Vaba langemine otsekui unenäos. Leif G. W. Persson

olukorda adekvaatselt,” ütles Holt, kes tundis oma Johanssoni.

      „Täpipealt,” ütles Johansson ja naeratas sama sõbralikult kui enne. „Tore kuulda, et me oleme ühel nõul, Anna.”

      Viimasena võttis sõna komissar Yngve Flykt, Palme-rühma juht. Kui temal oleks olnud vähegi sõnaõigust, poleks seda koosolekut kunagi toimunud. Ise oli ta rahumeelne mees ja arvestades seda, mida ta oli oma kõige kõrgema ülemuse kohta kuulnud, eriti selle kohta, mida too võib pihta hakata korraldustele mitte alluvate kolleegidega, oli ta juba algusest peale päästmatult kadunud.

      Kogu lugupidamise juures ülemuse vastu, kahtlemata mõtte kui sellise tulise pooldajana, lisaks rõõmu ja tänutundega ülemuse selge väljaütlemise eest, et hästi sissetöötatud ja toimiva organisatsiooni muutmine ei tule kõne alla, kogu lugupidamise juures kõige selle vastu ja ka selle vastu, mis ta kiiruga ära on unustanud, soovis ta ometi, ja muidugi ainult heade kavatsustega, osutada mõningatele praktilistele probleemidele, mida kolleeg Lewin tegelikult juba puudutas…

      „Mida sa mõtled?” katkestas teda Johansson.

      „Meie uurimismaterjali,” ütles Palme-juurdluse juht Johanssonile peaaegu anuvalt otsa vaadates. „Selle kogus ei ole ka väga suure juhtumi kohta tavapärane, kui nii võib öelda. Ma ei tea, kas sa oled all meie juures käinud ja seda näinud, aga see materjal on kolossaalne. Lihtsalt hiiglaslik. Nagu sa ehk tead, võtab see enda alla kuus ruumi meie koridoris. Oleme juba viis vaheseina maha võtnud ja varsti on järgmise kord. Kaustu ja kaste on maast laeni.”

      „Ma kuulan,” ütles Johansson. Kujundas oma pikkadest sõrmedest kirikuvõlvi ja naaldus tooli seljatoele. Flykt,^[1.] mõtles Johansson. See on vist kaasa sündinud.

      „Nii palju kui mina ja mu uurimisrühma kolleegid oleme aru saanud, on tegu kogu maailma politseiajaloo mahukaima uurimismaterjaliga. See pidavat olema isegi suurem kui Kennedy mõrva eeluurimismaterjal ja tolle Šotimaal Lockerbies toimunud Boeingu plahvatuse uurimine.”

      „Ma saan aru, mida sa öelda tahad,” katkestas teda Johansson. „Milles probleem? Suur osa on ju nüüdseks juba arvutisse kantud.”

      „Muidugi, ja iga päevaga üha enam, aga ega see pole selline asi, et istud maha ja sirvid läbi. Me räägime umbes miljonist A4-leheküljest. Enamik on ülekuulamisprotokollid, nende hulgas on tuhandeid niisuguseid, mis on kümneid lehekülgi pikad ja vahel pikemadki. Ümmarguselt sada tuhat eri dokumenti, mida hoitakse ligi tuhandes kaustas. Rääkimata kõikidest kastidest, kuhu me oleme pannud selliseid asju, mida ei saa panna tavalistesse kaustadesse. Vist selle viimase valitsuskomisjoni ekspert arvutas välja, et juba toona, ja sellest saab varsti kümme aastat, pidanuks kvalifitseeritud uurija tegema kümme aastat täiskoormusega tööd, et materjalist ainuüksi silmad üle lasta. Minu isiklik arvamus on, et selleks kuluks veelgi rohkem aega, ja uusi andmeid laekub kogu aeg.”

      „Ma saan aru, mida sa ütled,” ütles Johansson ja tegi parema käega kergelt tõrjuva liigutuse. „Aga mingisugune sõelumine peaks ju siiski võimalik olema? Kui ma päris valesti aru pole saanud, siis peaks seal olema näiteks kümneid tuhandeid lehekülgi tavalisi hullukeste vihjeid ja need saaks ju ometi kõrvale panna?”

      „Kardetavasti sellest ei piisa,” väitis Flykt vastu. „Hullude vihjeid on palju rohkem. Nagu boss väga hästi teab, on nende puhul probleem see, et mõni neist võib algul üsnagi veenev tunduda. Nägin mõne aja eest ajalehes intervjuud meie enda keskkriminaalpolitsei professoriga, kus ta väitis, et kui me lahendaksime äkitselt Palme mõrva ära ja kõik saaks selgeks, siis tuleks välja, et üheksakümmend üheksa protsenti kogu uurimismaterjalist on täiesti asjasse puutumatu ja et peaaegu kõik, mis me kokku oleme kogunud, on olnud suisa eksitav. Siinkohal olen ma temaga tõesti täiesti nõus.”

      „Kole lugu,” ütles Johansson muiates. „Ma mõtlen fakti, et sa oled sihukesega nõus. Tahan öelda ainult seda, et loomulikult peab saama materjali sorteerida. Kui seda teevad targad värske pilguga kolleegid. Ise olen ma aastaid toime tulnud sündmuse kirjeldusega, niisiis kõige olulisemate tunnistajatega, tehnilise uurimise ja kohtumeditsiini protokolliga.” Johansson tõstis rääkimise ajal ükshaaval sõrmi ja naeratas muhedalt, kui kolm sõrme püsti said.

      „Liiatigi,” lisas ta, „on just selle juhtumi kohta olemas nii mõnigi viisakas kokkuvõte, mis suudab vastata tavapärastele küsimustele nagu kus, millal ja kuidas. Seda, kes ohver oli, olevat ju mõistnud isegi korrakaitse kolleegid kõigest paar minutit pärast kuriteo toimepanekut.”

      „See on tõsi.” Flykt noogutas kinnitavalt ja näis peaaegu kergendust tundvat, otsekui oleks ta äkki kindlama pinna jalge alla saanud. „Meie enda kurjategijaprofiili rühm on koostöös FBI-ga koostanud nii kuriteo analüüsi kui ka kurjategija profiili. Lisaks on veel analüüse, mille on teinud väliseksperdid, kelle poole me oleme pöördunud. Nii kuriteo enese põhijoontest kui ka detailidest. Näiteks see, mis käsitleb mõrvarelva ja kaht kuuli, mis kuriteopaigalt leiti. Seda on omajagu.”

      „Muidugi on,” ütles Johansson ja laiutas käsi samasuguse kõigutamatu veendumusega nagu usukuulutajad tema Ångermanlandi noorusajal. „Nii et mida me ootame?”

      Niipea kui Johansson Palme-rühma juhi oma haardest vabaks lasi, hakkasid kõik ruumisviibijad ettevaatlikult toolijalgadega põrandat kraapima, aga Johansson ei teinud nende lootust märkamagi.

      „Ma saan aru, et härrased ei jõua ära oodata, millal saaks pihta hakata,” ütles Johansson kõvera muigega, „aga enne kui me lahku läheme, tahan veel üht asja rõhutada. Ühe hoiatuse teele kaasa anda.” Ta noogutas rõhukalt ja vaatas neile kordamööda mõrul ilmel otsa.

      „Te ei tohi sellest mitte kellelegi hingata. Üksteisega võite rääkida, niipalju kui asja huvides vajalik. Kui teil on samal põhjusel tarvis rääkida kellegi teisega, peate selleks saama kõigepealt minu loa.”

      „Mis ma oma kolleegidele ütlen?” Palme-rühma juht ei olnud just rõõmsa moega. „Ma mõtlen…”

      „Mitte midagi,” katkestas teda Johansson. „Kui keegi tahab midagi teada, siis saada ta minu juurde. Sina peaksid seda mõistma paremini kui keegi teine,” lisas ta. „Missuguse põrgu on meedia Palmejuurdlusele kõikide nende aastate jooksul korraldanud. Ma ei taha, et mul oleks kari kolleege, kes jooksevad ringi ja räägivad mingit jama. Kuidas sinu arvates meedia kogu sellest saastast teada saab, millest ta kirjutab? Viimane asi, mida ma homme hommikul silmi avades lehest lugeda tahan, on see, et ma olen algatanud Olof Palme mõrva uue uurimise.”

      „Just sellepärast ma arvangi, et minu rühma inimestele tasuks mingit infot anda. Et ei tuleks tarbetuid jutte, ma mõtlen.” Flykt näis seda öeldes peaaegu anuv. „Üks lahendus oleks öelda, et sa palusid Holtil, Lewinil ja Matteil andmete registreerimist kontrollida. Selline töö käib ju jooksvalt, eks, ja sageli tegelevad sellega rühmavälised kolleegid. Või näiteks, et tegu on puhtadministratiivse kontrolliga.”

      „Nagu öeldud,” sõnas Johansson. „Ei ühtki sõna. Saada kõik Uudishimulikud Uunod minu juurde ja ma kustutan nende teadmisjanu, ja kui nad sellega ei lepi, siis õnnestub mul kindlasti korraldada neile teisi tööülesandeid. Meie kohtume siin kabinetis nädala pärast. Samal ajal, samas kohas. Küsimusi?”

      Küsimusi ei olnud kellelgi ja kui nad laiali läksid, noogutas Johansson kõigepealt põgusalt kolleeg Flyktile. Seejärel naeratas ta sõbralikult Lisa Matteile, palus endale üht eksemplari koosolekuprotokolli puhtandist ja ütles, et pidagu vastu. Holti ta lihtsalt ignoreeris, ja samal ajal kui teised väljusid, kutsus ta Jan Lewini kõrvale.

      „Üks asi segab mind selle loo juures,” ütles Johansson.

      „Et algusest peale mõeldi valesti,” vastas Lewin, kes oli varemgi juhtunud kuulma, kuidas Johansson samasugust teksti esitab, ja seda rohkem kui ühel korral.

      „Täpselt,” nõustus Johansson. „Üksik hull, kes satub juhuslikult kokku julgestuseta peaministriga, keset ööd, keset linna, ja kellel pealekauba on taskus põrsasuurune revolver. Nii näib ju enamik uskuvat, nende hulgas paljud meie kolleegid. Ettevaatlik küsimus küpselt keskealiselt meesterahvalt: kui sageli sellist asja ette