Vaba langemine otsekui unenäos. Leif G. W. Persson

vahel,” ütles Holt sõbralikult naeratades.

      „Nali naljaks,” jätkas ta, „mina mõtlesin keskenduda Christer Petterssonile. Täiesti olenemata sellest, mida Johansson praegu minu värskest pilgust arvab, ja täiesti olenemata sellest, et ma ei tea juhtumist rohkem, kui olen saanud lehtedest lugeda ja siin töö juures tüütuseni kuulda, olen ma kogu aeg arvanud, et Christer Pettersson tulistaski Olof Palmet. Seda arvan ma senimaani, et te teaksite, aga kuna ma olen varemgi eksinud, siis olen vähemalt valmis minema uuele katsele.”

      „Ah nii,” ütles Lewin noogutades. „Aga teeme siis nii. Vähemalt alustuseks.”

      „Kõlab hästi,” nentis Mattei ja tõusis püsti.

      „Jah,” ütles Holt. „On meil valikut?” Siis ohkas ta valjusti ja vangutas pead, hoolimata lubadusest, mille Johansson oli temalt välja pressinud.

      3

      Rahul iseendaga ja otsusega, mis ta oli kohe esimesel puhkusejärgsel tööpäeval ellu viinud, võttis Johansson nõuks varakult õhtule minna ja lõpetada päev kodus töötamisega. Tema sekretäri arvates oli see lausa suurepärane mõte, eriti veel arvestades kaunist suveilma. Tema oleks heameelega samamoodi teinud, kui tal oleks võimalik valida või isegi sellesuunalist soovi avaldada.

      „Tark mõte, boss,” nõustus ta. „Kui ilma vaadata. Kas ma peaksin ka midagi muud teadma?”

      „Mind saab kätte ainult kriisiolukorras. Pluss kõik see tavapärane, tead küll,” ütles Johansson.

      „Et ma hoolitseksin enda eest,” ütles sekretär.

      „Täpselt. Pead lubama, et hoolitsed enda eest.”

      „Ma luban,” vastas sekretär. „Kuigi tänaseks õhtuks pole ma erilisi seiklusi kavandanud. Mõtlesin rõdu lillekaste kasta, kui koju jõuan. Kas see sobib?”

      „Suurepärane mõte,” nentis ta ülemus, kelle mõtted näisid juba muid radu liikuvat. „Vaata ainult, et sa üle piirde alla ei kuku.”

      „Ma luban,” ütles sekretär. Mis minuga üldse juhtuda võib, mõtles ta, kui Johansson uksest välja kadus. Viiekümneaastane üksik lasteta naine, ainus sõbranna on oma uue mehega puhkusele sõitnud, ja mul endal pole isegi kassi, keda silitada.

      Johansson jalutas mööda linna kaipealseid kodu poole meeldivas suvises briisis, mis puhus üle Mälari järve vee ja jahutas tema Norrlandi keret. Ameeriklane Pariisis, mõtles Johansson mingil põhjusel, ja hakkas seejärel mõtlema iseendast samas võtmes. Lihtne maapoiss Näsåkerist ja töölisliikumise kantsist Ådalenist Ångermanlandi põhjaosas, kes oli sõitnud neljakümne aasta eest kuninglikku pealinna, et astuda Solna politseikooli. Kes oli haaranud oma saatuse enda kätte ja kandnud seda kindlalt, kes oli sellega hästi hakkama saanud ja patrullinud end muudkui ülespoole, politseipüramiidi tippu välja. Lihtne maapoiss, kelle reis hakkas nüüd lõpule jõudma ja kes pidi pensionile jääma umbes samal ajal, kui riigi peaministri mõrva uurimine aegub. Kas oleks enne lavalt lahkumist veel paremat lõppu kui selle juhtumi lahendamine?

      Selliseid ja sarnaseid mõtteid mõlgutades kõndis ta kogu tee mööda Norr Mälarstrandi, Riddarholmenit ja üles Söderi küngastele. Seal tegi ta väikese põike Södermalmi turuhalli, et osta mitmesuguseid hõrgutisi suviseks õhtusöögiks, millega ta kavatses oma naist üllatada, kui too pangast töölt tuleb. Head-paremat, enamjaolt kala, koorikloomi ja aedvilju, aga ikkagi kaks tuubil täis kotti, mis ta koju oma Wollmar Yxkullsgatani korterisse tassis.

      Ülejäänud pärastlõuna kokkas ta usinalt. Kuna ilm oli just õige, kattis ta laua nende uuele hoovipoolsele terrassile, mis oli valmis saanud vahetult enne nende puhkusele sõitmist ja mida saigi alles nüüd sisse pühitseda. Ta oli teinud salati värskest lõhest, avokaadost ja mahedast rukolast, lõiganud värske tuunikala paraja paksusega viiludeks, hakkinud peale maitserohelist ja pannud kõik selle tagasi külmkappi õiget hetke ootama.

      Seejärel kraapis ta värskeid porgandeid ja kartuleid, pani mõlemad eri potti ja valas vee peale. Kontrollis kuiva Saksa Rieslingi temperatuuri, mida ta oli mõelnud söögi kõrvale pakkuda. Pärast hetkelist arupidamist pani ta jahutusnõusse jää sisse ka šampanjapudeli. Nii tema kui ka tema naine eelistasid seda juua tõeliselt külmana.

      Siis valmistas ta ette ka kõik muu alates värskest võiga sparglist ja juustutaldrikust kuni järelroa vaarikateni. Kõike otse loomulikult õiges järjekorras, ja samal ajal kui ta sellega tegeles, premeeris ta end külma Tšehhi pilsneriga. Kui naine helistas ja ütles, et hakkas just töölt tulema ja on veerand tunni pärast kodus, pani ta potid pliidile ja tervitas iseend õlleklaasiga.

      Tervist, Lars, mõtles keskkriminaalpolitsei juht Lars Martin Johansson klaasi tõstes. Küllap pole siin planeedil ühtainustki isendit, kes ei nõustuks väitega, et sa oled erakordne multigeenius.

      „Jumala eest,” pahvatas Pia Johansson, niipea kui oli esikusse astunud ja käekoti lauale pannud. „Ma olen nii näljane, et võiksin keedetud kutsika ära süüa. Koos saba ja karvadega.”

      „Seda pole vist tarvis,” vastas Johansson. Kallutas end ettepoole, pani parema käe naise saleda kaela ümber, pöial kuklaõnaruses, puudutas vasaku käega õrnalt naise paremat põske, hingas sisse tema lõhna, riivates huultega juustepiiri.

      „Mis oleks, kui sööks enne?” küsis Pia.

      „Loomulikult,” vastas Johansson. „Muidu oleks ma su kohe maha murdnud.”

      „Issand kui hea,” õhkas Pia kaks tundi hiljem, kui järg oli jõudnud vaarikateni ja pisut rohkem külmunud Rieslingini, mis Johansson oli just selleks otstarbeks varunud. „Oleks ma nelikümmend aastat noorem, siis ma röhitseksin.”

      „Võimatu,” ütles Johansson. „Ainult väga väikesed lapsed röhitsevad. Ja hiinlased,” lisas ta. „See on vist neil seal Hiinas mingi traditsiooniline toidu eest tänamise viis.”

      „Õnn, et ainult mina kuulen sind. No olgu, kui ma oleksin nelikümmend viis aastat noorem. Siis ma oleksin röhitsenud.”

      „Lapsed röhitsevad, mehed norskavad, peeretavad salaja, teinekord ka kõva pauguga, kui nad üksi on või end seltskonnas mugavalt tunnevad. Naised midagi sellist ei tee.”

      „Millest see sinu arvates tuleb?”

      „Õrna aimugi pole.” Johansson raputas pead. „Mida sa tassist kohvist arvad?”

      „Muidugi,” nõustus Pia. „Aga kõigepealt mõtlesin selle kuningliku pidusöögi eest tänada.”

      „Kõigest tagasihoidlik eine,” ütles Johansson häbelikult. „Hädavajalik turgutus meie üksildasel maisel rännakul.”

      „Hakkan juba peaaegu muretsema,” lausus Pia. „Ega sul ei ole mingit tagamõtet?”

      „Tõesti ei ole,” vastas Johansson. „Tahtsin niisama üleüldiselt oma elu naise ees pugeda.”

      „Sa ei taha raha laenata?”

      „Raha laenata,” turtsatas Johansson. „Vaba mees ei laena raha.”

      „Selge,” ütles Pia. „Siis võtan ma heameelega topeltespresso sooja piimaga.”

      „Hea valik,” nõustus Johansson. „Ise mõtlesin võtta väikese konjaki, teeb seedimisele head.”

      „Sellest ma loobun,” ütles Pia. „Mõeldes homsele. Pärast puhkust on jube palju tegemist.” Aga ennekõike seetõttu, et ma olen naine, mõtles ta.

      „Ise mõtlesin ma homme ikka väga rahulikult võtta,” ütles Johansson. Lõpuks olen ma ju ülemus, mõtles ta.

      Ega kunagi ei tea, mis homme saab, mõtles Johansson, kui oli espressomasina käima pannud ja endale seedimise parandamiseks tilgakese klaasi valanud. Ma olen õnneseen, ja mõni päev on parem kui teine.

      Pärast õhtusöögi lõppu istusid nad Johanssoni töötuppa diivanile. Johansson pani televiisori käima ja vaatas neljanda kanali hilisõhtusi uudiseid. Aga kõik oli rahulik, ja kuna tema punane mobiil oli terve õhtu vait olnud,