Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

ei ole teatris see veel novaatorlus, kui kasutatakse musta tagaseina, kaldpindu ja projektsiooni… See kõik on väline vorm. kuid kõik peab algama sisust. Novaatorlust tuleb otsida sisust, reaalsusest, mõtteprotsessist, filosoofiast, mitte tulevärgist.

      Meil segatakse sageli ära novaatorlus ja tinglikkus. Kus on siis tinglikkuse määr teatris? Lavaline tinglikkus sõltub žanrist, autorist. Kõige tähtsam faktor tinglikkuse määramiseks on žanr ja autori stiil. Ostrovski, Shakespeare, Brecht on erinevad autorid, erinevad ajastud, neid võib tinglikuks teha, kuid ei tohi unustada, et peamist rolli tinglikkuse määramisel mängib elu karakter. Ümberringi võime ju kõik tinglikuks teha, kuid ärme unusta, et inimese hing ja tundemaailm ei ole tinglik. Tegelikkuse määramiseks ei ole retsepte, kuid peab olema mõõt ja takt autori ja žanri vastu, sest ei saa ju kõiki autoreid lahendada ühe tingliku meetodiga. Näiteks Bertold Brechti „Härra Punttilale“ on kohane, tarvilik ja isegi autori poolt ette nähtud tinglik lavaline lahendus, seda tingib žanr, autori stiil. Aga kui Estonia teatris lahendati ka meie ajalooline rahvusooper „Lembitu“ tinglikult, siis siin oli tegemist kas formalismi sugemetega või lihtsalt halva maitsega. Tinglikkus ei tohi olla sihiks omaette, vaid selleks, et avada mõttele teed tõe avamiseks. Režissöör peab laval tinglikkuse muutma tegelikkuseks. Tinglikkus muutub tegelikkuse tõeks ainult siis, kui on sügav hingejõud, mis avab mõtte olemuse.

      Režissöör ei suuda oma kavatsust kunagi avada ainult välise tinglikkuse abil, vaid näitlejate poolt loodud kunstiliste kujude kaudu. Kuigi meie kunstis on praegu äge otsingute periood, ei tule uut otsida mitte välises vormis, vaid sisus, et sügavalt ja mitmekülgselt näidata inimest. See töö pole kerge, tuleb end pidevalt täiendada, õppida ja loobuda paljust, mis ahvatleks kergema tee peale.

      Aeg lendab kohutava kiirusega ja rahvas nõuab aja vaimule vastavaid huvitavaid etendusi, rahvas nõuab kaasajale vastavat filosoofilist teatrit. Me ei saa leppida aegunud tööstiiliga ja tardunud stampetendusega, vaid peame arvestama käesoleva ajastu vajadustega ja leidma uusi vahendeid uue inimese ja tema mõttemaailma väljendamiseks.

      Tuleb mõelda tänapäeva vaatajast. Tuleb leida uusi väljendusvahendeid mõtlemiseks ja tuleb välja kujundada uus stiil, seda tuleb otsida, kuid see on juba elus olemas. Selles seisab kaasaja uus teater ja tema olemus. Muidu meie teatrikunst edasi ei arene, kui me selle eest ei võitle, sest seda nõuab elu!

      Üks meie kaaslastest, tuntud Moskva Estraaditeatri näitleja Juri Rekunin, kutsus mind ja Harkovi operetiteatri näitleja Garelini Moskva Estraadile esinema. Mängisin akordioni ja laulsin eesti ja teiste rahvaste laule. Esinesime umbes 20 kontserdil.

      Et õppida üksteist paremini tundma ja et saada ülevaadet iga rahvuse teaduse- ja tehnikasaavutustest, selleks korraldasime temaatilisi õhtuid, näiteks Gruusia õhtu, Mongoolia õhtu jne. Eesti õhtul jutustasin meie rahva ajaloost ja võitlustest orjastajate vastu, meie teaduse, tehnika ja kultuuri arengust, spordist ja kaasaja elutasemest. Erilist huvi tundsid kõik meie kirjanduse, kunsti ja spordi vastu. Kuigi kõigile olid tuttavad nii meie Gustav Ernesaks oma meeskooriga, Tiit Kuusik ja Georg Ots oma lauluga, Johannes Kotkas ja Paul Keres oma sportlike saavutustega, ometi oldi huvitatud lähemalt teada saada nende töödest, loomingust, saavutustest ja kasvatusest. Jutustasin nendest ja veel paljudest teistest meie silmapaistvatest inimestest.

      Just paar päeva enne seda õhtut määrati Juhan Smuulile Lenini preemia. Tema „Jäisest raamatust“ tuli mul siis pajatada pikemalt ja kuna mitmed olid seda raamatut juba lugenud, siis tekkis elav vestlus selle teose ümber. Siis muidugi oldi huvitatud Juhan Smuulist kui inimesest ja tema loomingust üldse. Rääkisin tema varasemast loominguperioodist ja Smuulist kui luuletajast. Illustratsiooniks kandsin neile ette katkendeid „Tormi pojast“ ja „Järvesuu poiste brigaadist“ ja luuletuse „Mälestusi isast“ eesti keeles. Jutustasin Juhan Smuulist kui näitekirjanikust ja tema näidenditest „Atlandi ookean“ ja „Lea“. Pikemalt peatusin „Atlandi ookeani“ lavastuse loomise juures Tallinna Draamateatris, milles ma ka ise kaasa mängisin.

      Niisuguste õhtute korraldamisega tungisime sügavamale igaühe hinge ja õppides tundma nii ta rahvuse ja kultuuri omapära, lähenesime üksteisele, mõistsime üksteist paremini ja rikastasime oma emotsionaalset mälu. Nendes elavates diskussioonides jõudsime järeldusele, et ei tohi nivelleerida ega standardiseerida kunsti ja eriti teatreid, vaid peame sügavalt avardama ja tõstma võimalikult kõrgele rahvusliku kunsti koloriiti, sest mida sügavam, mitmekülgsem on iga rahva kunst, seda rohkem ta rikastab üleilmset kunsti.

      Nii saime headeks sõpradeks Gruusia Tbilisi Ooperiteatri režissööriga ja et me sõprus ei katkeks, selleks otsustasime siduda end loominguliselt. Leppisime kokku, et lähemal ajal lavastan Gruusias ühe eesti ooperi ja tema omakorda tutvustab gruusia muusikalisi teoseid, mida võiks lavastada ka meil Eestis.

      Sama kokkuleppe sõlmisime Mongoolia Ulan-Ude Ooperiteatri pearežissööriga.

      1961. aastal anti Juhan Smuulile „Jäise raamatu“ eest Lenini preemia. See oli suursündmus meie kunstielus. Seda sündmust tähistati ka GITISes kirjandusõhtuga. Minul kui Smuuli kaasmaalasel paluti teha ettekanne. Rääkisin Saaremaast ja Juhan Smuulist, Eesti teatrist ja Smuuli tähtsusest Eesti näitekirjanduses. Mul oli Juhan Smuulist kerge rääkida, sest ma tundsin teda isiklikult ja olin kaasa mänginud tema esimeses näidendis „Atlandi ookean“, mille lavastas Draamateatris Panso. Lenini preemiaga pärjatud „Jäisest raamatust“ rääkis professor Aksjonov.

      Kirjandusõhtu lõpuks kandsin ette veel J. Smuuli luuletuse „Mälestusi isast“ eesti keeles, enne tegin lühikese sisukokkuvõtte vene keeles.

      Ansberg

      Moskvas õppimise perioodil kutsus kultuuriminister Ansberg mind mitmel korral Eesti Esindusse oma kabinetti. Minister oli huvitatud minu õppimise tingimustest ja elust, küsis, kes on õppejõud, mis aineid õpetatakse. Oli ka konkreetselt juttu nii minu töölesuunamisest pärast lõpetamist kui ka diplomilavastusest Eestis.

      Ansberg soovitas mul Moskvas koos õppejõududega ette valmistada vähemalt kolm ooperilavastuse eksplikatsiooni. Ansberg soovitas seda selleks, et oleks teatrisse tööle asudes kaasas „Moskva kaasavara“, nagu ta nimetas. Siis oleks esialgu kergem töötada ja oleks rohkem vaba aega kohaneda teatriga ja teatritööga, jääks ka rohkem aega kohapealse repertuaari ettevalmistamisel.

      Moskvas ma elasin Eesti Esinduses. Siia kogunesid ka kõik Eestist tulnud.

      Eesti Esinduses Moskvas istusid tugitoolides inimesed, turistid, komandeeritud ja muidu puhkajad. Nende seas istusin ka mina. Vestluse teemad keerlesid Moskva uudiste, teatri, ka spordi ümber. Ka anekdoodid olid siin oodatud külalised.

      Ühel päeval tuli uksest sisse kultuuriminister Ansberg. Tõusin püsti ja läksin talle vastu.

      Ansberg: „Tervist! Kuidas läheb? Kuidas õppetöö edeneb?“

      Mina: „Ei ole viga.“

      Ansberg: „Kas varsti lõpetame?“

      Mina: „Jah, varsti. Selles asjas ma tahaksingi teiega veidi vestelda. Kas teil aega oleks?“

      Ansberg: „Noh, mis mured siis on?“

      Mina: „Diplomitöö teema valik teeb muret. Kui oleks teada, kus teatris ma saaksin diplomitöö teha, siis oleks valik lihtsam.“

      Ansberg: „Mis see teater siin loeb? Diplomitöö võib igas teatris teha.“

      Mina: „Seda küll, aga igal teatril on omad võimalused ja ka iga teos nõuab erinevaid võimalusi, mida näiteks ühe tüki puhul ühes teatris ei ole, teises aga on.“

      Ansberg: „Mida te olete siis juba valinud?“

      Mina: „Ma teeksin meeleldi Brechti.“

      Ansberg: „Mida siis Brechtist?“

      Mina: „Kolmekrossiooperi.“

      Ansberg: „Ärge seda jama võtke!“

      Mina. „Minu arust ei ole see üldse jama.“

      Ansberg: „See on ju varastest ja hooradest.“

      Mina: „Sugugi mitte, seal on ju muidugi röövlid ja