Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMillest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest
„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” on Haruki Murakami autobiograafiline esseekogumik, mille läbivaks teemaks on jooksmine. 1981. aastal sulges Murakami oma Tokios asuva džässiklubi ja pühendus kirjutamisele. Samal ajal hakkas ta regulaarselt jooksmas käima, et end kirjutamise jaoks vormis hoida. Tänaseks on ta osalenud rohkem kui kahekümnel maratonil. Antud teoses otsib ta vastust küsimusele, mida on jooks talle tema kirjaniku karjääri jooksul tähendanud ja mida tähendab nüüd, kui ta on juba üle viiekümne ja tema tulemused on hakanud korralikust treeningust hoolimata üha halvenema. Murakami meenutab eredamaid hetki talle olulistelt jooksudelt ja võistlustelt, arutleb selle üle, kuidas nii erinevad tegevused nagu romaani kirjutamine ja jooks omavahel sarnanevad ning kuidas on jooksmine mõjutanud tema teoseid ja teda kui inimest. Teos on oma inspiratsiooni ja pealkirja saanud Raimond Carveri lühijuttude kogumiku „Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest” järgi.
Kui keha ütleb ei. Varjatud stressi hind
Meditsiinidoktor ja tunnustatud autor Gabor Maté tõstatab oma uues kogu maailmas laialdaselt kõneainet tekitanud raamatus „Kui keha ütleb ei“ ühe väga olulise küsimuse ja vastab sellele veenvalt: psühholoogiline stress mõjutab meie keha ja tervist väga otseselt ning on sageli üheks otsustavaks põhjuseks mitmete krooniliste haiguste tekkel, nagu näiteks rinna- ja eesnäärmevähk, sclerosis multiplex, Alzheimer ja paljud teised. See raamat on silmapaistev panus uuringutesse, mis tegelevad psühholoogilise seosega emotsioonide ning keha juhtivate närvi-, immuun- ja hormoonsüsteemide vahel. Viimastele teaduslikele uuringutele ja päris inimeste räägitud lugudele toetudes annab autor meile ülevaatliku, põhjalikult lahti seletatud ja arusaadava pildi, kuidas kaitsta end stressi ja negatiivsete emotsioonide kahjuliku mõju eest ning kuidas juba välja kujunenud füüsiliste vaevute puhul on neid ehk võimalik tagasi pöörata.
Surm Hazel House'is
Saage tuttavaks, see on Sukey Reynolds: uhke ema, suurepärane kokk … ja amatöördetektiiviks hakanud politseifotograaf.
Aastate eest lootis Sukey uurijaks saada, kuid elu viis ta teistele radadele. Nüüd osaleb ta rõõmuga kohaliku politseijaoskonna töös, pildistab sündmuskohti ja on abiks asitõendite kogumisel, lootuses, et tal õnnestub vahel mõnes mõrvauurimises kaasa lüüa…
Kui Sukey saabub mõrvapaika, et pildistada Lorraine Chanti, kohaliku jõuka ärimehe naise surnukeha, ei saa ta millestki sotti. Esialgu paistab, et tegemist on käest läinud sissemurdmisega, kuna perekonna suur seif on lahti murtud ja tühi. Aga miks väidab Lorraine’i rikas abikaasa, et minema pole midagi viidud? Ja mille ta politseile rääkimata jätab?
Sukey otsustab ise asja pisut uurida, kuidas asjad võtavad kiiresti tema jaoks ohtliku pöörde, kuna ta tegevuse vastu hakkavad huvi tundma kahtlased kujud. Mida naine nende arvates teab? Sukey leiab end korraga tulejoonelt. Kas ta suudab tõelise tapja paljastada enne, kui on hilja?
Ideaalne valik kõigile neile, kes armastavad lugeda Agatha Christie, Faith Martini või Joy Ellise raamatuid – muhekrimikuninganna võrratut romaani on raske käest panna!
Hazel House on esimene raamat Eestis väga populaarseks osutunud muhekrimi grand old lady Betty Rowlandsi „Sukey Reynoldsi müsteeriumite“ sarjast.
Mao needus
Kui Ruth Galloway läheb jälgima ühe keskaegse piiskopi kirstu avamist, leiab ta muuseumi põrandalt surnud kuraatori. Peatselt pärast seda sureb oma ratsabaasis ootamatult ka muuseumi jõukas omanik.
Mõlemal juhul võis surm olla loomulik, aga juurdlust alustatakse siiski ja selle käigus ristuvad taas Ruthi ja peainspektor Nelsoni teed. Kui päevavalgele tulevad ähvarduskirjad, võtavad sündmused pahaendelisema pöörde. Kellele jääb Ruth lojaalseks, kui sündmustesse mässitakse tema sõbrad?
Samal ajal kui ta tõekspidamised proovile pannakse, tuleb Ruthil ja Nelsonil välja selgitada, kuidas on omavahel seotud aborigeenide pealuud, narkokaubandus ja müsteerium Unenägemisest, et lahendada surmajuhtumid ja jääda seejuures ise ellu.
Elly Griffiths on ülipopulaarse Ruth Galloway krimisarja autor. Ta on pälvinud Mary Higgins Clarki preemia ja Kuldse Pistoda raamatukogude lemmikuna ning tema teoseid on nimetatud haaravaks (Louise Penny), kütkestavaks (Wall Street Journal) ja krimifännide kohustuslikuks lugemisvaraks (Associated Press). Kirjanik elab Brightonis Inglismaal. Eesti keeles on ilmunud „Koolmekohad“, „Januse kivi“ ja „Kaldajärsaku Maja“.
Tantsutüdrukud
Mainekate auhindadega pärjatud prosaist ja luuletaja Margaret Atwood (sünd. 1939) on tuntud nii viljaka kirjaniku, kirjanduskriitiku kui ka pühendunud keskkonnaaktivistina. 1977. aastal ilmunud jutukogus „Tantsutüdrukud“ peegeldub tema armastus karmi looduse vastu, samuti soov murda välja Kanada tolleaegsele kirjandusele omasest enesehäbist. Margaret Atwoodi lood räägivad justkui „tavalistest inimestest“, kelle tundevarjundeid, meeleolusid ja kohati ka kivinenud mõttemalle ta ülima meisterlikkusega kirjeldab. Nagu ka seda, kuidas ootamatult võib meie argiellu tungida omajagu müstikat ja võõrituse kõditavat rahutust. „Tantsutüdrukute“ uustrükk sisaldab Loomingu Raamatukogus 1987. aastal ilmunud lugusid, lisaks värskelt valminud tõlkeid originaalkogumiku ülejäänud juttudest. Raamatu lõpust leiab tõlkija Ann Alari saatesõna.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Margaret Atwoodi loengutel põhinev teos „Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest“ (2020, nr 37–40, tlk Maarja Pärtna).
Must teemant
St Denis’s on midagi ohtlikku teoksil. Muidu nii unist külakest tabavad mõnenädalase vahega rünnakud Vietnami kaubitsejate vastu, kohaliku Aasia restorani põleng ja ebakvaliteetsete Hiina trühvlite smugeldamine kohalikule turule. See kõik ähvardab Dordogne’i trühvliäri, mille käive on miljoneid dollareid aastas ning tõotab meisterkokale, pühendunud veinisõbrale – ja mis kõige tähtsam – armastatud politseiülemale Benoit „Bruno“ Courreges’ile suuri jamasid.
Kui mõrvatakse hinnatud trühvliekspert, üks Bruno jahikaaslastest, muutub oluliselt keerulisemaks ka St Denis’ ümber lahtirulluvate hämarate sündmuste lahendamine. Bruno semu polnud üksnes Prantsuse delikatesside asjatundja, vaid ka endine kõrgema järgu luureagent, ning ilmselt soovis keegi ta surma.
Kummaliste kuritegude jätkudes pillutab detektiivitöö Brunot päikeselistelt turgudelt hämaratesse kohvikutesse, luksuslikelt pidusöökidelt pingelistele läbirääkimistele – piirkonna kõikvõimalikest paradiislikest naudingutest hämarasse allilma – ja viib ta kokku ühe kaotatud armsamaga, kes on sama juhtumi peale määratud ambitsioonikas politseinik.
„Must teemant“, kus leidub rikkalikult toitu ja veini (sealhulgas, bien sûr, palju-palju trühvleid) ning ka kübeke romantikat, on hõrgult meelelahutuslik segu rohketest raskustest ja rõõmudest, mida Dordogne’is võib kohata.
Kummalised sõnumid
Hannah on otsustanud oma senisele elule selja pöörata. Põletanud – loomulikult täiesti kogemata – maha enda ja oma truudusetu abikaasa maja, asub ta otsima oma elu esimest töökohta. Pärast sündmusterohket tööintervjuud, mis lõpeb sõna otseses mõttes pauguga, alustab ta tööd Kummalistes Sõnumites, ajalehes, mille eesmärgiks on teatada iseäralikust ja imelisest kõikjalt maailmast. Ja kaugemalt.
Nagu oleks veel vähe sellest, et ajalehte juhib masendunud alkohoolik ja selle ajakirjanikud on kas paranoilised või hellitavad esmaspäeviti enesetapumõtteid, hakkab päriselus toimuma sündmusi, mille kõrval ajalehes kajastatud pöörased uudised tunduvad lapsemänguna. Võib-olla on tegelikkus väljamõeldistest veel kummalisem?
„Imeliselt sünge, ülimalt naljakas.“ – Adam Key, menuki „See teeb haiget“ autor
„Filmilik mürgel väga heade tegelaskujudega, üüratult hoogne süžee, võluv tegevuskoht.“ – The Guardian
„Meeldis koledasti. Väga hea tegevuskoht, väga hea lugu, väga head tegelaskujud. Tohutult vahva.“ – Jodi Taylor, Saint Mary kroonika autor
The Times’i sõnul on raamat „algusest lõpuni oivaline meelelahutus.“
Hoia ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hindrey
Pseudonüümi Hoia Ronk kasutanud Karl August Hindrey (1875–1947) oli oma aja tuntumaid ja värvikamaid kultuuritegelasi, kelle elutee langes suuresti kokku Eesti Vabariigi saatusega. Ehkki ta tahtis saada kunstnikuks, sai temast hoopis ajakirjanik, siis Eesti esimese pilkelehe koostaja, siis avaliku elu tegelane ja kirjanik. Kunstiga tegeles ta väikestviisi siiski ka. Hindrey osales aktiivselt Eesti Vabariigi loomisel, samuti Vabadussõjas. Nõukogude võim nägi temas oma surmavaenlast, mistõttu Hindrey oli sunnitud veetma viimased eluaastad valenime all Iru vanadekodus. Tema hauakoht oli pikka aega teadmata. Ka oli Nõukogude Eestis keelatud Hindrey loomingut avaldada.
Eesti Vabariigi taassünniga tõusis uuesti au sisse ka Hindrey. Tema teoseid hakati taas välja andma, kuid temast endast teati suhteliselt vähe – neid, kes teda mäletanuks, polnud enam. Nüüd on Mart Laar pannud kokku haarava elulooraamatu Karl August Hindreyst, et seda meie kultuurilukku jäänud lünka täita. Saame ülevaate värvikast isiksusest, kelle elu on võrreldav seiklusromaaniga ja kelle mitmekülgne looming pakub äratundmisrõõmu tänapäevalgi. Raamatust ei puudu ka hea huumor, mis oli iseloomulik Hindreyle endalegi.
Vaikne ookean
On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame.
2010. aasta. Mehe ja lapsega Neevalinnas elav Stella näeb kogemata pealt, kuidas talle külla sõitnud ema saab kokku mehega, kes tundub ähmaselt tuttav. Pilthaaval hakkavad Stella peas hargnema mälestused lapsepõlvest ja noorusest 1970. ja 1980. aastate Eestis, aga ka stseenid ema ja isa abielust, mille sile pind lasi toona ainult aimata, mis võib peituda sügavamal. Samal ajal püüab Stella lahendada omaenda kreeni kiskuva abielu võrrandit. Tema mehe Andersi ammune kirg on hispaanlaste esimene avastusretk Vaikse ookeani äärde. Omamoodi vaikse ookeani kaldal on elanud ka nemad kaks. Ookean ühendab motiivina kõiki romaani lugusid, kus petlikult tüüne pinna alt võib paljastuda terve mahavaikitud elu oma hoovuste, süvikute ja hiidlainetega.
Olen teinud seda, milleks mind on kutsutud, ja nii see kord on, et kirjutaja jääb ikka süüdi. Alati leidub keegi, kes tahaks, et kirja oleks pandud mõni teine versioon tõest või – nagu ajalugu meile näitab – üldse mitte midagi. Me kõik oleme võidelnud ja mässanud, igaüks oma relvaga, ja vähemalt selles tuleb meie kohtumõistjatele au anda, et nad on õigesti taibanud: mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna.
Kai Aareleid on saatnud maailma neli last, kolm romaani, kaks luulekogu, ühe novellikogu ning arvukalt ilukirjandustõlkeid hispaania ja soome keelest. Varrakus on varem ilmunud romaanid „Vene veri” (2011) ja „Linnade põletamine” (2016), ning novellikogu „Salaelud” (2018). Mitmesse keelde tõlgitud romaani „Linnade põletamine” ainetel kirjutatud näidend esietendus Eesti Draamateatris 2019.
Tormiheide
Olof oli kõigest neliteist, kui ta tunnistas üles teismelise Lina Stavredi tapmise. Kakskümmend kolm aastat hiljem keerab ta Põhja-Rootsis Ångermanlandil kiirteelt ära väikestele teedele, mis viivad ta lapsepõlvekoju. Duši alt leiab ta surnuna oma isa, kes on tapetud jahinoaga. Politseinik Eira Sjödin on just saabunud tagasi oma lapsepõlvekoju Kramforsi, et emale abiks olla. Olofi isa mõrva uurides jõuab ta üha lähemale iseenda elule. Eira oli üheksane, kui Lina tapeti. Olof oli poiss tema õudusunenägudest.
Tove Alsterdal on üks Rootsi väljapaistvamaid krimikirjanikke. Tema raamatud on võitnud auhindu mitmes riigis ja neid on välja antud 25 keeles. „Tormiheide” on esimene raamat uuest sarjast, mille tegevus toimub Ådalenis, metsases Põhja-Rootsis.
Rootsi krimiakadeemia valis selle raamatu 2020. aasta parimaks Rootsi krimiromaaniks.