu aimamata riidest lahti võtnud ja duši alla läinud. Mette lasi külmal veel voolata ja jahutas end maha. Siis hõõrus ta end lavendliseebiga. Ta ei kasutanud kunagi dušigeele, vaid ainult Itaalia kosmeetikute looduslikke vahendeid. Aroomiteraapia oli tema usutunnistus, Mette vanuses naisterahva kalleimaks varaks on nahk ja jume. Ta puudutas end jalgade vahelt, kui seebitas. Külma dušši võttes tegi ta seda tihti, külmus ja kargus olid talle teismelisest saadik erutavalt mõjunud, isegi kahe lühiajalise abielu ajal. Ta puudutas end veel ja veel, kui tundis, kuidas rinnanibud külmade peenikeste veevoogude all kõvenevad ja sinakaks tõmbuvad. Ta nõjatus vastu vannitoa seina, et jalad ei oleks pinges ja lihased lõtvuksid, siis puudutas ta end veel ja silitas.

      Lõpeta, tüdruk, ja hangi endale üks mees, sa saad sellega hakkama, sa ei ole veel nii vana.

      Aga käed tegutsesid vilunult edasi, roidunud keha ei kuuletunud mõistuse käsklustele. Pärast dušši ei tundnudki Mette end kuigi näljasena, ta haaras külmkapist õlle, heitis ülle puuvillase hommikumantli, krabas kaasa sigaretid ja maandus rõdule, kus mereõhk segunes autode väljaheitegaasidega ja ta said end taas tunda osakesena ühe suurlinna elurütmis.

      Mette Lund Søndergaard, ajakirja “IT & Inimene” reporter elas Kopenhaageni kesklinna ühes kõige ihaldusväärsemas rajoonis, lähedal merele, mereväelinnakule ja Amalieborgile, klaasist ja betoonist modernses korterelamus, tänaval, mis viis Langelinje kai äärde, kus silduvad luksusjahid ja kuhu aastaringselt sõidutatakse turiste vaatama kuulsat Hans Christian Anderseni loomingust inspireeritud Merineitsi kuju. Tema korter selles ülikallis majas oli väikseim, ainult kahetoaline, see-eest sisustatud disaini ja tehnika viimase sõna järgi. Ta oli selle saanud nii-öelda kaasavaraks oma viimaselt abikaasalt, tähtsalt IT-ärigurult, viimase abieluaasta oli Mette elanud õndsas teadmatuses sellest, et samas majas elab ka tema abikaasa armuke. Tema abikaasa ostetud korteris. Naine polnud temast ei noorem ega ilusam, aga ta oli vahelduseks, sest nii rikastel meestel ei tohi olla ainult üks partner. See oli tsunftiseadus. Nüüdseks oli Mette muidugi harjunud, et elab amoraalses majas, siin pole ühtegi täisväärtuslikku perekonda. Korterites elasid kas linnaäärsete villade suured bossid, kui nad ei viitsinud hilisõhtul koju sõita, või nende armukesed. Maja-aluses parklas peeti halvaks tooniks hoida üle kahe aasta vanust automudelit. See oli moodsate linnainimeste maja, kelle identiteediks oli pealinna kiire elutempo ja kes tahtsid olla rohkem eurooplased kui taanlased.

      Mette istus rõdul korvtooli, avas õlle ja süütas sigareti. Kopenhaageni kohale oli laskumas malbe suveõhtu, kuumus taganes, mere poolt kostis kajakate kisa ja mööda tänavat kulgesid katkematu vooluna turistide bussid. Kahetoaline lukskorter Kopenhaageni kalleimas rajoonis oli tegelikult kõik, mida Mette Lund Søndergaard siinilmas omaks võis pidada. Suurlinna oli ta tulnud kakskümmend neli aastat tagasi, Põhja-Jüütimaa väiksest kalurikülast, ruuduline kohver ja vihmavari käe otsas, pealinna suhtes naiivsem kui puritaanist lamburneiu, kuid tulvil unistustest omandada korralik haridus, leida oma prints ja saada palju lapsi. Hariduse oli ta saanud, printse oli kahjuks olnud liigagi palju, laste ja perekonna asemel oli ta kontol kaks aborti, kaks lahutust ja üks alkoholi võõrutuskuur. Ta oli juba ammu loobunud mõtisklemast küsimuse üle, mis on õnn. Maailm, kus ta ennast teostas, ei hoolinud õnnest, vaid edukusest. Ta oli mõõdukalt jõukas, võimekas, heade sidemetega ajakirjanik, võis endale lubada kuuajalisi puhkusi Kariibi saartel, kus ta oli juba harjunud oma tõmmunahalistele üheööarmukestele kinnitama: jah, ma olen õnnelik, siin, sinuga ja praegu. Õnn on hetk, teadis Mette. Õnn ei saa olla olek, vähemalt selles maailmas, kus ta tahtis edukas olla.

      Ja sel hetkel, külma õlut rüübates ja kanget “Prince’i” tõmmates, roidunult oma luksuskorteri rõdul jaapani turistide busse vaadates, tundis Mette hetkelist õnne. Ei midagi erilist, ainult hygge ja rahulolu hetkelisest kokkuleppest, mille sa oled saavutanud ahistava maailmaga. Homme hommikul kirjutab ta loo valmis, läheb toimetusse, ja algab rutiin, täna õhtul aga ta naudib vabadust. Võib-olla ta isegi ei söö seda, mida ta ennist mikroahju oli visanud – mis see ka polnud – ja jalutab linna poole mõnda Giuliano restorani. Näiteks.

      Ta lõpetas õlle ja veel ühe sigareti, astus siis tuppa tagasi ja pakkis lahti oma reisikoti. Selle kõrval lebas läptop, seesama, millel Kaj oli soovitanud tungivalt viirusetõrjet uuendada. Mette muigas kummalisele kohtumisele tagasi mõeldes ja lubas meeles pidada, et sõidab neil päevil teenindusest läbi ja nõuab aru, mis selle autoarvuti jahutusega siis õieti on.

      Kui ta korterist välja astus, oli ta jalga tõmmanud teksased, selga valge T-särgi ja peale Armani nahkjaki, juuksed oli ta kiirelt ja hooletult tupeerinud tütarlapselikumaks ja ka kevadise hõnguga Gucci parfüüm sobis ehk rohkem Mettest paarkümmend aastat nooremale naisele. Ma ei lähe seiklust otsima, kinnitas ta endale ja muigas, ei, muidugi mitte, ma lähen ainult õhtust sööma. Nii nagu alati. Aga kunagi ei või teada, mis võib ette tulla. Käekotti pani ta siiski oma läptopi – pole paha veidi intervjuude üleskirjutusi kohendada ja artikli struktuuri kallal töötada. Seda kauem ta hommikul magada saab.

      Ta läks oma tavalisse kohta, terrassiga itaalia restorani Rosenborgi lossi lähedal, mille omanik ja peakokk ühes isikus – Giuliano – ta kohe ära tundis ja korraldas kiirelt vaba laua terrassil. Ta ei vaevunud isegi menüüd uurima, Giuliano pilgutas kavalalt silma ja hetkega tekkis Mette ette pudel punast chiantit. Penne rigata vegetariana’t oodates avas ta läptopi.

      Tema esimene emotsioon oli, et küllap on ta arvuti kahetsusväärsel kombel vahetusse läinud, ehkki teadis, et see on võimatu. Läptop oli kogu aeg tema käes olnud ja hiljem lebas see auto tagaistmel. Ometi ei ilmunud desktopile käivitamise järel uue, spetsiaalselt rikkamatele naisterahvastele mõeldud “Ferrari” sportmudeli – Mette unistuse ja igatsuse – pilt, vaid hoopiski midagi kummalist. Jahmunult silmitses Mette seda fotot.

      See oli lumes õitsev roos. Foto oli ülikvaliteetne, suurepärane suurendus, perfektsed pikselid, päiksepaistelise ilmaga pildistatud roosipõõsas, värsked, tugevad ja ümarad õied tugevate mürkroheliste varte küljes ja ümberringi lumi. Lund jätkus ka õielehtedele, vars kasvas välja koheva lume alt. Montaaž või mitte, ühte aga Mette teadis – ta pole seda pilti iialgi varem näinud ja tema pole seda oma arvuti desktopile pannud.

      Viirusetõrje?

      Mis neetud viirusetõrje! Ta polnud isegi Saksamaal artiklit tehes kordagi läptopi internetti ühendanud, tal polnud selleks ei aega ega vajadust.

      Mis aga veelgi kummalisem – ekraani all paremas nurgas vilkus kollane kirjaikoon. Mette postiliides tahtis talle teada anda, et ta on saanud uue meili. Et tal on uus ja lugemata kiri.

      Täiesti võimatu. Viimati oli läptop olnud internetiga ühenduses nädalapäevad tagasi, kui ta tõmbas sinna mõned Saksamaa kaardid, läptoppi kasutab ta interneti jaoks harva, selleks puudub vajadus – tal on töö juures ja kodus arvutid, milles ta oma kirju loeb ja kõiksugu meilidega saadetavat kasutut sodi arhiveerib. Keegi ei saa ju saata võrguühenduseta arvutisse kirja! Mette klõpsas kirjaikooni ja postiliides käivitus. Ta jõudis märgata kiiresti hallis kirjas vanu meile ja nende kohal rasvases kirjas – tänase kuupäevaga! – uus ja lugemata kiri. Ja seejärel välgatas kiirelt ekraanile tüütu teade, et Mette on praegu offline’i-režiimis ja kas ta soovib online’i minna. Ei, ta ei soovinud, ta vaatas uut lugemata kirja:

      From: mordaunt To: [email protected] Subject: kolm punkti

      Mordaunt? Mõtles ta. Kindlasti ei tunne ta kedagi sellenimelist, ehkki nimi tundus kahtlaselt tuttav. Võis see olla mingi viirus, mille ta kunagi on arvutisse saanud ja mis käivitub pärast peiteaega, andes endast teada selle kirja ja pildiga lumes kasvavast roosist? Ta polnud sellisest viirusest kunagi kuulnud.

      Põrgusse, vaatame, kes sa siis oled, Mordaunt! Mette avas kirja:

      tere