Vaba langemine otsekui unenäos. Leif G. W. Persson

küllap nii ongi, mõtles Johansson. Holt ei valetanud. Asi võis olla lausa nii hull, et ta ei teadnudki, kuidas see käib. Ja Mattei on ju ometi Mattei. Ning Lewin? See äbarik ei räägi üldse ühegi elava hingega, kui ta parajasti kedagi üle ei kuula ja pole sunnitud rääkima.

      „Küll aga peaksid sa ehk mõtlema kahele muule asjale,” ütles Holt.

      „Ma kuulan,” ütles Johansson ja naaldus tooli seljatoele.

      „Esiteks,” ütles Holt, „tundub mulle, et terve see mõte on hullumeelne. Kuidas saaks kolm niinimetatud värsket pilku leida midagi uut ja väärtuslikku, kui sadadel meie kolleegidel pole see rohkem kui kahekümne aasta jooksul õnnestunud? Sest sa ei saa ju ometi päris tõsiselt mõelda, et kõik, kes on nende aastate jooksul Palme asjaga töötanud, on poolearulised, kanaajud, pimesikud, tainapead ja mõttehiiglased, kui kasutada mõnd sinu enda lemmikepiteeti.”

      „Ei, mitte kõik,” nõustus Johansson naeratades. Lemmikepiteeti, mõtles ta vaimustusega. Annast hakkab saama haritud naine. Küllap tuleb see Matteiga suhtlemisest. See pisike tirts oli ju paari aasta eest filosoofiadoktoriks saanud. Tõsi küll, täiesti arusaamatu väitekirjaga teemal, kui kahju on naistest, kelle nende mehed maha on löönud, aga vähemasti kõlbas seda vajaduse korral näljastele meedia raisakullidele kõrri toppida, mõtles ta.

      „Materjal on üüratu,” ütles Holt. „See on paberimägi, mitte mingi tavaline heinakuhi, kus võiks nõel peidus olla. Olenemata sellest, kas see seal on, ei leia me seda üles. Aga seda sa ju teadsid isegi?”

      „Muidugi,” ütles Johansson lepitavalt. „Nii et siin tuleb tõepoolest olukord endale meeldivaks mõelda. Aga see teine asi, mis sa ütlesid. Mis see on?”

      „Hea küll,” ütles Holt. „Oletame, et läheb siiski teisiti. Oletame, et me leiame midagi otsustavat, mis toob kaasa läbimurde uurimises. Sellisel juhul julgen arvata, et sind ootavad ees väga suured probleemid inimestega sinu lähikonnas. Kui arvestada, et sa lihtsalt valetasid neile näkku. Rääkimata meediast. Käisin enne lõunat meie infoosakonnast läbi ja juhtusin nägema sinu pressiteate visandit. Ma ei saa aru, kuidas sa julged.”

      „Ma saan aru küll, mis sa räägid,” ütles Johansson, kelle mõtted näisid juba mujal olevat. „Ma õppisin oma isalt üht asja,” jätkas ta.

      „Nii?”

      „Kui ma väike poiss olin ja veel talus elasin, käis mu isal kord külas kindlustusagent, kes tahtis talle pähe määrida kindlustust ühele metsatükile, mille isa oli just ostnud. See metsatükk asus natuke pahas kohas, kui oleks tulnud suurem tuul, ning tormimurrud ja poolikud tüved pole just hea äri. Probleem oli selles, et kindlustussumma oli suurem kui see, mis ta oli metsa enda eest maksnud. Nii et ka see ei olnud hea äri. Kas sa tead, mida vanamees vastas?”

      Hakkab jälle peale, mõtles Holt. Üheotsapilet viiskümmend aastat ajas tagasi. Palme mõrva uurimisest, aktuaalsest ja väga konkreetsest probleemist Johanssoni järjekordse lapsepõlvemälestuseni.

      „Ei,” vastas Holt. „Kuidas ma seda teada võiksin?” Ju siin ongi asja uba, mõtles ta.

      „Iga asi omal ajal,” ütles Johansson. „Nii ta ütles. Iga asi omal ajal. Kindlustusest niisiis asja ei saanud, aga kui isa kahekümne aasta pärast metsa maha võttis, teenis ta päris priskelt. Ega sa päris tõsiselt ei usu, et minust saaks kõikide peksupoiss, kui me vastu ootusi, nagu ma möönan, selle looga kuidagi järje peale saaksime? Sel juhul ähvardab mind ainult oht, et ma lõpetan ratsamonumendina Polhemsgatani peamaja peaukse ees.”

      „Ma ei ole selles nii kindel,” ütles Holt.

      „Iga asi omal ajal,” ütles Johansson õlgu kehitades.

      5

      Alles veerand seitse sai komissar Flykti ootamisaeg läbi. Ta oli olnud sunnitud juba kolm korda helistama, et rahustada oma üha mürgisemaks muutuvaid golfimängukaaslasi, kui tema ülemus äkitselt ukse avas ja lihtsalt sisse astus.

      „Kop-kop,” ütles Johansson, naeratas sõbralikult ja vehkis oma suure parema käega. Ei tea, kuhu see tüüp oma golfikoti on pannud, mõtles ta pärast kiirpilku Flykti kabinetile.

      „Jah, ma saan aru, et bossil on olnud palju tegemist,” ütles Flykt ja üritas manada häälde samasugust kergust kui Johanssonil. „See oli nüüd küll paha lugu, aga ma püüdsin tegelikult hoiatada…”

      „Kama kaks, Flykt,” ütles Johansson tõrjuvalt. „Mulle ei tuleks mõttessegi välja uurida, kes kõigist su kolleegidest enne ütles ja alles siis mõtles oma napi aruga. See, et see polnud sina ise, on mulle algusest peale selge olnud.”

      „Jah, ma tõesti loodan, et boss seda ei arva,” ütles Flykt.

      Ei, mõtles Johansson. Küllap lõksutasid sina oma lõugu natuke niisama üldiselt.

      „Oled sa pressiteadet näinud?” küsis Johansson. „Vastuväiteid pole, kui ma õigesti aru olen saanud?”

      „Ei,” ütles Flykt kindluse mõttes pead raputades.

      „Hästi,” ütles Johansson. „Siis on meil nüüd viimane aeg sõita televisiooniga rääkima,” ütles Johansson. „Kanalite vahel sööme ka midagi.”

      „Aga ma ei ole intervjuuks valmis,” väitis Flykt vastu.

      „Sa ei peagi olema,” ütles Johansson. „Sina tuled lihtsalt kaasa, et raisakullid õpiksid, milline näeb välja ühtne rinne.” Kuigi sul on golfikott juba autos valmis, mõtles ta.

      Kell oli jõudnud saada peaaegu üksteist õhtul, kui Johansson sai lõpuks astuda oma kodukotuse alla Wollmar Yxkullsgatanil. Kõigepealt kaks intervjuud kolmele telekanalile, ja siis oli autojuht Flykti kontori juures maha pannud, et too saaks sealt võtta oma auto, mis seisis politseimaja garaažis.

      Korter oli pime ja vaikne. Pia oli pangaga mingil hooaja avamisüritusel kusagil saarestiku konverentsihotellis ja pidi tulema alles järgmisel päeval. Johansson ootas paari tundi rahus ja vaikuses pärast rasket päeva, mis oleks võinud lõppeda halvasti, aga lõppes loodetavasti hästi. Postipilu all korvis oli diskett tema teleesinemistega, mille tema sekretär oli salvestanud ja keegi tema paljudest kolleegidest seejärel talle koju toonud.

      Tipp-topp, mõtles Johansson, kes oli rahul nii iseenda kui ka õhtuga.

      Kõigepealt pani ta kandikule sobiva valiku eelmise õhtu jääkidest ja külma õlle. Pärast põgusat kaalumist valas ta välja ka mehise käraka. Lõpuks on ju neljapäev ja varsti nädalavahetus, mõtles Johansson rahulolevalt muiates.

      Siis kandis ta kandiku oma kabinetti, valas õlle välja ja valmistas endale vanaaegse ausa võileiva, millel oli igasugu häid asju, pistis disketi aparaati ja võttis suures tugitoolis teleka ees koha sisse.

      Eks me näe, ütles pime Saara, mõtles Johansson, ampsas suure suutäie võileiba, kummutas pool napsu sisse, loputas õllega alla ja lülitas televiisori tööle.

      Üldjoontes sama lõik nii riigitelevisiooni kahe kanali varajastes kui ka hilistes uudistes. Vahele jäi liiga lühike aeg, et nad jõuaksid seal kuigi palju lõigata ja kleepida. Oluline erinevus seisnes selles, et hilisemas saates oli lõik lühem. Hea märk, et kogu asi on varsti unustatud.

      Korrektne meessaatejuht, kes esitas ootuspäraseid küsimusi, aga kellel oli lõpu poole raske varjata oma vaimustust selle üle, kui kategooriliselt lükkas Johansson ümber kõik riigi suurimas päevalehes äratoodud väited. Enamjaolt selle üle, mismoodi Johansson seda tegi, ja kindlasti ka seetõttu piirdus ta vaid viimaste rutiinsete katsetustega.

      „Aga teie positsiooniga mees on kindlasti mõelnud, kuidas sellised kuuldused võivad tekkida?” küsis uudisteankur.

      „Muidugi olen,” ütles Johansson. „Kumu levimine on minu töökohas täpselt sama suur probleem kui teie omas ja põhjusedki on ilmselt samad. Aga enamik, millest meedia raporteerib, on tegelikult tõsi, ja enamik, millest me minu töö juures räägime, samuti. Paljad spekulatsioonid või see, millest keegi on valesti aru saanud, või see, mis on lihtsalt lausvale, ongi