Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

vastas poiss.

      “Rattaga? See on põrgulikult pikk maa.”

      Poiss kehitas õlgu. “Aga mul ei ole kuhugi kiiret. Ma siis vaatan, eks?”

      Mette eeldas, et noor isehakanud mehhaanik sööstab innukalt “Lantra” kapotialusesse maailma, kuid poiss – olles jalgratta hoolikalt teekraavi lükanud – avas autoukse, libistas end istmele ja jäi tähelepanelikult armatuurlauda silmitsema. Mette tuli ta kõrvale, nõjatus vastu autokatust ja vaatas. Noormees lõhnas higi järele, kuid sellise pehme, lapseliku ja süütu, mitte täiskasvanud meesterahva higi järele.

      “Süütevõti, palun.”

      Mette andis talle võtme, poiss keeras seda süütelukus, auto ei reageerinud rohkem, kui ainult vilgutas korraks mõõdikute tulesid.

      “See on kuumusest, jah?” küsis Mette.

      “Mõnes mõttes,” noogutas poiss. Ta libistas käega üle armatuurlaua, harali sõrmed puudutasid kord üht kustunud tulukest, siis teist, ja näisid nagu järgivat plastitaguste juhtmesoonte rägastikku. Mõnes kohas ta peenike sõrm peatus, vajutas tugevamini, rändas siis edasi, kuni jõudis ikka ja jälle pardakompuutri peatablooni. Mette jälgis imestusega seda kummalist diagnostikat ega osanud midagi öelda. Siis palus poiss tal kapott lahti teha ja küsis, et ega Mettel hambaharja ei ole.

      Mettel oli hambahari, tagaistmel kotis koos teiste reisitarvetega. Kui ta koti järele küünitas, tuli selle alt välja läptop. Mette fikseeris peeglist noormehe pilgu, too oli näinud Mette liigutusi, oli ilmselt näinud tema sihvakat ja vormikat keha sirutumas auto tagaistmel. Ta peeglipilgust püüdis Mette kerge võpatuse.

      “Palun, hambahari. Mis nüüd edasi?”

      “Oota.”

      Mette istus taas kraavipervele, poiss tõstis kapoti üles ja sukeldus hambaharjaga relvastatult selle alla.

      Milleks see tsirkus, poja? See on üsna halenaljakas viis vanemate daamide lantimiseks maanteel. Sa määrid ennast ainult üleni õliseks.

      Õline ta oli, kui mõne aja pärast pea kapoti alt välja pistis, kuid veel rohkem oli poiss tolmune. “Ma paluks veel kruvikeerajat, mõnda peenemat?” küsis ta kohmetult naeratades.

      Teatava vaevaga leidis Mette pagasiruumist tööriistade kohvrist ka kruvikeeraja, mis oli autoga kaasas olnud ja mida ta polnud vist kunagi kasutanud. Siis ta suitsetas, lehvitas endale tuult, kui lämbe pärastlõunane leitsak õhu seisma pani, ja vaatas, kuidas poolenisti kapoti alla kadunud noormees kruvikeeraja ja hambaharjaga ta autot elustada püüdis. Vähemasti aitab ta aega veeta, kui ei midagi muud, arvas Mette.

      Lõpuks ronis poiss kapoti alt välja, nägu tolmune ja õliplekine, ja ulatas Mettele veelgi hullemas seisus hambaharja. “Ma vist rikkusin selle ära,” sõnas ta häbelikult. “Mina igatahes sellega enam hambaid ei peseks.”

      “See on kole lugu küll,” muigas Mette. “Auto ja hambahari ühe päevaga untsus.”

      “Aga auto peaks nüüd käima minema,” ütles poiss. “Proovi!”

      Mette naeris, nipsutas suitsuotsa kraavi, istus autosse ja andis süüdet. “Lantra” käivitus. Täpselt nii nagu ta seda sadu kordi varem oli teinud, vaikselt, pehmelt, sulnilt ja kutsuvalt unnates, kõik tulukesed esipaneelil lahvatasid ühe hetkega põlema. Mette oli sõnatu.

      “Mida sa tegid?” küsis ta imestunult. “Ma… ma arvasin, et seal oli midagi üle kuumenenud ja…”

      “Oligi mõnes mõttes. See auto pole midagi muud kui arvuti ja iga arvuti tahab jahutust. Selleks on tal ventilaator ja jahutussüsteem. Ma ei mõtle mitte seda suurt ventilaatorit ja jahutusvedelikku, see on mootori jaoks ja sellest ei tea ma midagi. Aga su auto arvutiventilaator oli tolmu täis ja jahutuselement üles soojenenud. Ma puhastasin ventilaatori ära…”

      “Hambaharjaga?”

      “Jah, sellega on küll nüüd vist kehvasti… ja siis ma laadisin uuesti jahutuselemendi. Nüüd hakkas pardaarvuti uuesti tööle ja andis ka mootorile käsu tööle hakata.”

      “Ja mina mõtlesin, et õli on liiga vedelaks muutunud,” pomises Mette.

      “See peaks olema sünteetiline õli, mille koostis on digitaalselt sellise ilma jaoks parajaks timmitud. Nii et õlis polnud tegelikult probleem.”

      “Kuule, sa oled ju kohe päris võlur!” Mette tuli autost välja, võttis päikseprillid eest. “Mis su nimi on?”

      “Kaj.”

      “Kaj, ma võiksin su ju Odensesse viia, ma olen sulle tohutult tänu võlgu.”

      “Mul on ju ratas.”

      “Ah see ront, see on ju täiesti väärtusetu, saad igalt oksjonilt uue, ma võiksin sulle isegi…” Mette tahtis poisile pakkuda mõnisada krooni, mille eest ta saaks osta endale palju parema ratta kui see vana sõjaväekronu, kuid poisi pilk peatas ta sõnad. See oli tuhm, kuidagi hall ja igatsev ja nukker pilk, ent väga kindlameelne.

      “Aitäh,” ütles ta, “aga ma sõidan rattaga. Mul pole tõesti kusagile kiiret.” “Aga ma tunnen end tänuvõlglasena. Kui ma saaksin midagi pakkuda… ma ei tahaks tänamatut muljet jätta.”

      “Oh, aga sa ei ole ju tänamatu,” vastas poiss kummaliselt naeratades. “Mulle pole midagi vaja, see oli tõesti tühiasi. Parem mõtle välja, mida sa neile ütled.”

      Kaj sõnade saatel vuras kurvi tagant välja sinipunane autoabi furgoon ja kui see viivu pärast nende juures seisatas, oli Kaj juba oma ratta püsti tõstnud ja valmistus sadulasse istuma.

      “Oh, hea küll,” hüüatas Mette juba mõttes sarkastilisi lauseid ritta seades, et ta pidi seda teenust siin ligi poolteist tundi ootama. Need Middelfarti loikamid ei tea veel, kellega neil tegu on! “Aga tänu võlgu ma sulle igatahes olen. Kui sa satud näiteks Kopenhaagenisse, on lõuna minu poolt. Või kui mina satun Odensesse. Elad sa seal?”

      “Jah, ma elan Odenses,” vastas Kaj pisut kõheldes.

      “On sul mingi meiliaadress?”

      “On, aga seda on keeruline meeles pidada.”

      Paksud ja higist leemendavad mehaanikud astusid autost välja ja takseerisid mõistmatul pilgul Mette töötavat “Lantrat”. Kaj oli juba ratta seljas ja pani päikseprille ette.

      “Ma saadaksin sulle meili, kui ma Odensesse juhtun?” pakkus Mette. “Mis su aadress on? Ma kirjutan selle üles.”

      “Pole ju põhjust, sa võid lihtsalt minu meilile vastata. Ja muide, peaksid oma läptopil kindlasti viirusetõrjet uuendama. Kiiremas korras.”

      Ta viipas Mettele ja hakkas aeglaselt mööda teed kurvi poole väntama.

      “See auto paistab nagu päris korras olevat või mis?” küsis üks habetunud, õlle ja higi järele lehkav provintsimehhaanik.

      “Kuidas?” Mette rebis end mõtetest lahti. Ta ei saanud aru, mis meilist Kaj rääkinud oli.

      “Tellisid ikka sina autoabi või mis?”

      “Kujutage ette, et mina see olin,” nähvas Mette ümber pöördudes, “aga te jääte oma teenustasust nüüd küll ilma, sest sel ajal, kui te kuskil õlut ja hamburgeri kugistasite, laadis see külapoiss mul külmaelemendi juba ära. Võite oma õlle juurde tagasi sõita.”

      Mehaanikud torisesid midagi ja pakkusid siis, et ehk nad ikka vaatavad, kas midagi kriitilist pole üle kuumenenud ja mis seisus õli on. Mette lõi käega ja lasi sel sündida, vaadates üksisilmi mööda hõõgavat asfalti kaugenevat kogu. Veerand tunni pärast teatasid mehed, et Mette auto töötab nagu kellavärk ja on üldse kõige paremas korras. Küllap sel oli ainult mingi juhtmeots kusagilt lahti, sest niisama lihtsalt külmaelementi laadida pole võimalik, seda saab ainult töökojas teha. Mette ei jäänud nendega vaidlema, ta sõitis kiiresti edasi, kuid tuttavat kogu vana sõjaväejalgratta seljas ta enam Odense teel ei kohanud.

***

      Ta