Vaba langemine otsekui unenäos. Leif G. W. Persson

ühel päeval, et meedia ei tunne sellest sündmusest rääkimise vastu mingit huvi.”

      „Kui te juba siin olete… Kas te suudate kunagi Olof Palme mõrva lahendada?”

      Nüüd on see käes, mõtles Johansson. Nüüd on su sõnal kulla kaal.

      „Kui sa oled politseinik ja töötad mõrvajuurdluse kallal, on tähtis ainult üks. Olukorda adekvaatselt hinnata,” ütles Johansson.

      „Aga mida te ise arvate?”

      „Kõikide politseis töötatud aastate jooksul olen osa võtnud liigagi paljude mõrvade uurimisest,” ütles Johansson, kelle mõtted näisid äkitselt mujal olevat. „Aga selle juurdlusega pole ma iial seotud olnud.” Raskemeelse ja mõtliku vana võmmi koht, mõtles ta. Lisaks see sissepoole vaatav mõrvauurija pilk, mida tal polnud kunagi päriselt õnnestunud oma parimale sõbrale selgeks õpetada.

      „Aga te peate ju ometi…”

      „Küsite vale inimese käest,” katkestas teda Johansson. „See küsimus tuleb esitada Stockholmi peaprokurörile, kes on eeluurimise juht, või siis Palme-rühma uurijatele, kes asjaga praktiliselt tegelevad.”

      „Aga te usaldate neid?”

      „Kahtlemata,” vastas Johansson. „Nad on tublid inimesed.”

      Tehtud, mõtles Johansson rahulolevalt. Vajutas pausinuppu, lõpetas oma maitsva võileiva ja võttis ära teise poole napsust, loputas õllega alla ja vajutas teleka uuesti käima. On aeg lasta käiku karmimad võtted, mõtles ta rahulolevalt. Naisreporter, temast märksa noorem, peaaegu sama nägus kui ta enda naine ja loodetavasti pisut liiga kaval, et see talle endale hea oleks.

      Kõigepealt oli Johansson saanud oma asja ära öelda. Omaenda pressiteate sõnumi kokku võtta. Siis läks asi äkki tõsiseks.

      „Millest ma aga päris hästi aru ei saa, on see, et te määrasite kolm riigi kõige kogenumat mõrvauurijat tegema tööd, mis kõlab minu kõrvus nagu tüüpiline arvutiekspertide ülesanne,” küsis naine naeratusega, mis oli nii sõbralik, et ennustas ilma vähimagi kahtluseta hoopis midagi muud.

      „Minu jaoks oli see üsna enesestmõistetav,” ütles Johansson. „Kui sellist materjali praegu sorteerima hakata, läheb tarvis väga kogenud mõrvauurijat, kui teie enda sõnu kasutada.”

      „Aga arvutid ja andmetöötlus pole päris nende valdkond?”

      „Ma kardan, et te alahindate mu kolleege,” ütles Johansson. „Kõikidel on politseinikuhariduse kõrval ka hea akadeemiline haridus ja üks neist on muide filosoofiadoktor. Minu arvates ongi tema võib-olla siin riigis see politseinik, kellel on kõigis nendes küsimustes kokku kõige suurem kogemus. Mõrvauurijana on tal märkimisväärne kogemus. Politseitööks on tal unikaalne kogemus nii teaduslikult, statistiliselt kui ka – mis puudutab infotehnoloogiat – selles, kuidas oleks arukas käsitleda väga suuri eeluurimismahte.”

      „Aga teie ise,” küsis naine äkki. „Teie olete ju legendaarne mõrvauurija. Te ei ole tundnud kiusatust lahendada peaministri mõrv?”

      „Mis puudutab arvuteid ja tohutuid andmemasse ja selliseid asju, siis olen mina vana kooli mees,” ütles Johansson. „Olen südamest rõõmus iga päev, kui mul õnnestub omaenda arvutisse sisse logida.”

      „Nii et te pole kunagi tundnud ahvatlust?”

      „Muidugi olen,” vastas Johansson. „Aga õnnekombel olen ma nüüdseks piisavalt vana ja tark, et jätta see nende hooleks, kellel on selles asjas rohkem taipu kui minul. Mul töötavad Palme juhtumiga tublid inimesed. Minu ülesanne on hoolitseda selle eest, et nad ei upuks paberitesse, mis nad on endale kokku kogunud.”

      „Te ütlete seda nii, nagu oleks tegu puhtalt töökeskkonna küsimusega.”

      „Jah,” vastas Johansson. „Just selliste küsimustega peavadki minusugused tegelema. Hea töökeskkonna loomisega, et kolleegid saaksid tööd teha. Küllap teil on meeles, mis juhtus selle looga eelmisel korral, kui hulk vanu ülemusi võtsid endale järsku pähe, et tuleb hakata ringi lippama ja jälitustööd tegema.”

      Ka Anna Holt, Jan Lewin ja Lisa Mattei olid pühendanud suure osa õhtust Johanssoni teleesinemiste jälgimisele.

      See mees on täiesti kirjeldamatu, mõtles Anna Holt, kui ta neljanda kanali hilisõhtused uudised kinni vajutas. Kuidas tal õnnestub täiesti normaalsed inimesed ikka ja jälle jutujärjelt kõrvale kallutada ja hakata ühtäkki rääkima millestki hoopis muust, sest et tema on otsustanud sellest rääkida. Aga nüüd on viimane aeg magama minna, kui ta tahab suuta ronida selle paberimäe tippu, mille alla Johansson ta matnud oli.

      Mees, kes näeb nurga taha, mõtles Lisa Mattei pidulikult, ja äkki ei tundnud ta enam mingit kõrgusekartust. Siis ta läks istus oma arvuti taha, sest tal oli tulnud üks mõte.

      Hea akadeemiline haridus, eks nii või ka seda nimetada, mõtles Jan Lewin, istudes täielikus üksinduses oma väikeses Gärdeti korteris. Tal oli seljataga õigusteaduse ülevaatekursus, nelikümmend punkti kriminoloogias ja sissejuhatav kursus statistikas, mille ta oli pooleli jätnud, sest ei saanud kõikidest valemitest ja numbritest õieti sotti.

      Kõige hullem oli aga see, et see pisku, mis ta oli tänu sellele akadeemilisele haridusele omandanud, seisnes tõelistes enesestmõistetavustes või asjades, mida ta niigi teadis. Kui statistikat muidugi mitte arvestada, sest see tekitas temas enamjaolt segadust. Viimane aeg kotile minna, mõtles ta. Siis võttis ta riided seljast, pesi hambad ja heitis magama. Nagu ikka, vähkres ta mitu tundi, enne kui lõpuks uinus.

      Hinda olukorda adekvaatselt ja mõtle see endale meeldivaks, mõtles ta. Kuidas seda teha, kui üksindus on röövinud su elust nii sihi kui ka mõtte.

      Johansson ise tundis end lausa oivaliselt. Ta oli õhtu lõpetuseks lugenud veel paar peatükki Grimbergi raamatust Gustavi aja ja Gustav III mõrva kohta. Siis istus ta oma arvuti taha ja läks internetti, et uurida lähemalt just selliste meeste mõrvu nagu Gustav III ja tema enda mõrvaohver. Vilumus, millega ta seda tegi, üllataks kindlasti vähemalt üht TV4 naisreporterit.

      Huvitav, mõtles Johansson. Aga seda oled sa ju tegelikult kogu aeg kahtlustanud, mõtles ta, kui kaks tundi hiljem duši all seisis ja oma uute mõtete üle juurdles, samal ajal kui tema peas oli hakanud kuju võtma üks päris isiklik idee.

      Seejärel hakkas ta mõtlema suure kuningas Gustavi mõrva politseijuurdlusele rohkem kui kakssada aastat tagasi. Tõeliselt suurepärane juurdlus. Tolle aja tingimustes oli toonane politseiülem Georg Liljensparre teinud kõik, mida tõeliselt politseinikult oli oodata. Kõike seda, mis tema 194 aastat hiljem ametis olnud järeltulijal oli untsu läinud.

      Kõigepealt oli Liljensparre sulgenud ooperimaja uksed, enne kui keegi välja oleks jõudnud lipsata. Lasi üles märkida kõikide kohalviibinute nimed ja tegi mõned sissejuhatavad ülekuulamised. Seejärel uuris ta isiklikult kaht püstolit, mis kurjategija oli kuriteopaigal maha visanud. Üks oli laetud, teisest oli hiljuti tulistatud, mõlemat oli hiljuti parandatud. Lisaks sai ta seda teha, ilma et oleks pidanud kordagi mõtlema sõrmejälgedele või DNA-le, mõtles Johansson ja naeratas, samal ajal kui vesi muudkui voolas.

      Järgmisel päeval oli Liljensparre kutsunud enda juurde linna relvasepad ja üks neist tundis relvad otsekohe ära. Tema oligi neid kahe nädala eest parandanud ühele kaptenile nimega Jacob Johan Anckarström. Samale Anckarströmile, kes oli eelmisel õhtul olnud maskiballil ja keda saatis juba ammust aega kuningavihkaja kuulsus.

      Anckarström toodi ülekuulamisele, ta tunnistas teo üldjoontes kohe üles ja Liljensparre oli rõõmsalt edasi marssinud. Kindla peale samades punastes villastes sukkades, mida ta kannab sellel täisportreel, mis ripub ikka veel Stockholmi vanas politseimajas politseiülema koridoris. Üksteise järel olid idee algatajad, kaasosalised, vandenõulased ja üleüldse opositsionäärid sattunud türmi, kus hea hulk neist püüdis otsekohe end vabaks rääkida, kellates teiste peale, kes juba sealsamas istusid.

      Tol ajal pidid meil olema head ülekuulajad, mõtles Johansson rahulolevalt, seebitades eriti hoolikalt kaenlaaluseid.

      Kui