Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

on muidugi tähtis see, et näitejuht ja kunstnik leiaksid ühise keele ja et töö kulgeks ühise saavutamise tähe all.

      Üheks huvitavamaks sündmuseks oli kohtumine esimeste kosmonautide Gagarini ja Titoviga. Lavale tuli kaks lõbusalt naeratavat kangelast. Gagarin ütles naljatades:

      „Tänane kohtumine on meile erutav eriti sellepärast, et esineme vahetatud osades – näitlejad istuvad saalis ja meie kui tavalised, kuid kirglikud teatrikülastajad, esineme oma lemmikute ees,“ ja osutades Titovile, lisas: „German peab võtma konferansjee osa enda peale, et leida õige kontakt publikuga, sest tema on meie väeosas teeneline isetegevuslane.“

      Titov jutustaski, et ta armastab väga teatrit ja muusikat, mängib ise klaverit ja laulab. Peale selle võtab veel osa aktiivselt näiteringi tööst. Viimane osa, mis ta mängis, oli Hirin Tšehhovi „Juubelis“.

      Vaatasin ja imetlesin neid, tundsin uhkust nende üle. Vaat siin nad ongi, tõelised kaasaegsed kangelased, käituvad lihtsalt, on jutukad, naeratavad sõbralikult.

      Üheks kesksemaks probleemiks, mis oli meil alati teravalt tulipunktis nii ühiselamus kui ka auditooriumis ja mis alati tekitas ägedaid vaidlusi ja mõttevahetusi, oli kaasaegne režissuur. Siia lisandus veel kaasaegne dramaturgia, tinglikkus ja novaatorluse teema.

      Tänapäeva teatrikunsti aluseks on dramaturgia ja tõeline kunst algab, kui laval on poeesia, mille loojateks on autor, lavastaja ja näitleja. Et kaasaegne teater kujuneks poeetiliseks ja sümfooniliseks, selleks on vaja tunda poeesia ja muusikaseadusi, on vaja armastada poeesiat ja muusikat, sest ka lavastust tuleb luua kui luulet, nagu sümfooniat. Ei aita üksi sellest, et tunned Stanislavski süsteemi kõiki lavalisi seadusi ja lavastuse loogikat, vaid režissöör peab olema veel kui interpreet. Et lavastus kõlaks kui poeesia ja režissöör võiks olla kui interpreet, selleks on vaja head kaasaegset dramaturgiat.

      Kuidas saada aru tänapäeva küsimusest dramaturgias – kuidas seada nõudeid? Moskva Kunstiteatris olid Tšehhov ja Gorki omal ajal kaasaegsed. M. Gorki Nil „Väikekodanlastes“ oli tollal uus kaasaja kangelase kuju. Ka tänapäeval tuleb otsida Nili-suguseid tänases töös ja elus, sest need viivad elu edasi, annavad ajastule hinge ja atmosfääri.

      Viimaste aastakümnete jooksul on toimunud suuri muutusi teaduses ja tehnikas, seda on vaja kajastada ka kunstis. Inimese karakter avaneb dünaamikas. Voorimeest asendab auto, see annab elule uue rütmi, uue arusaamise. Selles ongi probleem. Elu ja kunsti vahel on kunstnik, kes kujutab ja kannab elunähtusi kunstivahenditega kunsti. Kui ta seda ei tee eluliselt, siis on see illustratsioon, aga meie nõuame elulist kunstilist kuju, mis on kantud sügavast psühholoogilisest mõttest ja elulisest tõest. Kuid kahjuks on näidendid täis elutuid kujusid, aga kirjanikud väidavad, et nad kohtasid elus niisuguseid. Kaasaegne dramaturgia ei vaja elu fotot, vaid kunstiliselt tänapäevalikult ümbertöötatud fakti. Ei ole vaja fakti elus üle kanda teosesse, vaid tuleb luua selle põhjal kunstiline kuju üldistuste ja oma kujutluse fantaasiaga.

      Draama on seal, kus ei ole korda ega arusaamist, tähendab seal on konflikt, vastuolud, eluliselt erinevad seisukohad, erinevad vaated elule. Draama aluseks on konflikt, kuid ka konfliktikirjanikud kirjutavad tihti otsitult, kunstlikult, skemaatiliselt, plakatlikult. Kuid eluliselt, tõepäraselt ja usutavalt seatud konfliktist oleneb meie tänapäeva dramaturgia olemus. Muidugi meil ei ole enam nii suuri võitlusi ja vastuolusid nagu revolutsiooni ajal ja vaated elule on teistsugused, arusaamised on erinevad, selles on konflikt. Siin avalduvad väga peened jooned inimese arusaamise olemusest, siin on psühholoogiline konflikt, inimene võitleb sisemiste vastuoludega. Neid peab kirjanik oskama näha ja kaasaja inimese karakter tuleb avada keeruliste otsingute kaudu. Mis kõige tähtsam, inimene kaasajal peab olema kujutatud mõtlejana. Inimene peab olema oma sisemaailma peremees, ta ei tee ainult seda, mida kästakse, vaid ta mõtleb ise, kuidas seda teha, milleks, inimliku südamega. Tänapäeva kangelane peab olema isik, kes täidab ülesannet kui mõtlev inimene, mitte kui kuiv tegelane, kes teoses ainult illustratiivselt tegutseb. Tänapäeva teoses peavad olema tegelased, kellel on huvitavaid mõtteid ja tähtis pole mitte see, millise teema autor üles tõstis, vaid probleem. Meid huvitab kunstiline kujundus, mis kajastab kaasaega ja tänapäeva inimese probleem seisneb selles, kuivõrd on ta näidatud intellektuaalselt. Dramaturg peab uskuma ja armastama tänapäeva ja tuleviku inimesi.

      Teater peaks olema kui vulkaan, mis kord pursates, kord raputades vana vaikust muudab elu uueks, huvitavamaks, sügavamaks. Maailmas on muutunud poliitilised vahekorrad, temperatuur on kõrge. See peaks kõik kajastuma teatris. Kuid sellele aluseks peab olema hea näidend, et otsida uut sisu ja uusi vorme. Kuid kas tänapäeva temperatuuridele vastab siis „Rist ja roos“?

      Oletame, et toetudes eelnevatele nõuetele on meil teatris üks selline kaasaegne, kaasaegsete karakteritega ja nõuetega näidend. Vaatame nüüd, milliseid nõudeid esitatakse kaasaegsele režissöörile, kes hakkab seda teost lavastama. Režissöör peab otsima originaalset sisulahendust. Originaalsus kunstis on väga tähtis ja seda tuleb otsida sisust, mitte vormist, uuest lähenemisest sisule. Uus tõlgendus annab tihti originaalsuse. Välise vormi otsimine peab algama sisust. Tänases teatris peavad kajastuma homse jooned, ja homses peavad olema tänased, selles on omavaheline dialektiline seos. Originaalsus avanegu sisus, materjali valikus ja elu kujutamises. Ajalugu näitab, et suured originaalsused on tehtud just realistlikult. Režissööri meisterlikkus ongi selles, kui hästi ja väljendusrikkalt ta avab teose idee. Režissöör peab avama igas lavastuses uut, leidma uue lähenemise elule ja materjalile, peab saama kaasautoriks. Selleks, et avada uut ja peegeldada täisverelist kaasaega, milles on tuleviku perspektiivid, selleks peab režissöör omama analüütilist mõistust. Et teha sügavat analüütilist tööd, selleks peab režissöör end pidevalt täiendama. Tarvis on palju õppida ja teada, eriti filosoofiat, esteetikat ja psühholoogiat.

      Väga tähtis komponent teatritöös on psühholoogia, et avada emotsionaalset elu. Kunst ei vaja ainult külma silma ja kainet mõistust, vaid hinge, sest hinges on kunsti jõud. Meil tuleb püüelda tõe otsimise ja avanemise poole, siis avaneb subjektivism iseenesest. Idee avab režissöör kunstilise kuju kaudu. Vahendite valik kunstilise kuju loomisel oleneb režissööri maailmavaatest.

      Režissööri ülesanne on rikastada etendust ja kuivõrd hästi ja meisterlikult me suudame seda teha, selleks ongi meie kunsti suurus. Meisterlikkus algab sisust, millise meetodiga režissöör selle avab, et oleks publikule arusaadav, see ongi režissööri tehnika. Kuid paljud režissöörid, tahtes olla moodsad ja ajakohased, alustavad oma tööd välisest tinglikkusest ja arvavad, et nad on sellega novaatorlikud. See on täiesti ekslik seisukoht. Mis on siis novaatorlus ja kus on tinglikkuse määr teatris? See probleem tekitas elevaid vaidlusi ja ägedaid mõtteavaldusi.

      Novaator kunstis on kujunenud kunstitraditsioonide edasiarendaja ja ta peab teadma, kuidas on kunst seaduspäraselt senini arenenud ja novaator peab sellelt kõrgpunktilt edasi arendama. Nii et novaatorlus on seaduspärane areng eelnevale kunstile. Tuleb osata ära kasutada vanu väärtusi ja alles siis võib sellele ehitada uue, mis viib edasi, mitte aga hakata peale tühjast kohast. Kunstnikud, kes ei arvesta vanu traditsioone, ei saa kunagi olla novaatorid. Kunstnik peab looma koos rahvaga, kui tahad luua uut, tänapäevast. Kuid paljud, teadmata neid nõudeid ja seaduspärasusi, asuvad novaatorlikult looma, et olla ainult moodne, sealjuures nende looming muutub novaatorluseks üldse, sest nad hakkavad katsetama seda, mis on ammu juba proovitud ja satuvad tahtmatult abstraktsionismi ja libisevad sealt paratamatult formalismi ja naturalismi teele. Seda sellepärast, et neil pole selged novaatorluse algtõed ja olemus. Kes meist ei tahaks olla novaator, kuid et olla novaator, ei aita üksi tahtest ja ka tihti teadmistest, vaid on vaja ka annet.

      Leonardo da Vinci avas perspektiivi maalikunstis, see on tema novaatorlus, mis avas määratud võimalused maalikunsti arengule.

      Shakespeare’i teosed olid omal ajal novaatorlikud. Nii oli ka Maksim Gorkiga, ta tõi oma loomingusse uue süsteemi oma vahendite ja võtetega, selles on tema novaatorlus, sest need olid kirjutatud teisiti kui seadused lubasid. Moskva Kunstiteatri novaatorlus seisab ansambli ühtluses, sest enne seda oli staaride teater – kõnelev teater. Kunstiteatri töömeetod oli omal ajal novaatorlik, kuid nad töötavad ka tänapäeval sama meetodiga ja on jäänud ajast maha, sest Kunstiteater ei oma enam sellist positsiooni