Название | Vaba langemine otsekui unenäos |
---|---|
Автор произведения | Leif G. W. Persson |
Жанр | Триллеры |
Серия | |
Издательство | Триллеры |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789985345030 |
„Eks alustame siis sellest,” nõustus sekretär.
Esimesena sai Johanssoni telefonil löögile Stockholmi peaprokurör. Eeluurimise juht ja formaalselt peaministri mõrva uurimise eest vastutav naisterahvas. Kui nüüd ametlikult läheneda ja vaadata rohkem vormi kui asja ennast. Et miks peaks? Johanssoni roll oli selles seoses tagasihoidlikum ja seisnes prokuröri varustamises nende politseiressurssidega, mida too pidas oma ülesande sooritamiseks vajalikuks. Kõigest sellest oli Johansson loomulikult hästi teadlik ja enne otsusele jõudmist oli ta mitu tundi mõelnud, kuidas sellele küsimusele läheneda. Et midagi saaks ka tehtud ja et neile, kes seda teevad, võimaldataks töörahu. Määravaks sai suur lekkeoht. Nii oli Johansson toona mõelnud ja kõik muu oleks võinud vabalt jääda hilisemaks, aga nii ei läinud, ja nüüd oli viimane aeg asuda ümber rivistuma.
„Ma näen „Dagens Nyheterist”, et sa oled algatanud Palme-juurdluse,” alustas peaprokurör vaoshoitud häälel ja kahtlaselt viisakal tooni. „Mind huvitab ainult…”
„Jah, ma nägin seda ise ka,” katkestas Johansson teda lõbusalt. „On ikka segaseid maailmas. Kust nad kõik selle võtavad?”
„Vabandust?”
„Hapukurgihooaeg,” ütles Johansson. „Puhas fantaasia. Tüüpiline hapukurgihooaja lugu. Aga seal sopalehes on neil vist aasta ringi hapukurgihooaeg.”
„Kas ma peaksin seda niimoodi tõlgendama, et sa ei ole algatanud uut uurimist ega teinud muudatusi juurdluses, mille ametlik juht olen mina?”
Mitte enam sama vaoshoitud. Mitte enam sama viisakas, ja viimane aeg on piir panna, mõtles Johansson.
„Kuhu see veel kõlbaks,” ütles Johansson pahasel ilmel, kuigi ta oli toas üksi. „Seda tead sina muide paremini kui mina. Sina oled ju Palme-juurdluse juht. Lisaks oled sina meist kahest jurist, kui ma asjast õigesti aru olen saanud.”
„Siis ei saa ma enam üldse millestki aru.”
„Mina ka mitte,” nõustus Johansson rõhukalt. „Nagu sa kindlasti tead, on kogu uurimismaterjal olnud juba mitu aastat kastidesse pakitud ja alles paari kuu eest sai ruumi juurde tehtud ja see riiulitesse tagasi pandud. Sellega oled ometi kursis?”
„Muidugi,” vastas prokurör. „Mina võtsingi selle otsuse vastu, pärast nõupidamist Flykti ja ülejäänud rühmaga.”
„Täpselt,” kinnitas Johansson. „Aga pärast seda hakkasid nad mind painama ja ütlesid, et neil on veel rohkem ruumi vaja, ja kui me ülejäänud, kes me siin töötame, ei taha päris lageda taeva alla sattuda, sest meil pole enam kusagile oma tagumikku toetada, siis leidsin, et on viimane aeg andmete registreerimine üle vaadata. Leida parem ja tänapäevasem süsteem lihtsalt. Võib-olla kanda kõik üle nendele väikestele diskettidele, tead küll, ja tassida kõik paberid keldrisse. Või vähemalt osa neist. Tegelikult Flykt ise osutas sellele vajadusele. Minu meelest oli mõte suurepärane ja seetõttu palusin paaril nooremal kolleegil vaadata, kas neil äkki tuleb häid mõtteid. Uuema aja andmetöötlus ja -salvestus, no kõik selline, tead küll, mis läheb minusugustest vanadest pässidest kaarega mööda, hoolimata kõikidest kursustest, kuhu meid on veetud.”
„Aga Lewin,” küsis peaprokurör, kelle hääl ei kõlanud ikka veel veendunult. „Ta ei ole küll iidvana, aga tema nimetamine nooremaks kolleegiks on siiski pisut kummaline.”
„Kuna ta tunneb materjali varasemast ajast ja kuna neil, kes sinu heaks töötavad, näib olevat palju muudki tegemist,” selgitas Johansson. Ju sa oled rääkinud kellegagi meie majast, mõtles Johansson. Artiklis ei olnud Lewinist sõnagi. Keskkriminaalpolitseis on üle seitsmesaja politseiniku, aga ainult üks sellenimeline, ja küll sul ikka vedas, et sa minu juures ülekuulamisel ei istu, mõtles Johansson.
„Ma olen kaugel sellest, et sekkuda sinu administratiivsesse töökorraldusse,” nõustus prokurör.
„Ei, kuhu see veel kõlbaks,” ütles Johansson rõõmsal häälel.
Ülejäänu sujus nagu tants, mida juhtis Johansson. Püha ürituse nimel oli ta kulutanud tervelt viis minutit tavapärastele viisakustele ja lõpetanud kõne lootusega, et nad kohtuvad õige pea eraviisiliselt ja seltskondlikumalt. Johansson ja tema kallis naine olid ammu rääkinud, et peaks peaprokuröri koos abikaasaga külla kutsuma. Midagi head sööma ja jooma, ja mis meediasse puutub, siis ärgu ta üleüldse muretsegu. Sellega tegeleb Johansson ise, sest praegu on probleem nimelt tema laual, mille nad on suutnud täis lagastada.
„Tõesti ei tea, kust nad kõik selle võtavad,” ohkas Johansson ja vangutas kindluse mõttes pead, kuigi oli endiselt oma kabinetis ihuüksi.
Siis kohtus ta politseiameti infojuhiga ja omaenda infoosakonnaga, et panna paika meediastrateegia. Johanssoni hinnangul oli kõik väga lihtne. Tema ei ole mingit uut Palme-juurdlust algatanud. Ta ei ole teinud isegi kõige väiksemat muudatust selles juurdluses, mis oli käivitatud juba kahekümne aasta eest. See ei ole nimelt tema, vaid eeluurimisjuhi pädevuses, ja too on teatavasti Stockholmi peaprokurör.
„Asi on aga selles,” ütles Johansson, kallutades end ettepoole ja toetades küünarnukid lauale, „et ma olen palunud kolmel keskkriminaalpolitsei uurijal, kellel on kogemusi suurte eeluurimismaterjali koguste ja uusimate meetoditega – eks arvutid arenevad ju tormiliselt, pehmelt öeldes, ja seda teate teie, noored, ju kindlasti paremini kui mina – välja selgitada, kuidas säilitada materjali nii, et Palme-rühm saaks sellega töötada, ilma et me peaksime majale lisakorruse ehitama. Ja kui kedagi huvitab, siis tegelikult oli see Flykti mõte.”
„Jah, ma olen aru saanud, et uurimismaterjal oli juba mitu aastat kastidesse pakitud,” ütles infojuht kavala ilmega.
„Just nimelt,” kinnitas Johansson. „Nii ju ei saa. Rühma liikmetele peab olema see hõlpsalt juurdepääsetav, et sellega töötada. Muidu võiksime selle samahästi keldrisse tassida ja asja lõpetada.” Tubli poiss, mõtles ta.
„Kuidas me meediaga teeme?” küsis tema enda infojuht.
„Harilik pressiteade. Ma tahan seda enne näha, kui ma välja lähen. Peadirektor tahab seda samuti kindlasti enne näha,” ütles Johansson ja kooskõlastas küsimuse pilguga politsei peadirektori infojuhile.
„Kuidas me telega teeme?” küsis ta kripo-kolleeg. „Kas ma määran pärastlõunaks siiasamasse intervjuu ajad?”
„Et nad saaksid oma kuradima toimetustes istuda ja oma suva järgi lõigata ja kleepida? Kindlasti mitte,” ütles Johansson, lastes oma infojuhil maitsta vana head politseinikupilku, mille ta oli õppinud oma parimalt sõbralt Bo Jarnebringilt. „Kui nad on ikka veel huvitatud, võin täna õhtul otsesaatesse minna, esimesel, teisel ja neljandal kanalil. Ainult mina, ei keegi teine, ja kindlasti mitte niinimetatud eksperdid.” Sinul pean ma küll silma peal hoidma, mõtles ta.
Flykt oodaku edasi, mõtles Johansson kaks tundi hiljem, kui oli oma laual paberid läbi vaadanud, politseimaja lähedal Jaapani restoranis lõunat söönud ja tundis, et hakkab oma lootsiku tüüri taas kindlamalt pihku saama. Küll aga peaksin Annakesega vestlema, mõtles ta. Ta võib olla küll kohutavalt tüütult kangekaelne, aga igal juhul ütleb ta seda, mida mõtleb.
Viis minutit hiljem istus „Annakene”, see tähendab ülemkomissar Anna Holt, nelikümmend seitse aastat vana, tema kabinetis külalistetoolis.
„Kuidas läheb?” küsis Johansson sõbraliku naeratusega, huvitatud pilk sinistes silmades.
„Sa mõtled meie Palme-materjali andmekäitluse ülevaatega,” ütles Holt sapiselt. Tiitlid ja teietamise võib kõrvale jätta, mõtles ta. Nad olid ruumis kahekesi, tundsid teineteist hästi juba aastaid ja ausalt öeldes ei olnud tal selleks tuju.
„Täpselt,” ütles Johansson. „Kas te leidsite selle raisa üles, kes seda tegi?”
„Ma