Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUKoer nimega Money
Koer nimega Money aitab sind sissejuhatusel rahamaailma! 12-aastane Kira raiskab kogu aeg oma taskuraha ära, ta vanemad muretsevad muudkui laenude maksmise üle ja seetõttu vaidlevad tihti. Kirale tundub raha ebameeldiv teema, mida ta iga hinna eest väldiks. Seda aga kuni nende pere päästab vigastatud koera, kes tänutäheks avaldab oma saladuse – ta oskab rääkida! Nii algavadki Kira ja Money vestlused rahamaailmast ja eneselegi märkamatult hakkab ka Kira ja tema pere elu muutuma! Soovitame lugemiseks alates 10. eluaastast!
Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes
Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes“ on üheksas lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast.
Valküüria. Darquesse. Stephanie.
Kõigi kolme jaoks pole see maailm küllalt suur. Lõpp on tulekul.
Pelgupaikade sõda on võidetud, aga mitte ohvriteta. Valküüria Kaini kaotuse järel peab Luuker Leebesurm kasutama igat vahendit, et leida Darquesse ja peatada ta enne, kui too muudab maailma söestunud, eluta tuhaks. Niisiis paneb ta kokku salga sõduritest, kolliküttidest, tapjatest, kurjategijatest… ja Valküüria enda mõrvarlikust peegelpildist. Sõda võib ju olla läbi, aga lõpulahing alles algab. Ja mitte kõik ei välju sellest elusalt…
Urho Kekkonen ja Eesti
Emeriitprofessor Pekka Lilja ja toimetaja Kulle Raig kirjutavad Urho Kekkoneni rollist Eesti ja Soome suhete arengus. Kekkonen tegutses aastakümneid Eesti heaks nii poliitika telgitagustes kui ka eesliinil. Raamatus on rohkesti uut teavet 1920. ja 1930. aastatest, sõdade ajast ja Kekkoneni Eesti-visiidist 1964. aasta märtsis. See visiit avas kahe maa suhetes pärast pikka vaikelu uue ajastu: jälle hakkasid Soome lahel sõitma reisilaevad, aegamööda tihenesid elualade- ja inimestevahelised kontaktid. Eesti ei olnud Kekkonenile kunagi haletsusväärne noorem või väiksem vend, elu tähtsusetu kõrvalliin, vaid püsiv osa tema aatemaailmast. Ka Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud see maa Kekkoneni jaoks punasesse uttu mattunud mõru mälestus, vaid koht, kus hoiti eestlust elus. Selle maa heaks püüdis Kekkonen teha seda, mis neis oludes oli võimalik. Eesti poleks Kekkoneni elus kunagi sellist tähendust omandanud, kui ta ei oleks juba üliõpilaspõlves võtnud sihiks Soome ja Eesti suhte igakülgset tugevdamist. Lisadena on raamatus ära toodud 12.3.1964 Tartu ülikooli aulas peetud president Kekkoneni kuulus kõne ja tema esinemise tekst – Eestis-käigu kokkuvõte – Soome estofiilidele 14.5. 1964. Raamat sisaldab haruldasi pilte, samuti kronoloogilises järgnevuses noppeid meie ühisest ajaloost.
Vene sõjavang prantslaste seas
Ida-Virumaal sündinud Vene ohvitser Moritz von Kotzebue langes Napoleoni sõdade ajal 10. augustil 1812 Polotskis ühel luureretkel olles pealetungivate prantslaste kätte ning prantslased otsustasid ta vangide vahetuseni Prantsusmaale toimetada. Nii algas tema tapiteekond laastatud rindepiirkonnast läbi Leedu, Poola, Preisi ja Saksa alade Prantsusmaale, kus ta vabanes alles aprillis 1814. Mida kaugemale ta rindest aga jõudis, seda enam sai ta kasutada vabadust, mida tagas vanne mitte põgeneda. Hea fantaasia, kiire otsustusvõime, piisava nahaalsuse ja emotsionaalse intelligentsusega õnnestus tal sellest sõjaväelasele nurjatust olukorrast välja mängida erakordne vastutahtsi seiklus, kus ta puutus kokku kõiksuguste inimeste ja olukordadega. Kohe pärast vabanemist pani ta kirja oma vangipõlveloo, mis on romantilisele ajastule omaselt väärikalt tundeline, aga hinnangutes ka spontaanselt erapoolik ja lugejale mõtlevalt meelelahutuslik
Möödaniku varjud
Hannah’ armastatul Patrickul oli perekond, kuid naisele ei tulnud pähegi, et jutud peatsest lahutusest on vaid tühjad lubadused. Neli aastat ei mõistnud ta lihtsat tõde: Patrickul polnud mõtteski oma naist ja lapsi maha jätta, ta tahtis vaid perekondlikust rutiinist pisut puhata. Hannah’ jaoks oli selle kõige tulemuseks aga tühjus, valu ja solvumine. Siis saab Hannah teada, et tema noorem õde on samuti abielus seelikuküti ohvriks langenud ning ta otsustab teha kõik, et Gina tema vigu ei kordaks. Selleks tuleb Hannah’l aga esmalt Austraaliasse sõita…
Meie lapse loomaraamat. Imetajad
Imetajad on salapärased. Mõnda on raske märgata, sest ta on väga väike või asjatab varjatult, tema nägemiseks tuleb vaeva näha. Teine on suur ja võib võsas ragistades hirmu naha vahele ajada. Kuid kõik nad on põnevad, igaühel oma tegemised ja saladused. Näiteks ei ole kõik lehekõdus, kuuris või sahvris askeldavad väikesed pruunikashallid loomad sugugi lihtsalt hiired. Mõni võib olla hoopis karihiir, kes ei himusta tangukotti, vaid väikeseid putukaid. Üht-teist on zooloogid nende kohta siiski teada saanud. Kes mida sööb? Milline imetaja hoiab omaette ja ajab teised minema? Miks mõni imetaja haiseb ja igale poole junne jätab? Kus on metssea pesa? Miks on mutti nii raske kinni püüda? Paljudele küsimustele leiad vastuse sellest raamatust. Kuid mitte kõigile. Näiteks selle, millised imetajad elavad sinu kodu ümbruses, pead ise välja uurima. Ka linnas võib nugis öösiti mööda katuseid joosta, rebane tänaval silgata, hiired ja rotid kanalisatsioonis trallida, siil vaikselt aias tatsata. Nad on kõikjal. Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja nõuandeid imetajate vaatlemiseks. Raamatu autor Marko Mägi on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Koos kunstnik Grete Altiga valmis 2020. aastal „Meie lapse linnuraamat“.
Ärapandud inimesed
See raamat räägib läbi oma lugude inimeste murdumisest. Meil kõigil on olemas oma murdumispunkt ja selleni jõudmisel on suur osa ühiskonnal. Inimese käitumine on peegeldus teda ümbritsevast. Nii nagu on olemas helge pool elust, on olemas ka pimedam pool, kuhu meist keegi ei taha sattuda … ja millest me ei soovi isegi teada midagi. Aga selleks, et tajuda head, tuleb tunda ka halba. Käte silmade ette panemine ei aita pimedust ära ajada. Kindlasti pole see raamat tervendav, pigem vastupidi. Kuid ehk aitavad need lood mõista, miks inimesed vahel murduvad, ning kindlasti leidub lugejate seas neid, kes hukkamõistu asemel julgevad ulatada abikäe. Meil kõigil on võime märgata, olla kõrval, kuulata ära, juua koos tassike teed … ja sellest piisab, et tuua keegi tagasi valguse poolele. Vaadake enda ümber ja kui märkate kedagi, kes on hakanud kaduma, otsige ta üles ning pakkuge talle koos olemist … inimesena.