Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

sa oled haige…”

      “Tabletid, kus need on, ma ei tunne enam…” Kindlasti ta ei tundnud, Astridi keha oli jääkülm. Kuid siis tõstis ta käe ja selle haardesse oli midagi klammerdunud. See ei olnud tema tabletipakk, tema jäätuv ja hõbehallide täpikestega kattuv käsi oli rabanud põrandalt mingi pikliku ja läbipaistva eseme. See oli klaasikillukujuline mikrokiip, kild deemoni Mõistusepeeglist. Astrid tõstis selle hetkeks silmade juurde, kuid andis siis Mettele. “See ei ole minu oma,” ütles ta.

      Kaj pidi olema selle maha jätnud, taipas Mette. Ja siis taipas ta kõike. “Röövlitüdruk,” sosistas ta. “Astrid, sa oled ju röövlitüdruk.”

***

      Astrid lamas nüüd voodis, samas, milles oli maganud Kaj. Mette üritas ette kujutada, millisena oli seda situatsiooni näinud Muinasjutuvestja, miks ta oli Astridist teinud röövlitüdruku, aga nii see pidi olema. Kõik on ümberpöördult, kõike, mis toimub nüüd, peab ta mõtestama muinasjutu kontekstis. Andersen kirjutas lahendused sada viiskümmend aastat tagasi, tema pilk võib lehvida praegu siin, Mette korteris. Kuid vaevalt Andersen nägi, ta pigem tunnetas, hoomas, aistis. Talle olid avanenud vaid mingid seosed, üksikud killud, kõik oli segunenud, pea peale pöördunud. Muinasjutt algab praegu.

      Ta läks kiipi käes hoides arvuti juurde. Roos lumes oli muutunud, rohkem õielehti oli avanenud, roos oli suurem. Ettevaatlikult asetas Mette sõrmed klaviatuurile. Ekraanilt käis läbi värahtus, roos oleks otsekui end kohevile ajanud ja Mettet tervitanud. Ta vajutas enter-klahvi, kuid midagi ei juhtunud, ainult õrnad lumepudemed liikusid aeglaselt mööda roosi õielehti. Mette kehitas õlgu ja kirjutas siis: Evigheden.

      Tugevam tuulehoog poetas lumepudemeid laiali ja roosilehed võpatasid. Äkitselt tekkis ekraanile kiri:

      Hei, Mette

      Sa pead tulema, kui sa oled valmis. Ma tahaksin, et sa oled. Gerda laulis roosist ja sulatas Kaj südame lahti. Mida sa näed, Mette?

      Mida ma näen? Mida põrgut ma näen? Mette ei mõistnud alguses. Ta vaatas roosi ja lund ega saanud aru, mida temalt tahetakse. Kiri ekraanil ei kustunud. Mida ma näen? Ma näen roosi… Mis on roos, küsis Mette endalt äkki. Roos on alati olnud sümboliks, ilu ja armastuse sümboliks, puhtuse sümboliks. Juba tuhandeid aastaid on roos sümboliseerinud ilu harmooniat, neitsilikkust. Roos on sümboliseerinud sündi: okkalisest varrest sünnib imeilus õis, läbi valu ju sünnib inimene. Roos on sümboliseerinud Maria Magdalenat ja muidugi kuningannat. Roos on lillede kuninganna. Ja lumi? Lumi on külm… Mettele meenus äkki nägemus, mida ta oli kogenud Muinasjutuvestja silme läbi. Lumekristalli loogiline struktuur oli see, mis oli Kajd võlunud. Ja ka roosil on loogiline struktuur… Mida ta siis näeb? Emotsioonide ja ratsionaalsuse ühtsust, käis äkki mõte peast läbi. Nii ratsionaalsusel kui emotsioonidel on oma ilu ja oma struktuur. Tundeid on võimalik ratsionaalselt analüüsida, oli Kaj öelnud. Mida ma näen? Võimatut võimalikkust? Roosiõitel puhkavaid lumekristalle? Roos ei saa talvel õitseda, see on bioloogiline võimatus, ometi see õitseb. Ma näen harmoonilist inimarvutit, ma näen, et tunnete ja mõistuse harmoonia võib muuta võimatu võimalikuks. Lumekristalli ja roosi loogiliste struktuuride ühtsus võib sünnitada inimarvuti. Ma näen emotsioonides mõistust ja mõistuses emotsioone, need kõik on põimunud. Ma näen Kaj ja Gerda lugu, ma näen…

      Ma näen harmooniat, kirjutas Mette vastuseks. “Kajd ja Gerdat, ennast ja sind.”

      Ta oleks otsekui tundnud, et arvuti mõtleb ja kaalutleb ta vastust. Korraga kiri kustus ja selle asemele ilmus järgmine:

      Miks ma sind kutsun?

      Miks Kaj teda kutsub? Sest nii peab olema, nii on alati olnud. Mette on nüüd Gerda ja Gerda peab nüüd minema, kedagi teist ei ole. Kaj ei saa ilma Gerda tunneteta maailma tagasi, see oli Gerda, kes avas emotsionaalse kanali. Lumekuninganna on lahkunud. Muinasjutus läks ta soojadesse maadesse, et sinnagi külvata jäisust ja külmust, emotsioone tapvat ratsionaalsust, ent see oli vaid Anderseni versioon. Tegelikult pidi Lumekuninganna baasi maha jätma siis, kui tema töö Kajga polnud veel valmis, ta oli sunnitud lahkuma. Kaj jäi üksi ega suuda enam naasta maailma, vabaneda külmutusest.

      Ma pean su tagasi tooma, kirjutas Mette.

      Programm võttis vastuse vastu. Pilt elavnes, lumesadu tihenes, roos mattus valgete räitsakate alla. Mette isegi kuulis tormi ulgumist ja ta keha läbistas külmavärin.

      Aeglaselt tõstis ta mikrokiibi silmade ette. Ta tundis, kuidas kiip aktiveerus, püüdes arvutist elektromagnetlaineid. Nüüd, mil ta teadis, mida pidi tegema, ei tundunudki see enam nii hirmus. Valu ei tohiks ta tunda. Aeglaselt lähendas ta kiipi silmadele. Mis tunne see võiks olla, saada arvutimaailmaga üheks? Üheks sellega, millest oled aastaid kirjutanud ja mida oled arvanud end nii hästi teadvat. Ta hoomas, kuidas kiip ja silmanärv saavutasid kontakti. Mis see oli? Neurokiip, biokiip? Igatahes midagi sellist, mis pole päris siit maailmast. Kontakt oli nüüd olemas, ta teadis seda, ja kui ta kiibi vastu vasakut silma pani, ei pidanudki ta seda enam suruma. Valu ta tõepoolest ei tundnud.

***

      Lumi oli korraga igal pool ta ümber, rippuv lumekardin eemaldus pisut iga sammuga, kutsudes Mettet edasi teadmatusse. Ta heitis korraks pilgu selja taha ja nägi väga ähmaselt maju ja kaldapealset. Majad olid tuttavad, see oleks väga vabalt võinud olla Nyhavn Kopenhaageni südalinnas, kuid kindlasti mitte praegu, sest lumevallide vahel sõitsid saanid ja kanalilt kostis uisutajate rõõmsaid huikeid, tuulehoog tõi sadadest korstnatest puu põlemise vingu ja ühtegi autot polnud näha. Kuid see oli eelmine maailm, iga sammuga see hääbus, lumekardin tihenes ja kerkis Mette ning selle muinasjutulinna vahele. Nüüd oli ta üksi. Ta nägi isegi ennast selles virtuaalreaalsuses, oma keha, jalgu ja käsi, ta oli ja astus, edasi läbi lumesaju, Lumekuninganna lossi poole. Ta kandis seljas kummalist karusnahkset riietust, punase-sinisekirjute kaunistustega pükse ja kasukat ning lumelaudadega saapaid, mis pidid olema nõidade kingitus, ent Mette ei mäletanud neid. Ta ei olnud selles reaalsuses siiski päris üksi. Aeg-ajalt vilksatasid lumistes kaugustes mustad varjud, need võisid olla saanid või rändurid nagu temagi, kuid iial ei näinud ta kedagi lähedamalt ega näinud ka ühtegi jälge. Kes nad olid? Kummitused teistest muinasjuttudest või isegi nende loojad? Suunda ta oma teel otsima ei pidanud, selle eest kandis hoolt neurokiip, Mette lihtsalt teadis suunda, teadis, et peab minema edasi. Ta ei suutnud eristada maastikku, see polnud päris tasane, aeg-ajalt kerkis ta ette mõni küngas ja siis sumpas ta põlvini lumes, kuigi oma põlvi ta ei näinud. Puid oli harvalt, ja needki väga kidurad, mõned kuused, männid ja kased. Kõik oli kaetud lumega. Lund tuiskas talle näkku, krae vahelt sisse, see pani naha kripeldama ja kirvitsema. Ta ei liikunud meetrites, ta liikus mõõdetes. Iga sammuga kattis terveid maailmu ja ruume, mis jäävad nende vahele. Kus ta on? Lapimaal, Gröönimaal, Norras või koguni Arktikas? Ta ei teadnud. Ta läks, ja kui ta üle õla tagasi vaatas, nägi ta, et ta jalajäljed, kui neid üldse oli olnud, olid juba lumega kattunud. Jah, tal oli külm ja ta tundis nälga. Ta tundis end kui muinasjutu Gerda, kes ei tohi pöörata tähelepanu näljale ja külmale, vaid peab aina edasi rühkima. Röövlitüdruk oli Gerdale andnud oma põdra, Astrid oli Mettele andnud kiibi, nüüdsest peale oli ta üksi. Kui ta kindas käe silmade juurde tõstis, tundis ta kiipi ja teadis, et ainult ühe liigutusega võib ta selle välja tõmmata ja on jälle tagasi oma korteris.

      Lumetorm kaoks, tuule undamine vaikiks, ta oleks jälle kodus ja tagasi selles maailmas, kus lumeviirus nakatab inimesi. Ja ta oleks veelgi üksikum, ilma Kajta. Kõik oleks olnud mõttetu. Ükski muinasjutt ei saa ju niiviisi lõppeda!

      Selles lumises maailmas oli olemas aeg. Päike ja valguseallikas ei muutunud, valgus oli endiselt samaaegselt tuhm ja kirgas, kuid tuul näis vaibuvat ja saabuvas vaikuses kuulis Mette veel ühte heli, mida ta polnud varem märganud. Taamal, ta ümber, igal pool, kostis vaikset surinat. Sellist häält, nagu töötaks kusagil tuhat arvutit. Ometi oli see hääl kusagil mujal, mitte seal, kus tema. Selle surinaga võimedus ka kirkus ja puhtus, mida ta igal sammul enda ümber nägi. Virtuaalreaalsuses on lumi valge ja must süsimust, iga toon on digitaalselt mõtestatud. Ta oli polaarpäevas, kus päike ei laskugi taevavõlvilt puhkama. Ja kõrgel taevas visklevad virmalised – sillerdav värviline eesriie, mis on innustanud poeete läbi sajandite, see päikesetuule ja Maad kaitsva magnetvälja dramaatilise kokkupõrke tulemus, mis on liiga ilus