Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU
Ma vallutan lossi
Cassandra Mortmain on 17-aastane vaheda pilgu ja elava kujutlusvõimega neiu, kes unistab kirjanikuks saamisest. Boheemlasliku perekonnaga vanas armetus lossis elamine annab talle lõputult ainest humoorikateks ja leebe irooniaga vürtsitatud päeviku-sissekanneteks. Sel moel oma kirjutamisoskust lihvides õpib Cassandra lagunevat lossi ja selle isevärki asukaid justkui vallutama. Kahe ameeriklase ootamatu küllasaabumine toob lossielanike eluproosasse aga otsustava pöörde ning Cassandra südamesse esimese armumise väratuse…
Kostja ja Koba
Rong tossutab pikkamisi Ida-Virumaal Peterburi poole. Konstantin vaatab põlde raudtee ääres läbi trellitatud akende,sest ta istub vangivagunis.Aasta saak paistab tulevat hea. Varsti teradest põletatakse viina pealinna alati janustele kundedele seda muidugi oletades, et kibestunud talupojad jätsid viinaköögi rahule, kui panid tule mõisa ja selle ehitiste räästaste alla. Seda ja sellega kaasnenud streigilainet kutsuti aasta 1905 revolutsiooniks. Seetõttu oli ka Konstantin nüüd teel Peterburi. Ta oli andnud Tallinnas välja ajalehte “Teataja”. Ajaleht oli jämedalt kaldu vasakule, aga ühtviisi oli niimoodi terve keisririik pärast häbistavat kaotust Vene-Jaapani sõjas. Revolutsiooni lõhkeaineks oli tsaari ja aadlikkude türannia aga süütenööriks sõda.
Team ehk probleeme pole vaja
Tegelikel sündmustel põhinevas tõsieluromaanis „Team ehk probleeme pole vaja” kirjeldatakse kinnisvarahooldusfirma meeskonna töid ja tegemisi suures Kaubanduskeskuses. Palju juhtub ka meeskonda kuulujate eraelus. Elektrikuna töötanud Sergei saab lisaks tapmiskahtlustusele kaela ka veel narkosüüdistuse ja ta pannakse trellide taha kohtuotsust ootama. Tema asemele värvatakse uus elektrik – Victoria, kes on tiimis ainuke naine. Milliseks kujunevad naise suhted teise elektriku Sanderi, elust erinevalt aru saavate kolleegide ja firma juhtkonnaga – loe juba raamatust. Romaanis toodud arusaamad ja seisukohad ei ole tingimata samased autori omadega.
Hukkasaaja
Thomas Bernhard (1931–1989)
Aastal 1953 kohtuvad Salzburgis Horowitzi kursusel kolm noort klaverimängijat, nende seas Glenn Gould. Kokkupuude tõelise geeniusega võtab tema kahelt kaaslaselt igasuguse soovi ja lootusegi end pianistina teostada. Üks neist alustab teekonda vältimatu huku poole, tõsi, see kestab 28 aastat. Teine, enese sõnul maailmavaatekunstnik, kes juba aastaid püüab kirjutada „midagi Glenn Gouldi kohta“, käib selle teekonna oma monoloogis pärast hukkasaaja matuseid tunnistajana läbi. Poeet, näitekirjanik ja prosaist Thomas Bernhard on Austria XX sajandi kirjanduse (kuri)kuulsamaid autoreid.
Tõlkija Mati Sirkli saatesõnast leiab selgituse, miks selline hinnang.
Anna Karenina
„Anna Karenina“ on lugu ootamatust ahvatlusest, moraalsest konfliktist ning unistustest ja nende purunemisest. Ennekõike on see aga lugu ühest erakordsest naisest ja suurest armastusest, mis sunnib eirama ühiskonnareegleid ja viib etteaimatavalt traagilise lõpplahenduseni. Lev Tolstoi suurteos on oma paeluva sündmustiku ja meisterliku stiiliga inspireerinud lugematuid põlvkondi. Sageli maailma parimaks romaaniks tituleeritud teost on Fjodor Dostojevski nimetanud täiuslikuks kunstiteoseks.
Rohulehed
Walt Whitman (1819–1892) oli Ameerika mõjukaim luuletaja ja esseist ning üks esimesi ilmakuulsaid vabavärsi meistreid. Oma aja kohta erakordselt liberaalsete vaadetega poeedi esmakordselt 1855. aastal ilmunud „Rohulehed“ peegeldas toona anonüümseks jäänud autori veendumusi mõjudes oma sensuaalsuses paljudele šokeerivalt. Whitman jätkas kogumiku täiendamist elu lõpuni. Viimane, 1892. aastal avaldatud versioon – tuntud ka kui surivoodi väljaanne – sisaldas peaaegu 400 luuletust ning oli tõeline ood vabadusele ja individualismile. Poeet, kelle elutöö sai oma lõpliku vormi autori eluõhtul, jättis surres maha teose, mida peetakse õigustatult Ameerika rahvuseeposeks.
Palk
Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall.
Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019
„Palk“ on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi… võimalik?
