Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

eraeluga, millest mul polnud aimugi. Tundsin, et mind tõmmati mingisugusesse ämblikuvõrku ja minust taheti teha kaasosaline ja kaasteadja selles Tammuri jõhkras mängus. Nii tahtis kassapidaja minu kaudu avalikustada Tammuri sigaduse, et see teade ka Eestimaale jõuaks.

      See ei olnud ainult uudis, vaid hea hoop, mis lõi segadusse ka mind. See siin oli siis veel üks Ilmar Tammuri ohver. See oli siis tema viies naine, kellega tal oli laps!

      Vaat see oli alles uudis!

      Tammuril oli seaduslik naine ja laps, võiks isegi öelda, et tal olid „seaduslikud naised ja lapsed“ Eestimaal, aga nagu nüüd kassapidaja jutust selgus, oli tal „seaduslik“ naine nelja-aastase tütrega ka Moskvas.

      Seisin nõutult ja kohmetult kassa ees, tundsin end väga ebamugavalt, nagu oleksin mina ise kõiges selles süüdi. Tundsin, et kassapidaja süüdistas ka nagu mind selle naise võrgutamises ja lapse tegemises.

      Mulle tundus, et kassapidaja nagu nautis minu segaduses olekut, seda, kuidas see teade mõjub. Et minu uskumatust tõestada, ütles kassapidaja:

      „Oi, ma kutsun ta kohe siia. Ma teen teid tuttavaks. Oi, kuidas Nadja rõõmustab. Ma kohe…

      Ja juba oligi ta oma kassast väljas, lükkas ukse mürtsti kinni ja ruttas pooljoostes kööki. Jäin talle juhmilt järele vaatama. Siis aga kogusin end, võtsin tšekid kassalaualt ja läksin koka juurde, kes jagas välja portsud. Panin toidud kandikule, viisin lauale ja hakkasin sööma.

      Veidi aja pärast tuli kassapidaja ärevalt tagasi.

      „Oi, kui kahju. Nadja oli natukese aja eest välja läinud. Ei ole siin. Ta tuleb varsti tagasi. Oodake. Ma tahan teid temaga tutvustada. Aga teil ei ole ju aega oodata?“ Ja vastas ise: „Muidugi teil pole aega.“

      Oli näha, et tal oli ääretult kahju, et ei saanud meid kokku viia. Aga talle tuli peagi päästev mõte.

      „Kuulge, kus te homme lõunat sööte? Tulge meile. Tulge kindlasti. Ma räägin Nadjale. Ta rõõmustab kindlasti, kui teiega kohtub, saab kuulda Tallinna uudiseid ja teateid ka Ilmar Tammuri kohta. Kas te kella kolme paiku saate tulla? Tulge kell kolm. Ma ütlen Nadjale. Kas tulete?“

      „Mul ei ole küll homme hästi aega, aga…“

      Aga mind hakkas juba närima see uudishimu uss. Oli tõesti huvitav teada saada, kas kõik on ikka nii, nagu see kassapidaja siin suure suuga ja erilise huviga seletas.

      „Teate mis, ma ütlen Nadjale, et ta ka tütre kaasa võtaks. Siis saate ka Tammuri tütart näha. Ta on täitsa Tammuri moodi, nagu tema suust kukkunud, küll te näete. Tore tüdruk!“

      Taga targemaks läheb, nüüd tahab mind veel mingisuguseks tunnistajaks teha, aga kuna uudishimu uss mind juba näris, siis…

      „Noh, kas tulete?“ käis kassapidaja ägedalt peale. „Tulge, mis see teile ikka teeb. Te elate ju siin ligidal. Mis see siit läbi tulla siis ikka on! Nadja rõõmustab väga.“

      Nähes, et mul mingit väljapääsu võimalust kassapidaja haardest pääsemiseks ei ole, vastasin:

      „Hästi, ma tulen. Loeng lõpeb mul pool kolm. Nii et umbes kolme paiku olen siin.“

      „Oi kui tore!“ lõi kassapidaja nägu särama. „Oi kui tore, et tulete. Ma tervitan Nadjat teie poolt ja ütlen, et ta ikka tütre kaasa võtaks.“

      Ja jooksis juba minema, nägu õnnest säramas, nagu oleks leidnud mõne ilusa asja. Jooksis kassasse, kus teda juba oodati.

      Järgmisel päeval jõudsin kokkulepitud ajal sööklasse, isegi pisut varem. Söökla oli rahvast täis, aga kassa ees olid mõned üksikud. Kassapidaja nähtavasti juba ootas mind, sest kui ma kassaluugi ette astusin, võttis ta mind rõõmsa hüüatusega vastu:

      „Ah ikka tulite! Oi kui tore, et tulite! Ma juba ootasin! Nadja on ka juba siin. Ma lähen kohe kutsun ta siia. Te valige endale toidud. Mida te sööte?“

      Ta lõi välja tšekid ja jooksis kiiruga kööki. Võtsin kandiku ja läksin toitude järele. Ma alustasin just supi söömist, kui köögi uks lahti läks ja sealt tuli välja naerust särav kassapidaja ja tema järel noor kena naine, Nadja, kelle käe kõrval tuli kiirelt tippides heledapäine väike tüdruk. Kassapidaja tutvustas:

      „Vaat siin nad ongi! Saage tuttavaks! See on Tallinna Draamateatri näitleja, õpib praegu siin meie GITISes ja see on Nadja.“

      Ma tõusin püsti. Nadja ulatas mulle naeratades käe. Ka väike tüdruk pistis oma tillukese käe minu suurde pihku.

      Istusime laua taha. Esialgu ei tahtnud jutt nagu kuidagi sobida. Kassapidaja ütles:

      „Oi, teie sööge, sööge, toit jahtub ära.“

      Hakkasin pikkamööda sööma. Minu vastas istus heledapäine tüdruk, kes mind üksisilmi jälgis. Vaikuse katkestas kassapidaja, kes pöördus tüdruku poole:

      „Ütle, kes su isa on!“

      „Minu isa on Tallinna Draamateatri peanäitejuht, vabariigi teeneline kunstnik Ilmar Tammur.“

      See vastus, mis oli varem hoolikalt pähe õpitud, tuli nagu kuulipildujast. Mulle tuli see vastus nii ootamatult, et pani muigama. Ma hakkasin nüüd tüdrukut lähemalt silmitsema ja oma hämmastuseks märkasin, et tüdruk oli tõesti väga sarnane Ilmar Tammuriga. Võiks öelda, et nagu isa suust kukkunud.

      „Millal su isa viimati siin oli?“ küsisin tüdrukult.

      „See oli juba ammu,“ vastas tüdruk nukralt.

      „Ta käis siin möödunud talvel,“ ütles Nadja. „Iga kord, kui ta Moskvas käib, elab ta meie juures.“

      „Isa tuli õhtul ja hommikul läks kohe ära ja enam ei tulnudki,“ ütles tüdruk nukra alatooniga.

      „See oli dekaadi aeg. Tal oli kindlasti kiire, palju tegemist ja asjaajamist,“ vabandas Nadja. „Ta ütles, et peab kohe tagasi sõitma, nii et ta ei saanud rohkem olla kui ainult ühe öö.“

      Pidasin vajalikuks selgitada ja ütlesin:

      „Me olime tookord teatriga siin üle kümne päeva.“

      Kassapidaja küsis uudistavalt:

      „Kas Tammur oli ka kogu aeg siin?“

      „Loomulikult oli tema ka kogu aeg siin. Kuidas siis teisiti. Tema on ju peanäitejuht. Kuidas siis nii saab olla, et teater on siin ja peanäitejuht sõidab ära.“

      Ja Nadja poole pöördudes ütles kassapidaja:

      „Näed, ta valetas jälle ja sina usud kõike, mida ta räägib.“

      Selle peale Nadja punastas. Tahtis nagu midagi öelda, aga vist ei leidnud parajat sõna, kuidas end väljendada ja kogeles vaid:

      „Ei, ta käib iga kord meil, kui tal on Moskvas komandeering. Elab meie juures…“

      „Kui palju ta teenib?“ küsis kassapidaja.

      „Ma ei tea täpselt,“ vastasin. „Kuupalk on tal 250 rubla, aga tal on veel ka muud haltuura otsad siin ja seal, raadios ja kinos. Eks need teevad veel teist nii palju juurde.“

      „Näe, jälle valetas sulle,“ nähvas kassapidaja vahele. „Ütles sulle, et saab ainult 150 ja kui palju ta sulle, Nadja, on andnud? Sandikopikaid.“

      „Iga kord, kui ta siin käib, natuke ikka annab,“ püüdis Nadja nagu vabandada.

      „Mis andmine see on… piinlik. Viis rubla andis.“

      Kassapidaja ja Nadja läksid omavahel selle üle ägedalt vaidlema, kas see on vähe või palju, mis Ilmar Tammur talle on andnud.

      Alles nüüd oli mul võimalik lähemalt vaadelda Nadjat, kes istus minust vasakul. Nadja oli umbes 25-aastane, noor, ilusate näojoontega, heleda peaga ja sirge rühiga naine. Riietatud oli ta tagasihoidlikult, kuid korralikult ja maitsekalt. Ta sinistes silmades oli nagu mingi kurb, õnnetu läige. Need silmad olid liiga noorelt kurvaks jäänud. Eluraskused ja mured olid kustutanud neist silmadest rõõmuläike. Pettus oli vajutanud sinna