Vaba langemine otsekui unenäos. Leif G. W. Persson

võbelevad õrnalt. Plaane see küll muudab, aga mis seal ikka, arvestades söögi ja joogi koguseid, ja mida mina nüüd teen?

      Tema naine oli probleemi tema eest ära lahendanud. Äkki tõusis ta jõnksatusega istuli, vaatas kella ja vangutas pead.

      „Issand jumal,” ütles Pia. „Juba üksteist. Nüüd heidan ma küll magama. Ära liiga kaua üleval istu. Homme on tööpäev.”

      „Ma luban,” ütles Johansson. Ega kunagi ei tea, mis homme saab, mõtles ta ja küünitas telekava võtma.

      Kõigepealt istus ja plõksis ta erinevate filmikanalite vahet, mida oli nüüdseks tema käsutuses kahekohalise arvu jagu. Enamikku filmidest oli ta varem näinud ja ükski neist, mida ta näinud polnud, ei paistnud olevat vaeva väärt. Suurem osa oli mõttetu jama ja müstilised sarimõrvarid, kellel jätkus vähemalt oidu tema enda kirjutuslaualt eemale hoida, ja äkki tuli talle pähe üks mõte.

      Palme-ruumis olid kaustad, kaaned ja kastid, mis katsid kogu sealse seinapinna ja tubli tüki põrandastki. Johanssoni suures kabinetis oli maast laeni raamatuid. Raamatuid kõigest maa ja taeva vahel, eeldusel, et nende sisu huvitab teda. Need, mis ei huvitanud, tassis ta pööningule või andis ära. Palme-ruum oli küll kaks korda suurem kui Johanssoni kodune kabinet, aga tähemärkide ja sõnade hulga vahe oli väiksem. Raamatud, raamatud, raamatud… videokassetid, DVD-de ja CD-de kaustad ja lugematu arv vanu häid grammofoniplaate. Aga enamjaolt raamatud, peaaegu ainult raamatud. Raamatud, mida ta oli lugenud ja heaks pidanud ja millest ta kujutas ette, et võib neid uuesti lugeda. Raamatud, mida ta vajas mingite asjade õppimiseks ja paremini mõtlemiseks. Raamatud, mida ta sõna otseses mõttes armastas, sest nende füüsiline eksistents näitas, et ta on juba ammu omaenda elu peremees ja et ta on endaga hästi toime tulnud. Kõik need raamatud, millest ta oma lapsepõlves Näsåkeri lähedal talus nii kibedasti puudust oli tundnud, et igatsus lausa lõikas teinekord rinnus. Aga iialgi ei olnud need kujutanud endast mäge, mille tippu tuleks tõusta.

      Johanssoni lapsepõlvekodus oli vähe raamatuid. Sealne elu ei jätnud lugemisele kuigi palju ruumi. Suure saali raamatukapis olid vanad piiblid, lauluraamatud, põllumeeste käsiraamatud ja lahkusulised jutlused, mis oli loomulik osa sealse kandi kultuuripärandist ja mida oli peetud piisavalt mõtlemapanevaks, et need kaante vahele köita. Aga mitte kuigi palju midagi muud.

      Isa töötoas – talukontoris – olid paksud kataloogid kõigest maa ja taeva vahel, mis oli seotud argipäeva ja tööga. Traktorite, põllu- ja metsamasinate tootjatelt, relvade ja laskemoona, kalapüügivahendite, kruvide, naelte, tõrva, seemnevilja, tõuloomade ja muu kergema kauba müüjatelt, kelle tooted kuulusid taluelu juurde; neid sai posti teel tellida, lunamaksu eest osta ja tehingu lõpetamise märgiks suruti kirjakandjaga kätt.

      Vanemate vendade toas oli lohakalt ainsale kipakale riiulile kuhjatud, kapsaks sirvitud spordi- ja pildiajakirjade aastakäike. Lisaks leidus seal ka hoopis teisi trükiseid, kus pilt ütles rohkem kui tuhat sõna ja mida vennad eelistasid madratsi alla peita.

      Õdede toas viimati nimetatud trükitoodangut loomulikult polnud. Seal olid hoopis „Roheliste viilkatuste Anne”, „Pollyanna”, „Frostmofjälleti lapsed” ja Kulla-Gulla raamatute sari ning kõike muud samal teemal, mis aitas väikestest tüdrukutest noori korralikke naisi ja häid emasid kasvatada.

      Hoopis iselugu oli aga Johanssoniga, kes luges juba väikse poisina nii, nagu käopoeg sööb. Kes oli õppinud lugema juba aasta enne algkooli minekut ja täiesti seletamatutel põhjustel. Väikese Lars Martini lugemishuvi valmistas tema armsale isale tõsist muret ja oli alatasa põhjuseks, miks vanemad vennad teda narritasid ja kõhklemata klobisid, niipea kui nad sattusid peale temale ja mõnele liiga paksule raamatule, milles polnud pilte.

      Kõik algas kuritegudest. Ture Sventon, Agaton Sax, meisterdetektiiv Blomkvist, ja Sherlock Holmes, neist kõigist suurim. Lugemisviljad, mille koristamine eeldas kuuri, aita ja abihoonetesse peitu minemist. Alles siis, kui ta oli kasvanud piisavalt suureks, et end kaitsta, sai ta valida selleks otstarbeks omaenda toa, omaenda lugemislambi ja suhtelise segamatuse, mida kutsumus nõudis.

      Seal jätkas ta üleüldiselt seikluslugudega mõnest teisest ajast ja reaalsusest kui tema enda oma, ja just seetõttu sai ta fantaasia vabalt valla päästa. Piloot Bigglesi kõik seiklused, kolme musketäri sõprus ja Robinson Crusoe üksindus. Kaheksakümne päevaga ümber maailma ja Gulliveri reisid. Ise reisis ta ajas ja ruumis, vabalt reaalsuse ja fantaasia vahet liikudes, ja nii kaugele, kui Näsåkeri raamatukogu suutis pileti vormistada. Kõige õnnelikum reis üleüldse, mida inimene suudab ette võtta, kui kellelegi oleks tulnud pähe selle kohta väikese Lars Martini käest küsida.

      Kui ta sai üheksa ja lõpetas algkooli, pani isa ta autosse ja võttis kaasa ühele teisele reisile, kolmekümne kilomeetri kaugusele kohaliku jaoskonnaarsti juurde. Viimane aeg, sest varitses ilmne oht, et noorimal pojal kukuvad varsti silmad pealuu seest välja, sest ta loeb raamatuid nagu napakas. Ehkki muidu paistis ta igati normaalne, ei saanud isa välistada, et poisi peas oli miski kinni jäänud. Umbes nagu kriimuga grammofoniplaat, kui temasuguse võhiku arvamust küsida.

      „Ei, ega ta ei ole päriselt imelik ega mängi lolli,” täpsustas papa Evert küsimust, kui oli väikese patsiendi ooteruumi jätnud ja arsti kabinetiukse enda järelt kinni pannud. „Midagi sellist minu arvates küll ei ole. Teda võib vabalt igale poole kaasa võtta, talle meeldib kala püüda ja ta on kibe käsi õhupüssiga, mis ma talle jõuluks kinkisin. Ainult see lugemine. Ta on küla raamatukoguhoidja ja oma õpetajaga mestis ja niipea kui sa ta silmist lased, tassib ta koju kottide kaupa raamatuid, mis nad talle pähe on määrinud. Mul on täitsa mure, et silmad keerab see tal küll täitsa tuksi.”

      Arst uuris asja. Valgustas üheksa-aastase Lars Martin Johanssoni silmi, kõrvu ja nina. Mudis ta pead ja toksis väikese haamriga ta põlvi ja sinnamaani paistis kõik kombes olevat. Siis lasti tal lugeda seinal oleva tahvli kõige alumise rea tähti. Kõigepealt mõlema silmaga ja seejärel nii, et käsi kõigepealt vasakul ja siis paremal silmal, ikka ei midagi erilist.

      „Poisinaaskel on terve nagu purikas,” võttis doktor asja kokku, kui patsient sai loa tagasi ooteruumi minna.

      „Sa siis ei arva, et tal oleks prille vaja? Mingit abi peaks ju ikka saama,” ei jätnud Evert jonni.

      „Neid on tal vaja sama palju kui kotkal, ma ütleksin,” ütles doktor.

      „Aga see lugemine? Poiss tundub ju justkui ära tehtud. Peas sa tal miskit viga ei leia?”

      „Ju talle meeldib lugeda. Mõnele meeldib,” ütles jaoskonnaarst ja ohkas millegipärast raskelt. „Kõige hullem asi, mis võib juhtuda, on vahest see, et temast saab maa-arst,” ütles ta ja ohkas uuesti.

      Siis sõitsid Evert ja tema noorim poeg koju talusse ega rääkinud sel teemal enam sõnagi. Rohkem kui kümme aastat hiljem sõitis Lars Martin Stockholmi, et politseinikuks saada ja rahus lugeda. Enamjaolt kuritegudest, millest enamik oli toimunud päriselus, harvemini fantaasiamaailmas. Võiks arvata, et ta jõudis sinna suure ringiga, aga kõik teekonnad pole lihtsate killast ja sihtpunkti viib rohkem teid kui vaid üks.

      Pärast mõningast riiulitel tuhnimist leidis Johansson lõpuks raamatu, mida ta otsinud oli. Seitsmes köide, see, mis rääkis Gustavi ajast, Carl Grimbergi klassikalisest Rootsi ajaloo käsitlusest: „Rootsi rahva imepärased saatused”. Ilus väike raamat, mis pakkus käegakatsutavat meelelist naudingut, esimene väljaanne, poolnahkköide ja kullatrükk seljal.

      Selleni ei küüni arvutikutid kunagi, hoolimata kõikidest võrgustikest ja otsimootoritest, mõtles Johansson rahulolevalt, kui oli valanud oma klaasi viimase tilga õhtusöögiveini, end diivanil mugavalt sisse seadnud ja hakanud lugema Gustav III mõrvast ja ajast, mil ta elas. Enam lähemale omaenda mõrvaohvrile ja sarnasele Rootsis toime pandud kuriteole ei olegi võimalik pääseda, mõtles ta.

      Lugemisele kulus üle tunni, enamikku ta juba teadis, ning seejärel võttis ta paberi ja pastaka, et oma mõtted üles tähendada.

      Ooperi maskiball Stockholmis 16. märtsil 1792. Kuritegelik seltskond ohvri ümbruses, kes teda ja tema põhimõtteid vihkas. Aadlikud, õukondlased, kuninga oma ihukaitse. Kuritegelik seltskond, kellele serveeriti