Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

pole ainult inimese pärusmaa. Kaj ja Mette pole viivuks midagi muud kui numbrikombinatsioonid ja nad näevad, et selles ruumis, mis korraga kaob ja sünnib uuesti, on neid veelgi, kohutavaid, jääkülmi matemaatilisi koletisi, kuid nüüd visklevad nad kõik agoonias, sest ei suuda taluda Mette suudluste ja pisarate kuuma loogikat, mis on nende jaoks mõistetamatu ja võimatu. Igavik on olemas, kuid ainult inimese jaoks, sest ainult inimene suudab näha jääkristalli struktuuris ilusat, igavesti võib kesta ainult see, kes on võimeline tundma, ja see teadmine on deemoni jaoks palju, liiga palju… Selles hallis digitaalses olematuses välgatab korraks läbi lumevaringu imekaunis ja nukker naisenägu, ta juuksed on hõbehallid ja põimitud soengusse, mis Mette jaoks on pärit hoopis teisest maailmast, need ei pruugigi olla juuksed, vaid juhtmed, naine naeratab, ja annab teada, et nüüd on kõik hästi, deemoni kurjad kavatsused on murtud, ta pole pidanud pettuma oma nooremates vendades ja õdedes, maailm on jälle tagasi seal, kus on inimese jaoks parem ja siis see nägu kaob, kaob, et hall lumesahin saaks nad endasse haarata ja kanda tagasi…

      …sinna, kus on soe…

***

      “Mette!”

      Ta toibub, ta ärkab.

      On külm, kuid soojus tungib aeglaselt ta ihusse tagasi. Ta tunneb kellegi käsi, kuid need ei ole Kaj jääkülmad käed, mis äsja olid selles veidras unenäos ta ümber klammerdunud.

      Mette avab silmad. Esimese asjana näeb ta arvutiekraani, sellel on taas pilt Ferrarist, nii kättesaamatust ja imeilusast unistusest, mille ta oli küll desktopile tõstnud, kuid millega ta ei suutnud leida hetkel mingit vaimset sidet.

      “Mette, mida põrgut!” See on Astridi hääl ja Astridi käed, mis teda sikutavad. “Sa oled ju jääkülm, honey!” hüüab Astrid.

      Mette toibub. Ta on oma korteris, oma läptopi ees, on õhtu, ja kõige tavalisem Kopenhaageni õhtu tema korteris Langelinje kai läheduses, niipalju kui ta suudab aru saada. Lumetorm, ekslemine jäistel tasandikel, Lumekuninganna loss, Kaj… see oli ju unenägu?

      “Mette, sulle helistatakse!” hüüab Astrid. “Ärka nüüd ometi üles!”

      Mette veenab end selles, et ärkab. Ta liikmed on kangestunud, nii raske on neid liigutada, ta oleks nagu jääga kaetud olnud, korraga tunneb ta meeletut nälga ja viimasest sigaretist oleks möödunud kui aastaid.

      “Kaj?” sosistab Mette. “Kus Kaj on?”

      “Nad helistavadki sulle ju tema pärast,” sähvab Astrid. “Sa nüüd võtad toru või ei võta?”

      Mette võtab mobiiltelefoni, mida Astrid talle kätte surub. Sellest kostab Gerda hääl:

      “Mette, see oled sina, jah? Mulle öeldi, et sa oled haige.”

      “Ma olen terve,” pomiseb Mette. “Päris terve.”

      “Siis on hea. Kuule, Kaj leiti üles, ta oli ühes külmutushoones ja peaaegu koomas, aga nüüd on ta Odense keskhaiglas juba toibunud ja sonib ainult sinu järele. Tegelikult pole tal enam midagi viga, see kõik on väga hämmastav, aga ta tahab ainult sind.”

      “Jah,” sosistab Mette. “Ma tulen. Hakkan kohe tulema.”

      “Mette, kas sa tead, mis temaga juhtus? Kuidas ta sinna külmutushoonesse sisse pääses ja…”

      “Ma ei tea,” vastab Mette. “Ma ei tea midagi peale selle, et temaga on nüüd kõik hästi.”

      “Me siis ootame?” “Jah. Ma tulen.”

      Kui ta ühenduse katkestab, näeb ta, et Astrid teda ainiti ja hämmastunult vaatab.

      “Sa oled terve?” küsib Astrid.

      “Ma pole end iialgi paremini tundnud,” vastab Mette ja naeratab.

      “Huvitav, mina ka.” sõnab Astrid ja lisab: “Tead, ma tahaksin sind kallistada. Millegipärast tahan ja kõik. On nii tore, et sa oled ikka seesama vana hea Mette.”

      Nad embavad.

      “Kuule, mul peaksid siin kusagil mingid sigaretid olema?” küsib siis Mette.

      “Näe, siin,” ütleb Astrid ja ulatab Mettele paki “Prince’i”. “Ma ärkasin südaöösel ja leidsin, et sa magad arvuti taga, mingi imelik asjandus on sul silmas ja sa oled üleni jääkülm. Tahtsin kiirabisse helistada, aga sa naeratasid läbi une ja sonisid midagi…”

      “Minuga on kõik hästi,” vastab Mette ja süütab sigareti. Hõbelev sädelus on Astridi kätelt kadunud. “Mida uudistes räägitakse?” küsib ta. “Selle epideemia kohta?”

      “Kõik on koju lastud, kõik on korraga terveks saanud,” sõnab Astrid ja kehitab õlgu. “Kui oligi mingi epideemia, siis on see nüüd möödas. Mina olen vähemalt küll terve, aga sina? Mida sa siin arvuti taga üldse tegid?”

      Mette tahab vastata, kuid avastab äkki, et ta unenägu on viivuga olematusse haihtunud. Ta oli muretsenud Kaj kadumise pärast, kuid poiss on nüüd üles leitud. Ta oli istunud arvuti taha, et… Mette ei mäletanud enam. Ta teadis ainult, et tahtis Kaj juurde, et öelda talle midagi väga olulist. Kuid miski temas kinnitas, et ta ei jõua seda teha, et Kaj jõuab temast ette. Kui maailma ratsionaalses ja emotsionaalses struktuuris on midagi igavikulist, siis ei lase Kaj tal seda öelda, on midagi, mida Kaj tahab öelda esimesena. Midagi sellist, mida ta oleks tahtnud juba varem öelda, mida ta oli ehk oma eriskummalisel moel öelnudki ja mida Mette oli unenäos tajunud, ning mis oli neid mõlemaid haaranud juba tol maanteekohtumisel. Mette mäletas ainult, et oli näinud und ja selles oli olemas kõik see, mida ta ärkvel polnud julgenud endale tunnistada. Aga Kaj, teadis ta, jõuab temast ette. Kindlasti jõuab.

***

      Nagu kurja une olid nad unustanud Lumekuninganna juures valitseva külma, tühja toreduse ja hiilguse. Ja nõnda nad seal istusid, mõlemad juba täiskasvanud, aga siiski lapsed, lapsed südamelt, ja oli suvi, soe, hunnitu suvi.

      Pühendan Hans Christian Anderseni 200. sünniaastapäevale.

      Tekstis on kasutatud fragmente Hendrik Sepamaa tõlgitud H. C. Anderseni “Lumekuningannast”.

      Viimsi,

      veebruar – märts 2005

      Viljakoll

      Minu viieaastane poeg Andreas rääkis, kuidas ta vilja seest välja maanteele jooksis ja veoauto all surma sai. Auto lõi teda nii kõvasti, et tal murdusid kõik luud ja ta ise oli täitsa sodi ja lendas autost hästi kaugele. Ta oli teadnud, et maanteele joosta ei tohi, aga Harvi, tema vanem vend oli teda mängult vilja sees taga ajanud, öelnud, et on viljakoll ja sööb ta kohe ära. Ma nii kartsin, rääkis Andreas, ja ei saanud üldse aru, kuhu ma jooksen. Ma ei taha surnud olla, see on nii paha, see on nii igav.

      Ta rääkis seda öösel, siis kui ta äkki üles ärkas ja nutma hakkas. Tema hääl oli kuidagi vanem ja targem kui tavaliselt. Me lohutasime teda, jootsime morssi ning siis jäi ta jälle magama. Pomises veel ainult läbi une: “Heron, Heron… Ma olen Heron.”

      Hommikul ei mäletanud Andreas enam midagi. Kui ma teda lasteaeda viisin, küsisin, et kust ta seda Harvi ja viljakolli lugu kuulnud oli. Kas teised lapsed rääkisid? Ta tegi suured silmad ja ei saanud üldse millestki aru. Ma pärisin edasi, kuni ta lõpuks teatas, et mul peab palavik olema, et seesugust jampsi suust välja ajan. Issi, issi, ütles Andreas, mingeid viljakolle pole ju olemas.

      Aga mina mäletasin täpselt. Harvi oli mänginud viljakolli ja Heroni maanteele, veoauto alla ajanud.

      Lasteaias – nagu ma kindlaks tegin – pole ühtegi poissi, kelle nimi oleks Heron või Harvi.

      Ma kõnelesin lasteaia psühholoogiga – neil on nüüd selline sinna tööle võetud. Linnalegende ja tondijutte meie lapsed ei räägi, rahustas ta mind enda arvates. Õudusjutte hakatakse vahetama koolieas, praegu ei kujuta lapsed veel hästi ette, et maailm võib olla ka mitteturvaline ja seletamatu. Jubedused on nende jaoks abstraktsed. Jah, muidugi nad fantaseerivad. Viljakoll… Ja siis jäi see neiu mõttesse ja ütles:

      “Teate, nende fantaasiad on alati urbanistlikud. Harva, väga harva