Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

vilja, rõhusid nad tema isakohustustele. Nad olid samahästi kui rahatud, üks kartis pankrotihaldurit, teine kohtutäiturit. Mõlemad vajasid tungivalt raha, mõlemal oli hirm nende inimeste kahjurõõmu ja pilgete ees, keda nad aastaid oma kokku liisitud ja laenatud luksuseluga pimestanud olid.

      „Kas see oli kõik?” Hirtreiter silmitses mehi, kelle suhtes ta oli ükskõikseks muutunud. Tal polnud nende vastu enam ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. „Mul on tegemist!”

      Ta pani püssi õlale ja pöördus minekule.

      „Palun oota, isa!” Matthias astus sammu tema suunas. Ta silmis polnud enam upsakust, vaid puhas meeleheide. „Me ei saa aru, miks sa nii väga selle heinamaa müügi vastu tõrgud? Nad ei ehita sulle ju riigimaanteed nina alla. Äärmisel juhul on siin ehitusfaasis paar nädalat tolmu ja mürglit ja siis hakkab võib-olla paari päeva tagant tehnik läbi sõitma.”

      Tal oli omal moel õigus. Oli puhas rumalus WindPro pakkumist tagasi lükata, eriti kuna nad olid summat veel miljoni võrra tõstnud. Aga kuidas, põrgu päralt, saaks ta siis veel silma vaadata teistele, kes tema sõna usaldasid? Heinrich ei räägiks temaga enam kunagi! Kui ta heinamaa ära müüks, ei saaks tuulepargi rajamist enam takistada ja kõik oleks olnud ilmaasjata.

      Matthias tõlgendas isa vaikimist ilmselt vahevõiduna.

      „Meil on tõesti kahju sellepärast, mis tookord juhtus,” jätkas ta. „Me oleme öelnud palju rumalaid asju ja sind solvanud. Seda ei saa enam olematuks teha, aga vahest saame uuesti alustada. Nagu perekond. Su lapselapsed tahaksid oma vanaisa tõesti sagedamini näha.”

      Milline kohmakas manipuleerimiskatse.

      „See on sinu poolt tõesti ilus žest,” kostis Ludwig Hirtreiter. Ta nägi oma noorema poja silmis lootusesädet ja hävitas selle suurima rõõmuga. „Aga kahjuks tuleb see liiga hilja. Mul on teist mõlemast ükskõik. Hoidke minust eemale, nagu olete juba kakskümmend aastat teinud.”

      „Aga isa,” alandas Gregor end viimaseks meeleheitlikuks katseks. „Me oleme ju sinu lapsed ja me …”

      „Te olite üks etapp mu elust, mitte enamat,” katkestas teda Ludwig Hirtreiter. „Ma ei müü seda heinamaad. Jutul lõpp. Ja nüüd kaduge mu hoovilt.”

      Jäljetuvastusgrupp eesotsas kriminaalülemkomissar Christian Krögeriga oli juhtimise üle võtnud. Seljas valged kapuutsi ja suukaitsega kombinesoonid, tegid nad oma rutiinset tööd, pildistasid ning otsisid, kopeerisid ja nummerdasid iga jälje, mis võis hiljem kuriteo seisukohalt oluline olla. See oli vaevaline ja aeganõudev töö, mille jaoks Pial ei oleks kannatust jagunud. Kaks töötajat puistasid kõigi kolme korruse vääristerasest käsipuudele pulbrit, et võtta sõrmejälgi. Pia pidas seda mõttetuks, sest iga päev katsusid käsipuud kümnete inimeste käed, aga ta hoidis oma arvamuse endale, et mitte sattuda kohe esimesel puhkusejärgsel päeval Krögeri silmis ebasoosingusse.

      Ukse ees seisnud inimhulk oli vahepeal laiali läinud, ka proua Weidauer oli kadunud. Valitses peaaegu pühalik vaikus, mida katkestasid vaid fotoaparaatide plõksud.

      „Tere, Christian,” tervitas Pia jäljetuvastusgrupi juhti. Mees põlvitas koos Henningiga laiba kõrval trepimademel, laskmata end häirida haisust ja sumisevatest kärbseparvedest.

      „Tere, Pia,” vastas Kröger pilku tõstmata. „Vaata, mis härra kohtumeedik leidis.”

      Pia ja Cem Altunay astusid ligemale. Henning Kirchhoff ja Christian Kröger olid juba aastaid aeg-ajalt koos töötanud ning kohtusid pidevalt mõrvapaikades, kuid siiski ei tundnud nad vastastikust sümpaatiat, otse vastupidi: nad avaldasid küll teineteise erialase kompetentsi suhtes vastumeelset tunnustust, muidu aga olid vaenulikud.

      „Näe.” Henning haaras surnu rusikasse tõmbunud parema käe ning lükkas sõrmed laiali. „Kui ma ei eksi, siis hoiab ta käes kummikinda tükki.”

      „Ja siis?” Pia vangutas mõistmatult pead. „Mida see peaks tähendama?”

      „Võib muidugi olla, et see mees käis puhtast harjumusest öösiti maja peal ringi, kummikinda tükk peos, vahest oli see omamoodi fetiš,” vastas Henning tol õpetlikul toonil, mis suutis Pia alati marru ajada. „Aga mul on teised kogemused. Kas sa mäletad veel toda paari aasta tagust juhtumit pangadirektoriga, kes end oma kabinetis üles poos? Kes oma ema rinnahoidjat …”

      „Mäletan,” katkestas Pia kärsitult. „Kuidas see siinse surnuga seotud on?”

      „Mitte kuidagi,” tunnistas Henning. „See kummikinda asi võib olla pisut lahja. Aga mida te arvate sellest siin?”

      Ta ajas end sirgu ning viipas Pia ja Cemi endale trepist üles järgnema. Umbes viis astet trepimademest kõrgemal jäi ta seisma ja osutas alustassisuurusele laigule kuivanud vereloigus hallil graniitpõrandal.

      „See siin,” lausus ta, „on kahtlemata osa jalajäljest. Muidugi mitte Grossmanni enda omast.”

      Pia silmitses tähelepandamatut laiku. Kas see võis olla tõend selle kohta, et Grossmann tapeti?

      All fuajees toetus Stefan Theissen vastuvõtuletile ja rääkis vaiksel häälel telefoniga, jälgides tähelepanelikult, aga ilma nähtava tundeliigutuseta trepil toimuvat.

      „Boss!” Üks jäljetuvastuse kolleeg kummardus üle kolmanda korruse trepikäsipuu. „Tule korraks üles!”

      Christian Kröger hakkas üles ronima, hoidudes trepil päris vasakpoolsesse serva, et mitte hävitada jälgi.

      „Laibaga oleme valmis. Sa võid lasta ta ära viia,” ütles Henning Piale, võttis kombinesooni seljast ja pani selle hoolikalt kokku.

      „Hästi. Ma lasen ta sinu juurde viia. Lahanguluba peaks olema formaalsus.”

      „Loodame. Prokuratuur muutub ju aina kitsimaks.” Ta sulges kohvri ja silus pintsakut. „Muide, puhkus on sulle hästi mõjunud. Sa näed puhanud välja.”

      „Aitäh,” ütles Pia, olles ühteaegu jahmunud ja rõõmus nende möödaminnes öeldud sõnade üle, mis kõlasid Henningi suust tõelise komplimendina. Kui mees oleks sellega piirdunud, siis oleks see osutunud Pia jaoks üheks vähestest positiivse tunde tekitanud kohtumistest oma eksmehega. Aga Henning, kes kohtles siidikinnastes ainult oma tööd, mitte aga kaasinimesi, hävitas selle mulje otsekohe.

      „Mul on hea meel, et sa oled leidnud kellegi, kes pakub sulle pisut rohkem, kui mina seda tegin.”

      Pia poleks seda märkust pahaks pannud, kui see ei oleks kõlanud nii üleolevalt.

      „See pole ometi mingi kunst,” vastas ta teravalt. „Täpsemalt öeldes ei pakkunud sa mulle ju mitte midagi.”

      „Nojah. Sa said ilusa korteri, kiire auto ja hulga kohtumeditsiinilisi kogemusi, mille pärast nii mõnigi kolleeg sind sügavalt kadestas.” Henning kergitas kulme ja vaatas talle otsa. „Ma ei saa seda just mitte millekski pidada.”

      „Alati on võimalik musta valgeks rääkida,” sisistas Pia, sest äkki tuli talle taas meelde uhke, aga täiesti hingetu korter Frankfurdi vanas majas, kus ta oli veetnud nii palju üksildasi tunde sel ajal, kui Henning oli tööl ega hoolitsenud tema eest. Pia oli talunud seda olukorda liiga kaua, kuni Henning ühel päeval ilma temale ütlemata Austriasse köisraudteel toimunud õnnetuse paika sõitis. Pia oli asjad pakkinud ja välja kolinud. Henningile iseloomulikult oli ta märganud seda alles kaks nädalat hiljem. Pia tahtis selle teema kohta veel midagi öelda, aga siis helises ta telefon. See oli Kröger.

      „Tulge korraks üles ülemuse kabinetti. Kolmas korrus, viimane uks vasakut kätt,” ütles ta ainult ja lõpetas kõne.

      „Tšau, tervita Miriamit,” ütles Pia kergelt tusasena ja viipas kaasa Cem Altunay, kes oli telefonitsi korraldanud laiba minemaveo.

      Theisseni kabinet oli koridoris viimane. See oli suur ja maitsekalt sisustatud. Piale meeldis kontrast parketi ja põrandani ulatuvate akende, klaasi ja tumeda puitmööbli vahel. Ta vaatas ringi ja kirtsutas nina. Roisulehk oli jõudnud ka kolmanda korruse kontorisse. Selles