Juured erinevas mullas. Pia Pajur

ta suguvõsaski polnud kedagi, kes oleks võinud neid õpetada.

      Oma sõbrannadele oli Heli Haimi vaid möödaminnes tutvustanud. Ta ei saanud lisaks endale ka neid asja ees, teist taga sundida omavahel võõrast keelt rääkima. Niikuinii pidi enamik neist tööl seda tegema. Venelased olid tugevama õigusega kehtestanud kirjutamata seaduse, et kui näiteks kahekümne muulase hulka ilmub kas või ainult üks venelane, peavad need kakskümmend iseenesest mõistetavalt minema oma emakeelelt üle vene keelele. Ka siis, kui see üks venelane on kogu oma elu nende keskel elanud. Kui keegi oleks oma keeles vestlust jätkanud ka venelase juuresolekul, oleks seda võidud tõlgendada kui riiklikku vastuhakku, see oleks tembeldatud natsionalismiks ja lõpuks fašismiks, mis oli venelaste lemmiksõna kõige kriipsuvõrdki teistsuguse kohta.

      Haimiga oleks Helil olnud oma sõprade seltsis ainult kaks võimalust. Esimene – lasta kõigel minna isevoolu teed ja sel puhul oleks Haim istunud tumm kui kala, jutust midagi mõistmata, ning omandanud kohtlase maine. Kohtlase paksukese maine, täpsustas Helis vastalise hääl. Või siis oleks Heli pidanud räägitavat pidevalt tõlkima, mis oleks enam-vähem välistanud kummagi osalemise vestluses. Niisiis saigi Heli kokku kord Haimiga ja teine kord oma tuttavatega, mitte kunagi koos.

      KATSE SOBITUDA TEISE POOLEGA

      Kui Heli järgmisel hommikul suvilas ärkas, tundis ta end värske ja väljapuhanuna. Tuba oli ööga maha jahtunud – kraadiklaas laual näitas 12 kraadi sooja. Õhtul oli ta isegi 18 kraadi saavutanud. Ta hüppas voodist välja, pani hommikumantli selga, tõmbas vöö kõvasti kinni ning läks kohe pliidi alla tuld tegema. Siis pani kohvimasina tilkuma ning pesi ja riietus. Ahvikiirusel, nagu lapsed olid tavatsenud öelda, kui nad väikesed olid. Järgnesid elu-alahoidmise-toimingud, nagu ta neid nimetas: viis välja pesuvee, tõi juurde pliidipuid, kaminapuid õhtul ärapõletatute asemele, päevaks kaevust värsket vett ning pani pudrupoti pliidile hauduma.

      Kohvikruus käes, läks Heli rõdule ning vaatas majaesist lillepeenart. Sügisel olid temast õitsema jäänud kaunis kukehari, talikrüsanteem ja hiina latern. Nüüd oli neist järele jäänud pisut prahti ja kuivanud varsi. Siin-seal oli võilill õienupsu maast välja pistnud. Ka vesihein kosus talvest. Heli mõtles, et tuleks ka lillepeenar üle käia, pärastpoole ajab üks töö teist taga ja pole aega.

      Niiviisi hommikukarguses jalutada kuigi kaua ei kannatanud ja Heli läks majja tagasi. Ta segas putru, soojendas pliidisuu ees käsi, kallas teise kruusitäie kohvi ja kõndis sellega kaminatuppa raamaturiiuli juurde. Ta võttis päevikud kätte ja istus laua taha neid sirvima. Kui kohv otsas, hakkas ta otsustavalt raamatuid riiulist maha võtma ja pakki siduma. Mõtted aga läksid loetu najal oma rada.

      Ühel õhtul kutsus Haim Heli kaasa oma tuttavate juurde. Ta oli ostnud pudeli veini ja karbi šokolaadi ning mindigi. See oli ühe ingerlannast ja venelasest noorpaari kodu Koplis. Veel oli sinna tulnud Haimi tudengist sõber Viktor koos oma tüdrukuga, mõlemad venelased. Vastuvõtjad elasid kohe sõja järel ehitatud kahekorruselises majas. Selle välisseintelt oli kollane värv koos krohviga jõudnud juba tükkidena maha kooruda, nagu kõigil teistelgi majadel ümbruskonnas. Kuigi oli teada, et majas on vannitoa ja keskküttega korterid, mis oli Heli silmis iseenesest kujuteldamatu luksus, nägid majad välja nukrad nagu barakid. Aga ega eestlastele neis barakkides kortereid antudki. Sinna asustati üleliiduliste tööjõuvärbajate abil Venemaa avarustest kokku toodud töölisi. Ja küllap neid ühesuguseid nukraid maju klopsiti kokku üle kogu tohutu riigi, Läänemerest kuni Ohhoota mere rannikuni.

      Perenaine Elviira teretas neid soome-vene aktsendiga eesti keeles, kuid edasi jätkus jutt vene keeles. Esikus võeti mantlid ja saapad ära ning Elviira andis neile jalga sussid. Heli sai kannata rihmikud, mis tundusid üsna uued olema. Haim sai meeste lääpas sussid, mis lõid naljaka kontrasti ta ülikonna ja valge särgiga. Nagi sai riideid kuhjaga täis, nii et küllap nad olid viimased tulijad.

      Elviira järel astuti tuppa. Kolme inimese silmad pöördusid nende poole ja jäid pikemalt peatuma Helil. „See on Heli. Ja Haimi juba tunnete,” ütles Elviira kahele noormehele, kes istusid mõnusalt diivanil ja ka tervitades istuma jäid, ning tütarlapsele laua ääres. „Tanja,” viipas Elviira tütarlapse suunas. See oli ükskõikse näoga heledapäine kleenuke tüdruk angooravillast pulstunud pulloveris. Kui Heli talle käe ulatas, tundis ta peos jahedaid lõtvu sõrmi. Külmad keedetud makaronid, mõtles Heli. Küllap peetakse sellise lõdva käe ulatamist mingiks eriliseks väärikuse näitajaks. „Tanja sõber Viktor,” tutvustas Elviira kõhna tõmmut noormeest diivanil. Viktor kergitas end pisut, ta käepigistus oli tugev ja nad naeratasid teineteisele. „Ja minu mees Aleksandr, sõpradele Saša,” suunas Elviira pilgu teisele diivanil istujale. See oli turske kuju triibulises madrusesärgis, kes oli hõivatud klaasidesse viina kallamisega ning kes sirutas Helile käe rohkem kombe pärast. „Väga meeldiv,” kohmas Heli poolihääli ning tundis kergendust, et tutvumine läbi sai.

      Haim tõmbas laua alt toolid ja istus ise Heli kõrvale. Elviira kadus kööki ja tuli sealt tagasi kahe klaasiga Heli ja Haimi jaoks. Klaasid meenutasid pakse kandilisi teeklaase, kuid olid neist väiksemad. „Viina? Veini?” küsis Aleksandr viinapudelit kätte võttes. „Veini palun,” vastas Heli ja sama valis ka Haim. Aleksandr pani viinapudeli käest, võttis nende toodud veinipudeli horisontaalselt vasakusse kätte ning tabamatult osava peopesalöögiga vastu pudeli põhja lõi korgi täpselt nii palju pudelikaelast välja, et selle sai käega kergesti eemaldada. „See on Saša personaaltrikk,” naeris Viktor. See oli olnud tõesti muljet avaldav.

      Heli oli näinud ka, kuidas Imbi kallim Villu tegi sama, ainult teiste vahenditega. Nimelt oli Villu toonud Imbi juurde teadmata kust ühe Lenini kogutud teoste köite – selle, kus olid sees Lenini artiklid rahvusküsimusest. Lenini kirjapandud seisukohtadega armastas Villu nii mõnigi kord suurvene rahvuslastel suu kinni panna, sest nad ei saanud öelda ei seda, et Lenin milleski oleks võinud eksida, ega ka seda, et nad ei jaga oma suure juhi ideid. Seda, et Lenini kõige räigemad ideed ja teod ei näinud iialgi trükivalgust, ei teadnud tollal ei eestlased ega ka vist venelased ise. Kord, kui Villul järjekordne korgitser katki läks, pani ta Lenini köite vastu seina, asetas selle peale mitmekordselt froteerätiku ning lõi veinipudelit põhjaga vastu seda ehitist. Kork hüppas lupsti poolest saadik pudelikaelast välja. „Näe, Leninist on ka praktilist kasu. Harva küll, aga asi seegi,” lõõpis ta.

      Heli kaalus hetke, kas rääkida ka sellele seltskonnale veinipudeli n-ö leninlikust avamisest, aga leidis siiski, et parem ei maksa, ehk hiljem Haimile, kui nad omavahel on. Elviira tõi lauale taldrikud ja kahvlid ning hapukapsasalati, hapukurgid, leiva- ja vorstiviilud ning võipaki koos noaga. Hapukapsad läikisid ja toas levis päevalilleõli vänge hais. Heli oli kuulnud, et selline rafineerimata õli on tegelikult tervisele kasulik, aga sellest hoolimata polnud tal ühtki tuttavat, kes oleks selle haisu välja kannatanud. Vänge päevalilleõli seostus Helil lapsepõlves sunniviisil sissejoodetud kalamaksaõliga. Sealtpeale, kui tal ükskord allaneelatud õli otsemaid laias kaares tagasi purskas, jäeti ta rahule. Teistsugust toiduõli poest võtta polnud.

      Nii jättis ta igaks juhuks nüüdki õlised kapsad puutumata ning tõstis taldrikule leiba, vorsti ja hapukurki. Siis ootas, kuni nuga või juures vabanes, määris leivakäärule võid ja pani ühise noa tagasi. Kui ta aga ka vorstiviilukad leiva peale pani, sai võileib nii paks, et seda oli peaaegu võimatu hammustada. Pealegi tahtis kurk tükeldamist ja nii palus ta poolihääli Elviiralt nuga. Aga seda olid siiski kõik kuulnud ja lauda sugenes vaikus. Heli tajus, et oli teinud apsaka. Vaikus kestis seni, kuni nähti ära, mida Heli selle spetsiaalselt köögist toodud ainukese personaalse noaga peale hakkab. Puudub, et mul nüüd toit kurku läheks, mõtles Heli närvi minnes, kui hakkas esimest võileivatükki kahvliga suhu pistma. Siis oleks ühe peenutseva intelligendi arvel lõbu laialt, kasutas Heligi mõttes venelaste armastatud sõimusõna.

      Vaikuse katkestas Aleksandr: „No ärme nüüd sea moodi ka sööma hakka. Proosit!” ütles ta ja sirutas oma viinaklaasi teistega kokkulöömiseks. Heli tardus hetkeks, siis lahvatas jämeduse peale näost punaseks. Ta pani noa ja kahvli taldrikule, võttis veiniklaasi kätte ja lõi teistega kokku. Kui ta Aleksandriga klaasi kokku lõi, kohtusid nende pilgud. Aleksandr naeratas, aga see oli naeratuseks vormitud vaen. Nii lihtsalt võib siis endale