Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

Tammuri järjekordse ohvri.

      „Kas ta on nüüd juba abielus?“ küsis kassapidaja.

      „Kuidas juba?“

      „Noh, kui ta siin Nadjaga oli, siis ta ütles, et on ikka poissmees. Aga sellest on nüüd juba 5 aastat möödas.“

      Ah, kullakesed, kui vähe te teate ja tunnete seda kaabakat, mõtlesin endamisi.

      „Ja talvel, kui ta siin käis, siis ta ütles, et on ikka veel poissmees… Kas on?“ uuris kassapidaja.

      Kui kergeusklikud on siiski naised, jätkasin oma mõttelõnga. Tarvitseb neile vaid midagi ette luisata, kui nad juba usuvad, loodavad, anduvad ja kui seda teeb veel selline elukogenud, kõik elutuled läbi proovinud elumees, nagu seda on Ilmar Tammur, siis teda ka usutakse ja usaldatakse. Tammuri näitleja ampluaa ei avaldunud mitte laval, vaid eraelus, eriti naiste võrgutamises ja nende arvel karjääriastmete vallutamises.

      Kuidas nendele õnnetutele petetud naistele nüüd vastata, mõtlesin pingsalt endamisi. Kuid vastata tuli, sest naiste silmad puurisid mulle näkku. Mul ei olnud ju mingit mõtet hakata valetama ja varjama Tammuri tõelist mina. Ma teadsin, et Tammuri näol on tegemist suurekaliibrilise kaabakaga ja siin tuleb ta halastamatult paljastada. Aga kuidas seda teha nii, et ei salvaks veel rohkem neid nukraid silmi. Ma kartsin purustada nende silmade varjus peituva toreda naise illusioone. Kui ma ütlen, et teie, Nadja, olete viies naine, kellega temal on laps, siis oleks see hoop, mida ta algul ei usuks. Kui ta minu suu kaudu saab teada tõe, hävitaks see noore naise, väikese lapse ema. Kuidas vastata, kuidas alustada? Ah, ei leia lihtsalt sõnu!

      Mul oli selline tunne, nagu oleks ma ise süüdi Nadja ees, oleks nagu ise selle lapse isa, kes ei taha seda omaks võtta.

      Vastuse andmine venis pikale, kassapidaja muutus juba kärsituks:

      „Noh, te nähtavasti ei taha ütelda, kuidas asi tegelikult on. Teie, mehed, olete kõik ühesugused, hoiate kokku, kaitsete üksteist…“

      „Mis mõte on mul teda kaitsta,“ ütlesin järsult. „Ma ainult ei tea, kuidas teile öelda… ma ei tea, kust alustada…“

      „Kas kardate, et me langeme minestusse, kui Tammurist kogu tõe teada saame?“ küsis kassapidaja.

      „Ausalt öeldes, kardan jah,“ vastasin.

      „Ärge kartke, me teame niikuinii kõik.“

      „Mida te siis teate?“

      Ja kassapidaja tõi kuuldavale kõik, mida ta teadis.

      „Ta on olnud mitu korda abielus, tal on mitme erineva naisega lapsed. Töö juures on ta kaabakas, inimestega käitub toorelt. Meie Nadjat ta ei abista, oma last ei käi vaatamas. Ei saada raha. Kõik, kõik me teame!“

      Ja ta hakkas hüsteeriliselt nutma. Nadja püüdis teda rahustada. Ma ei teadnud, mida teha, kuidas lohutada. Nadja lohutas kassapidajat:

      „Ei ole vaja. Ei ole vaja. Jäta järele…“

      „Mina jätan järele, aga sina kannatad kogu aja.“

      Nüüd pöördus kassapidaja minu poole ja selgitas:

      „Nadja on minu juures korteris. Me elame temaga koos. Ma näen kõike. Valus on vaadata, kuidas noor inimene kannatab ja see kaabakas ainult irvitab. Viimane kord, kui ta siin käis, andis 5 rubla. Rohkem ei olevat. Häbematu niisugune. Terve ilm on tal lapsi täis. Meie Nadja tõmbas ta ka õnge, võrgutas ära nii noorelt. Ise oli ta sel ajal naisemees ja niisugune on veel juht, peanäitejuht. Kuidas te ometi lubate, et niisugune lontrus teid juhib? Kihutage ta minema!“

      „Ei ole meil võimu teda minema kihutada. Kes teda poole sõnagagi püüab puudutada, lendab ise.“

      „Kas siis ministeeriumist abi ei saa? Minge sinna!“

      „Seal istuvad juhtivatel kohtadel kõik tema sõbrad ja tuttavad. Hunt hunti ei murra. Kes häält tõstab, see kaob. Meil teatris oli tema personaalküsimus arutusel. Üks tema endistest naistest võttis partei liinis üles Tammuri amoraalse palge küsimuse. Ühele noorele parteilasele tehti ülesandeks võtta sõna ja teha kriitikat. Võttiski sõna ja kritiseeris Tammurit joomarluse ja amoraalsuse ning liiderdamise eest. Kahe nädala pärast pani Tammur selle noore parteilase konkursi alla ja lõi teatrist minema. Lasi lahti. Vaat nii on lood, võta veel sõna.“

      „Te oleksite pidanud Keskkomiteesse minema,“ ütles nüüd kassapidaja resoluutselt.

      „Seal on ennegi käidud. Eelmine naine tal käis. See naine oli meie teatris rahvanäitleja. Käis isiklikult Käbini juures. Kuid talle langes osaks sama saatus, mis sellele noorele parteilasele. Tammur lõi ta teatrist minema või õigemini, Tammur tegi ta elu nii kibedaks, et ta läks minema.“

      „Kuhu ta siis läks?“

      „Ma kuulsin, et töötab kusagil õmblusvabrikus.“

      „Selline alatu tüüp häbistab ju kogu eesti rahvast ja mustab eesti teatrit,“ jätkas kassapidaja vihaselt. „Eesti teater on üleliiduliselt kuulus, niisugune amoraalne jõhker peanäitejuht tõmbab ju teatri maine maha. Teatri peanäitejuht peab olema aus ja moraalne inimene, eeskujuks teistele. Kuidas saab olla teatri juhiks amoraalne alatu kaabakas?“

      „Näete, meil Tallinna Draamateatris saab!“

      „Tuleb siis välja, et mida suurem kaabakas, seda kõrgema kohal töötab.“

      „Meil on küll nii!“

      „Kas siis tema mahavõtmiseks ja karistamiseks tõesti rohtu ei leidu?“ lõi kassapidaja ahastades käsi kokku.

      „Seda meest ei murra keegi,“ selgitasin ma rahulikult. „Tal on seljatagune tugev ja igal pool käsi sees. Minister on sugulane. Vastastikku hoitakse kokku ja keegi kedagi ei murra.

      Isegi meie Keskkomitees partei esimese sekretäri Käbini juures on käinud mitmel korral meie teatri delegatsioonid Tammuri peale kaebamas ja nõudmas, et Tammur peanäitejuhi kohalt maha võetaks. Tulemus oli iga kord see, et delegatsiooni juhtinud inimene löödi pärast seda teatrist minema ja Tammur tegutseb rahulikult ja külmavereliselt edasi. Tammurit hoiab ja kaitseb Käbin isiklikult, Tammur on tema pailaps ja tema erilise kaitse all.“

      „Aga mis saab lapsest, kes niimoodi ilma isata peab kasvama?“ ütles kassapidaja sügava ohkega. „Õnnetu väike. Ega laps süüdi ole, et ta isa on kaabakas ja Nadjast on mul kahju, ta on mulle nagu tütar. Oi, mis nüüd saab?“

      Ja kassapidaja hakkas jälle nutma.

      Nadja püüdis teda rahustada:

      „Ei ole vaja… Ei ole vaja. Jäta järele…“

      Sel hetkel ilmus köögi ukse peale üleskääritud käistega valges kitlis suur tugev mees. Käes hoidis ta taignavoolimise kurikat. Selle mehe silmad puurisid kohe vihaselt mulle näkku. Ta oli ilmselt oodanud soodsat silmapilku. Metsikult taignavoolimise kurikat keerutades tuli ta vihaselt karjudes läbi söögisaali minu suunas.

      „Ah jälle on see kuradi kaabakas siia välja ujunud! Ma sulle kuradile veel näitan! Kui sa siit silmapilk ei kao, löön su siiasamasse paika maha. Raha, sa kuradi molkus, meie Nadjale ei saada, aga tema arvel sööma tuled küll. Ühe lapse, sa kuradi lojus, tegid juba valmis, kas seekord tulid teist tegema? Teiesugused kuradi seanäod ei oskagi vist muud teha kui lapsi ja nüüd tulete jälle meie ausaid tüdrukuid petma ja neile lapsi tegema. Mida sa, kuradi molkus, veel vahid, lase jalga või muidu ma lömastan su larhvi selle nuiaga!“

      Juba tõusiski suur karvane käsi ja nui seisis juba ähvardavas kõrguses, kuid kassapidaja kargas püsti, haaras kahe käega koka käest kinni ja hüüdis:

      „Jäta, Vanja! Jäta kohe järele!“

      Väike tüdruk hakkas suure häälega nutma. Nadja surus väikese tüdruku oma rinna vastu, silmist pisarad voolamas. Ma tõusin laua tagant püsti ja tõmbusin kohkunult tagasi. Sööklas olev rahvas pöördus imestunult suure kära poole. Mõned tõusid püsti ja astusid lähemale.

      Kokk kiskus end kassapidaja haardest lahti ja karjus vihaselt:

      „Miks