Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

siis ma su kuradi kaela murran. Ma sulle, kuradile…“

      Jälle tõusis käsi ähvardava nuiaga, kuid kassapidaja kargas välkkiirelt vahele.

      „Jäta järele, Vanja! See ei ole tema! See on teine…“

      Koka käsi langes alla ja ta küsis imestunult:

      „Kes teine?“

      „Tema ainult tunneb teda,“ seletas kassapidaja. „Nad töötavad koos.“

      Kokk sai sellest ainult uut hoogu juurde ja pröökas:

      „Ah et töötavad koos. Siis on nad ühesugused kaabakad mõlemad. Ah siis nüüd ise enam ei tulnud, saatis sõbra Nadja juurde.“

      Kassapidaja tahtis vahele rääkida, selgitada:

      „Ta ei ole…“

      Kokk aga, oma vihas meeletu, ei võtnud enam kedagi kuulda:

      „Ah või niisugused kaabakad te olete! Üks narrib enne tüdruku ära, siis tuleb teine artelli tegema, et hea lahke tüdruk, astu sisse, tee tuttav. Niipalju kui mina teid näinud ja kuulnud olen, olete te kõik seal suured sead.

      Ah siis sellele molkusele, sellele näitejuhile või mis ta oli, enam Nadja ei kõlba. Nüüd mängib ta Nadja oma tuttavatele välja ja sina, kuradi kaabakas, tulid siia ka teise õnnetusest osa saama. Või tulid siia Nadjale „Itaalia ööd“ lavastama? Ma sulle, kuradile, lavastan selle kurikaga nii, et sinust enam mitte kunagi ühegi tüdruku narrijat ei ole!“

      Kokk liikus kohutavalt kurikaga vehkides ja hirmsaid ähvardusi sajatades minu poole. Küllap mul olekski täbarasti läinud, kui mitte kassapidaja ja hiljem ka Nadja poleks metsikult märatsevat kokka kinni hoidnud.

      Ma ei tundnud mitte surmahirmu, vaid surmahõngu. Surm varitses mind siin sünges Gudoki sööklas, juba lehvitas ta oma tiibu. Mõne hetke pärast olen ma surnud mees, kui see metsik kokk mulle selle taignavoolimise kurikaga pähe lajatab. Välkkiirelt kargasin püsti ja taganesin paar sammu.

      Heitsin pilgu söögisaali, sealt põrnitsesid mind vihaselt tigedad lõustad. Rahvas oli sööklas elevil. Kõik jälgisid suure huvi ja põnevusega koka poolt pakutud etendust. Paljud ei saanud aru, mis siin toimub või milles on asi, kuid vaatemäng oli põnev. Kellele aga näis, et asi on selge, see ässitas Vanjat veel taga: „Anna kuradile! Pane sellele kaabakale nuiaga pähe, mis sa veel ootad! Viruta raisale!“

      Ma tunnetasin, et kogu see rahvas siin söögisaalis oli häälestatud minu vastu. Minus nähti suurt vaenlast ja kurjategijat. Nad pidasid mind vene tüdruku narrijaks ja petjaks. Hirmus vene viha tõusis saalis ja suundus minu poole. Ma kartsin seda rahva viha. Ma nägin nende nägudelt, et nad olid valmis mulle kätte maksma. Iga hetk olid nad valmis mind lõhki kiskuma, puruks peksma ja oma jalgade alla tallama. Tundsin hirmu rahva viha ees ja ma põgenesin. Jooksin kiiruga tänavale. Minu järel käis vastu ust kõva kolakas. Nähtavasti oli see taignavoolimise kurikas, mille vihane Vanja mulle järele virutas.

      Astusin kiirete sammudega kaugemale kohast, kus mind Ilmar Tammuri kaabakluse eest oleks peaaegu maha löödud.

      Sööklasse jäid lauale jahtuma minu poolt tellitud toidud ja nuttev Nadja, keda kassapidaja emaliku õrnusega lohutas ja kallistas. Nadja jakihõlmas rippus nuuksuv valgepäine tüdrukutirts, kes nimetas end Tallinna Draamateatri peanäitejuhi, teenelise kunstniku Ilmar Tammuri tütreks.

      Söökla saalis sumises ärevalt rahvas ja köögis märatses Vanja.

      Praktikal Leningradis

      Meile oli ette nähtud ka praktika Leningradi teatrites. Olime Leningradi Komöödiateatris Akimovi juures praktikal. Ta lavastas parajasti Dürrenmati „Füüsikuid“.

      Kuu aega olime Leningradi Draamateatris, kus Tovstonogov lavastas Gorki „Väikekodanlasi“. Seda lavastajatööd oli mul eriti huvitav jälgida, sest „Väikekodanlastega“ olin ma hästi tuttav. Selle lavastas meie Tallinna Teatriinstituudis Leo Kalmet ja ma mängisin selles ka kaasa.

      Tovstonogovi režissööritöö jättis väga sügava mulje. Teose ja karakteri analüüs oli põhjalik ja hämmastav oli see, kuidas ta selle kõik töös näitlejatega realiseeris, kuidas ta suunas näitlejat, et see kõik karakteris peituva jäägitult avas.

      Tovstonogovi juures Leningradis (1961). Vasakult esimene Lembit Anton

      Tovstonogov oli teatripraktik, kes oskas hästi töötada näitlejaga. Temas oli imepärane oskus panna teose idee näitleja kaudu kõlama. Ta realiseeris oma loomingulise lavastajaliku kavatsuse näitleja objektiivse tõe tunnetamise kaudu. Orgaanilise loogilise elu loomiseks laval oli ta otsiv rahutu kunstnik. Ta oli energiline, aktiivne, ei kannatanud jorutamist ega tuimust. Tema töömeetod oli konkreetne, edasiviiv, näitlejat abistav, lihtne ja selge, ilma targutamata konkreetne.

      Tovstonogov pidas meile loenguid näitejuhtimisest oma kabinetis. Ta oli väga heatahtlik, koduselt rahulik ja tundis igaühe vastu eraldi huvi. Need olid kohtumised režii suurmeistriga. Vapustava mulje jättis Tovstonogovi poolt lavastatud „Optimistlik tragöödia“, mida mängiti Leningradis Puškininimelises teatris.

      Võtsime osa ka Leningradi muusikateatrite proovidest. Iga päev juba hommikul vara käisime Ermitaažis tutvumas maailmakunsti šedöövritega ja õhtuti istusime teatrites ja jälgisime etendusi.

      L. Baratov

      Juba õppeprotsessi ajal hakkasin ette valmistama ka diplomilavastust. Professor Baratoviga töötasime läbi Verdi ooperi „Othello“ libreto ja muusikapartituuri. Panime paika kõigi ooperitegelaste muusikalised karakterid ja tegevusliinid. Tegime koos väga sügava ja põhjaliku dramaturgilise analüüsi.

      Niisuguse režissööriga nagu professor Baratov oli seda väga õpetlik ja huvitav teha. Ta andis palju tehnilisi ja praktilisi näpunäiteid, kuidas ooperit analüüsida ja kuidas valmistada lavastuse plaani. L. Baratovil olid tohutu suured kogemused. Oma eluajal oli ta Moskva Suures Teatris lavastanud palju maailma, vene ja nõukogude ooperi tippteoseid.

      Inimesena oli ta väga heatahtlik, sõbralik, alati heas tujus. Minusse suhtus ta hästi. Talle meeldis eesti muusika ja eesti teater. Väga lugupidavalt rääkis ta Eugen Kapist ja Gustav Ernesaksast, keda ta isiklikult tundis.

      Kõige kõrgemalt hindas ta Tiit Kuusikut kui lauljat, kui lava suurmeistrit.

      Ministri kabinetis

      Astusin täis ootusärevust minister Ansbergi kabinetti. Minister tuli mulle vastu, ulatas käe ja pakkus istet.

      Minister: „Noh, mis uudist?“

      Mina: „Varsti hakkan Moskvas lõpetama. Olen kodus käimas, mõne päeva pärast sõidan tagasi, seal jääb veel kuu aega kokkuvõtete tegemiseks ja siis tuleb asuda töö juurde. Aga enne töö juurde asumist tuleb teha diplomitöö, üks muusikaline lavastus teatris.“

      Minister: „Mida te olete mõelnud lavastada?“

      Mina: „Mul oli soov lavastada „Kolmekrossiooperit“, aga kuna teie selle Moskvas maha laitsite, siis…“

      Minister: „Ei, seda küll ei maksa võtta, jätke see kõrvale!“

      Mina: „Siis ma mõtlesin valida kas „Borg ja Bess“ või Othello“.

      Minister: „Võtke „Othello“, see on hea asi!“

      Mina: „Muidugi, „Borgi ja Bessiga“ on raskusi ka selles mõttes, et ei ole partituuri, kui aga mõni teater oleks nõus seda oma kavva võtma, siis Moskva muretseks ka partituuri.“

      Minister: „Noh, see on keeruline küsimus, hakka luba taotlema ja muud protseduurid. Võtke parem „Othello“.“

      Mina: „Peab veidi järele mõtlema, sest „Borgist ja Bessist“ on raske loobuda.“

      Minister: „Mis siin veel mõelda, see asi on otsustatud. Kus teatris te tahaksite „Othellot“ teha?“

      Mina: „Kui teha, siis ainult