Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

enda kaissu ja idee hakkab kohe esimesest pildist mängima.“

      „Kas me sellega ei vähenda teose põnevust, kui kõik järgneva juba enne ette ära mängime?“ küsisin.

      „Aga selle võttega me avame idee. Tähtis on ju idee! Mis tähtsus on selle kõrval põnevusel või ettemängimisel. Teiseks,“ jätkas Abramovitš, „kontseptsiooni tugevdamiseks kärbime suudlusestseeni seitsmendas osas, mis võib mõjutada noorsoole amoraalselt ja viime ta üle üheksandasse stseeni. Edasi, kolmandas osas kriipsutame maha kaks sidesõna ja viiendas osas tulevad kirjavahemärgid ümber paigutada. Karakterite osas – viiendas osas ettenähtud sülekoera asendame kassiga. Peategelasele paneme selga mitte tumeda, vaid beeži ülikonna.“

      Abramovitš tegi väikese pausi ja jätkas siis:

      „Kui me nii, nagu praegu soovitasin, stsenaariumi ümber teeme, siis hakkab kõlama idee, hakkab mängima probleem ja kogu teose kontseptsioon muutub terviklikuks. Kas olete nõus?“

      Abramovitš köhatas ja vaatas jultunud enesekindlusega mulle otsa. Ka Jasminovitš köhatas ja vaatas mulle jultunult otsa. Samuti köhatas ka toimetaja Lennart Meri ja vaatas mulle jultunult otsa. Ka mina köhatasin ja muigasin vaid: