Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

teatrit. Tal võis tõesti raske olla selle asutuse direktor. See raske ülesanne tegi ta tõesti süngeks. Süngeks tegi ka kindlasti see, et ta teadis, et kõik on korras, kõik on hea, aga ometi ei ole ka. Milles viga on? See teeb süngeks iga mehe.

      Nii sünget vastuvõttu poleks ma iialgi oodanud, seda eriti akadeemilises teatris. Ma lootsin, et on võimalus vähemalt arutamiseks, nõupidamiseks, aga selline totter äraütlemine, põhjendamata äraütlemine. See siin oli lihtsalt sünge lugu. Selle kohta ei osanud ma öelda, kui olin väljunud teatrist, ei „ei“ ega „ja“, kõik see oli nii ebatavaline ja ootamatu. See oli nagu piitsahoop näkku ei millegi eest. Selline suhtumine oli solvav ja küllap läksin ma ka endast välja ja ütlesin rohkem, kui oleks olnud vaja. Ma isegi kahetsesin seda, kuid kahetseda oli juba hilja, sest ega öeldut enam tagasi ei saa. Direktor jäi vihasena oma kabinetti nohisema ja eks selle viha saavad enda kaela need, kes soovisid järgmisena jutule.

      Vanemuise teatris

      Ruttasin kohe rongilt Vanemuise teatrisse. Õnneks oli peanäitejuht Kaarel Ird kohal. Ta kutsus mind oma kabinetti.

      Istusin nüüd mehe vastas, kellest nii palju oli räägitud ja kes ise ka palju rääkis küll teatrist, näitlejaist ja veel rohkem iseendast.

      Minu vastas istus siis mees, kes oli oskuslikult kasutanud poliitilisi voole endale soodsa konjunktuuri loomiseks. Ta oli enne sõda olnud juba suur ärpleja ja proovinud teatrit teha mitmes žanris: küll proovinud draamas, küll ooperikooris, ka lavastanud, kuid ükski asi ei olevat tal õnnestunud ta kärsitu ja rabeda iseloomu tõttu. Räägiti, et ta olevat sõja alguses teatri uksel ühe Vanemuise teatri näitleja maha lasknud – mis põhjusel, ei ole teada. Ka maal olevat ta tulirelva kasutanud ja käe- ning silmaosavust inimeste peal proovinud. Aeg andis selleks võimalused ja tema oli agar neid kasutama, pealegi sobis see sõjaseadustega kokku. Sakslaste pealetungi ajal põgenes ta paaniliselt kaugele Siberimaa sügavusse, kus seal niikaua vene naistega askeldas, kuni vene mehed kodupaiga jälle sakslastest vabaks vihtusid. Siis tuli ta, rind ees, jälle tagasi nagu suur võitleja ja kangelane kunagi.

      Tema teened pärastsõjajärgses Eesti riigiteatris olid märkimisväärsed. Ta sulges edukalt kolm teatrit, kui oli Kunstide Valitsuse ülemaks: Noorsooteatri, vabariigi lõunaprovintsis asuva teatri ja Saaremaal asuva teatri ja talle anti selle eest teenelise teatritegelase aunimetus. Ta teadis, et ei saa pikka aega olla Kunstide Valitsuse juhataja, et tuleb tagasi minna Vanemuise teatrisse, ja kinnipandud teatritest sai ta näitlejaid.

      Ah see oligi siis see mees, kelle kollektiiv maha hääletas robustse käitumise ja inimestega toorelt ümberkäimise pärast, kelle aga hiljem parteisekretär Lentsman käekõrvale võttis ja oma kohale tagasi istutas, nimetades kollektiivi lolliks ja Irdi ainsaks targaks inimeseks vabariigi teatrites, tõstes tema teeneid nii kõrgele, et kogu kollektiivi teened tema vastu ei saa. Kollektiiv oli sunnitud oma sõna tagasi võtma, ennast lolliks tunnistama ja laskma edaspidi end jälle mõnitada ja toorelt sõimata.

      Ah see oligi siis see mees, kes võttis endale õiguse naisnäitlejaid „lehmadeks“ ja „hooradeks“ nimetada! Ah see oligi siis see mees, kes nimetas ennast Eestimaa kõige punasemaks punaseks!

      Pealinnas asuv kombinaatteater ei andnud talle rahu, ta tahtis Vanemuisesse tagasi minnes selle teatri au endale võtta. Ta oli ettenägelik mees, hea konjunktuurivaistuga ja kaugele ettearvestaja. Et pealinna teater temale võistlejaks ei saaks, selleks likvideeris ta Estonia teatri juurest draamatrupi ja liitis selle Draamateatriga. Nüüd ei olnud Estonia teater enam kombinaatteater, sest siin olid ainult muusikalised lavastused. Varsti peale seda määrati Kaarel Ird Vanemuise teatri peanäitejuhiks. Nüüd hakkas ta Vanemuise teatrit reklaamima kui esimest kombinaatteatrit Nõukogude Liidus ja kuna mujal sellist teatrit ei olnud, siis ehtiski teda oreool kui kombinaatteatri loojat. Keegi Moskvas ei hakanud ju kahtlema, et juba enne Esimest maailmasõda oli Eesti Vabariigis mitu seda tüüpi teatrit. Tema aga käis nagu Jeesus Kristus ringi, oreoolisära ümber kui novaatoril, kui leiutajal ja ta tõsteti rahvakunstniku seisusesse ja tema poolt leiutatud teatritüüpi hakati soovitama ja praktiseerima paljudes Nõukogude Liidu piirkondades. Tema pidas armulauakõnesid ja võttis vastu õnnitlusi ja kingitusi.

      Nüüd istus see kõikvõimas leiutaja, novaator kõveras oma toolis, juuksed sassis ja silmad imelikult punnis peas minu vastas oma kõikvõimsal istekohal, ametipostil, kus ta oli näitlejaid tööle võtnud ja lahti lasknud. Oma jõllis silmadega puuris ta mulle näkku ja mul oli tunne, nagu oleks mind kirbule võetud, et iga silmapilk vajutab see salkuspäine, kössis kuju päästikule ja mind ei ole enam. Ma nagu ootasin seda valangut.

      Mina: „Ma lõpetan Moskvas varsti režiikursuse. Peale lõpetamist tuleb teha diplomitöö.“

      Ird: „Kas tahate seda meie teatris teha?“

      Mina: „Kahtlemata oleks seda huvitav teie teatris teha, aga ma ei tea, millised on teie plaanid ja võimalused, selleks tulingi teiega vestlema.“

      Ird: „See on väga tore, et tulite. Mulle meeldivad noored, eriti need, kes veel Moskvast tulevad. Nii, nii! Mida te diplomitööks olete valinud?“

      Mina: „Ma mõtlesin Brechti „Kolmekrossiooperit“.“

      Ird: „Jah, Brecht on sügav. Hästi valisite. Miks te just Brechti tahate teha?“

      Mul oli nüüd vaja pikalt ja laialt seletada Brechtist, tema ideedest, lavastuse mõttest ja kavatsustest. Eriti huvitas Irdi ideekavand ja lavastuse põhiplaan. Seletasin avameelselt oma kavatsustest. Selle minu ideekavandi kasutas K. Ird ära, kui ta ise Vanemuises „Kolmekrossiooperit“ lavastas.

      Ird. „Jah, see on kõik väga kena. Teie kavatsused ja plaanid lavastuseks on väga toredad, värsked, mulle need meeldivad. Sellest tuleb kindlasti tore lavastus.“

      Arvasin, et nüüd on lavastuse asi otsustatud, pidin hakkama juba tänama.

      Ird: „Aga kahjuks meil ei ole akent.“

      Mina: „Millist akent?“

      Ird: „Akent repertuaariplaanis. Oleks me seda ette teadnud, oleksime me varunud teie jaoks akna. Nüüd aga on kõik plaanid selleks aastaks koostatud ja ei ole enam midagi teha.“

      Mina: „Aga selle akna võiks ministeeriumilt taotleda.“

      Ird: „Plaan tehakse aasta peale, see tehakse kevadel ja kinnitatakse. Nüüd on sügis ja nüüd tuleb see täita, mis on kavandatud. Kui ministeerium teeks akna, kui ta võtaks kõik enda peale – kulud jm, siis meie oleksime muidugi väga õnnelikud, teater saaks uue lavastuse, kus noor lavastaja, see tekitaks huvi teatri vastu, tuleks kindlasti uus kontingent külastajaid. Aga aken?“

      Ird laotas käsi ja oli näha, et tal oli tõesti kahju, et ei saa võtta uut huvitavat pakkumist. „Mina omalt poolt teeksin kõik, et te saaksite selle teha, aga praegu oleneb kõik ministeeriumist. Kui nad teile „akna“ teevad, siis… palun!“

      Juba ta tõusiski püsti, ulatas käe ja jutuajamine oli läbi. Mul oli tunne, nagu oleksin saanud mitte kuuli pähe, vaid automaadivalangu kuklasse. Tõusin pikkamööda püsti, oskamata midagi öelda. Sel momendil astus kabinetti Epp Kaidu, peanäitejuhi abikaasa, lavastaja.

      Kaidu: „Ah tere, kas tulite meile näitlejaks? Oi kui tore oleks, teiesugust meest oleks väga vaja. Ma olen teid mitu korda kutsunud.“

      Ird: „Ta tahab meil diplomilavastuse teha.“

      Kaidu: „See on ju ka tore, aga ainult selle tingimusega, et hakkate minu lavastustes kaasa mängima.“

      Mina: „Selle vastu pole mul midagi.“

      Kaidu: „Siis on ju kaup koos, eks ole?“

      Ird: „Meil pole ju „akent“!“

      Kaidu: „Mis „akent“?“

      Ird: „Vaba kohta repertuaariplaanis.“

      Kaidu: „Mis see siis teha on!“

      Ird: „Seda peab ju ministeerium kinnitama.“

      Kaidu: „Küllap ta kinnitab! Vabariik saab ju uue režissööri juurde – see on ju ka ministeeriumi huvides.“

      Ird: