Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

„Vanemuise teatris saad sa lavastada alles pärast minu surma!“

      Ma ei hakka muidugi ootama Kaarel Irdi surma, kuigi loogiline oleks, et ma seda peaksin tegema, sest ainult sel teel avaneks mulle võimalus muusikalavastuste tegemiseks. Kui mul oleks oma erateater, siis ma teeksin ühe muusikalavastuse, et eesti rahvale tõestada, et riik ei ole mitte asjata minu koolitamiseks raha kulutanud.

      Lahkusin väga segaste mõtetega Vanemuise teatrist. Ainus mõte, mis mul peas tagus, oli kohe, nii kiiresti kui võimalik, minna Tallinna ministeeriumisse ja kohe ministri jutule, et asjad klaariks teha ja „aken“ avada. Paluda ministrit, et see avaks „akna“ Vanemuise teatri repertuaaris ja selle „akna“ kaudu saaksin teha oma diplomilavastuse.

      Ruttasin raudteejaama, kust paari tunni pärast pidi väljuma rong ja mulle tundus, nagu see rong otsustaks kõik järgneva minu elus, et sellest oleneb kõik minu olevik ja tulevik.

      Ainult rutemini Tallinna, et jõuda kiiremini selgusele oma tuleviku suhtes. Ainult rutemini jaama – oma õnnele vastu.

      Ruttasin ministeeriumi, et kohe asjad Ansbergi juures klaariks teha.

      Irdi kabinetis aga arutas abielupaar veel kaua uue lavastaja ja diplomitöö küsimust. Nad tegid seda omavahel ägedalt ja kärarikkalt. Nende omavahelist vaidlust kuulsid juhuslikult pealt näitlejad Elmar Salulaht ja Elmar Kivilo. Näitlejate garderoob asus kohe Irdi kabineti kõrval. Kui ma lahkusin, jäi Irdi kabineti uks lahti ja läbi lahtise ukse kuulsid E. Salulaht ja E. Kivilo Irdi ja Kaidu omavahelist vaidlust. Asi oli põnev ja nad jäid huviga kuulama. Läksid mööda mõned aastad ja kui ma juba töötasin Vanemuise teatris, siis E. Salulaht ja E. Kivilo jutustasid mulle, mida nad olid kuulnud, kuidas Ird ja Kaidu olid arutanud uue lavastaja ja diplomitöö küsimust.

      Kaidu: „Mis „akent“ sul tarvis on?“

      Ird: „Mul pole mingit „akent“ tarvis, aga temal on.“

      Kaidi: „Me saaksime hea noore mitmekülgse mehe majja.“

      Ird: „Sind huvitavad ainult mehed!“

      Kaidu: „Miks ka mitte, ta on ju huvitav mees, hea näitleja ja nüüd veel lavastaja ka.“

      Ird: „Kui see sinu poolt ihaldatud mees majja tuleb, siis tuleb sinul või minul varem või hiljem amet maha panna.“

      Kaidu: „Mispärast?“

      Ird: „Ta on haritud, kõrgema haridusega spetsialist, teoreetilise ettevalmistusega, heade professorite õpilane. Kas sa sellest aru ei saa, ta sööb meid varem või hiljem välja. parem on teda mitte sisse lasta, isegi mitte „aknast“, siis ei aja teda enam hiljem uksest ka välja.“

      Kaidu: „Aga ta on alles algaja!“

      Ird: „Seda hullem! Mul on neid algajaid siin juba terve kari, ole nagu lasteaias, kaua mina neid kasvatan. Võta veel üks juurde…“

      Kaidu: „Võib-olla teda ei ole vaja kasvatada.“

      Ird: „Seda hullem, siis tuleb varsti meil endil pillid kotti panna. Siis hakkab ta meid kasvatama.“

      Kultuuriministeeriumis

      Läksin Kultuuriministeeriumi. Minister Ansberg oli kohal. Alustasin hoogsalt. Minister kuulas mind hoolega.

      Mina: „Ma käisin meie ülikoolilinna teatri peanäitejuhi Kaarel Irdi juures orienteeruvalt rääkimas.“

      Minister: „Noh, mis ta ütles?“

      Mina: „Tal ei ole „akent“!“

      Minister: „Mis „akent“?“

      Mina: „Vaba või tühja kohta repertuaaris planeeritud.“

      Minister: „Mis ta seletab, seda „akent“ võib ise oma äranägemise järgi teha, kui tahab.“

      Mina: „Seltsimees Ird ütles, et selle „akna“ peab ministeerium tegema, minister peab talle planeerima „akna“, ise ta ei tohtivat teha.“

      Minister: „Mis jutt see on, ta on peanäitejuht, ta võib kõike teha, võib teha „aknaid“ nii palju kui ta ise tahab. Tal oleks ju huvitav, kui üks noor lavastaja tuleb teatrisse. See tõstaks huvi.“

      Mina: „Ta ise ütles ka, et oleks ääretult huvitav, kui tuleks ja ta saaks rakendada uue lavastaja, aga „akent“ ei ole.“

      Minister: „Keerutab see vana rebane, kardab teid võtta, sest kardab ja kadestab ja siis otsib igasuguseid põhjendusi, et aga noort teatrist eemale hoida.“

      Diplomilavastus

      Eestis on kaks muusikalist teatrit – Vanemuine ja Estonia, kus ma võisin teha oma diplomilavastuse. Vanemuise teatris ütles K. Ird, et tema ei saa lasta mul diplomilavastust teha, sest temal ei ole „akent“ ja ta ütles veel, et ma võin Vanemuise teatris oma diplomilavastuse teha, aga alles pärast tema surma.

      Ma ei jäänud Irdi surma ootama. Estonia teatri direktor Hammer ütles, et Estonia on akadeemiline teater ja see ei ole diplomilavastuste tegemiseks ette nähtud.

      Nüüd jäi üle veel kolmas võimalus, proovida teha diplomilavastust mingisuguse muusikalise looga Tallinna Draamateatris. Valisin selleks looks Bertold Brechti ja Kurt Weili „Kolmekrossiooperi“. Draamateatril olid ka kõik osalised olemas. Maci oleks mänginud Olev Eskola ja Pollyt Ita Ever. Läksin direktor Murre juurde.

      Murre oli minu ettepanekuga nõus, aga Tammur ei võtnud mind üldse jutulegi. Tammuril oli veelkord võimalus minu vastu oma ülemvõimu kasutada ja mulle kätte maksta ja ta tegi seda toorelt ja jõhkralt.

      Seega Eesti teatrites ei olnud mul võimalust oma diplomilavastust teha. Aga Eestis oli veel üks võimalus, üks koht, kus ma võisin teha oma diplomilavastuse, ja see oli Tallinnfilm. Ooperilavastuseks, mida ma võisin diplomilavastuseks teha, valisin ma Evald Aava „Vikerlased“.

      Filmi kaudu saaksin ma ka kogu maailmale tutvustada Eesti klassikalist muusikat ja ka eestlaste laulukultuuri.

      Istusin maha ja kirjutasin valmis kinostsenaariumi. Mäletan, et see töö läks mul kiiresti ja mõnuga.

      Võtsin kinostsenaariumi „Vikerlased“ kaenlasse ja läksin Tallinnfilmi stuudiosse Harju tänaval.

      Kirjandusala juhatajaks Tallinnfilmis oli siis Lennart Meri.

      Vikerlased

      Tallinna kinostuudio põdes alalist stsenaariumide põuda ja toimetaja kurtis kõikjal kõrgideeliste stsenaariumide puuduse üle. Kinostuudio tellimise peale oli senini palju stsenaariumeid kirjutatud. Toimetaja kabinetis olevad kapid ja riiulid olid neid maast laeni täis. Toimetajale ei meeldinud neist ükski. Ühel oli üks, teisel teine viga. Toimetaja arvates ei andnud neist ükski stsenaariumi täit mõõtu välja.

      Ka filmid, mis stuudios tehti, ei kõlvanud – üks film oli kehvem kui teine. Selles olid muidugi süüdi need näitlejad, kes toodi välismaalt filmi tegema. Omad näitlejad ei kõlvanud, sest kohalikud režissöörid pidasid neid liiga viletsaks ja andetuteks. Sellest siis tuligi, et rahvas hindas Tallinnfilmi järgmiselt: on head filmid, on halvad filmid, siis pole midagi ja alles siis on Tallinnfilmi filmid.

      Et aidata tõsta kodulinna kinokultuuri, otsustasin kirjutada kinostsenaariumi. Istusin laua taha ja hakkasin kirjutama. Ma ei olnud tuntud ega andekas kirjamees ja seepärast ei saanud ma välja tulla ainult iseenese loodud originaalse stsenaariumiga. Et ühtepidi jalaga maa peale toetuda, võtsin ma algmaterjaliks Evald Aava ooperi „Vikerlased“ – see on Eesti parim ooper ja seda on mitmes Eesti teatris ka edukalt mängitud.

      Selle film-ooperi kaudu saaksime tutvustada kogu maailmale meie kõrget laulukultuuri ja ka meie andekaid laulusoliste.

      Kirjutasin stsenaariumi valmis, võtsin siis selle kaenlasse ja suunasin sammud Tallinnfilmi stuudio poole. Astusin kuulsa ettevõtte Tallinnfilmi uksest sisse, panin oma stsenaariumi toimetaja lauale ja ütlesin:

      „Alati ja igal pool te kurdate, et pole stsenaariume, muidu teeks häid filme. Siin on nüüd üks stsenaarium, tehke sellest nüüd lõpuks ometi üks hea film“.

      Toimetaja