Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

Читать онлайн.
Название Kes külvab tuult
Автор произведения Nele Neuhaus
Жанр Современные детективы
Серия
Издательство Современные детективы
Год выпуска 2017
isbn 9789949850754



Скачать книгу

      PROLOOG

      Ta tormas mööda inimtühja tänavat nii kiiresti, kui suutis. Mustas öötaevas plahvatasid esimesed varajased uusaastaraketid. Kui tal ometi õnnestuks jõuda pargini, pidutseva inimmassini ja peita end sellesse! Naine ei tundnud ümbrust ning oli orienteerumisvõime täielikult kaotanud. Ta jälitajate sammud kajasid kõrgetelt majaseintelt vastu. Nad olid tal tihedalt kannul ja ajasid ta suurematest tänavatest üha kaugemale, eemale taksodest, metroost ja inimestest. Kui ta nüüd komistab, on kõik läbi.

      Surmahirm pigistas naise kõri, ta süda tagus vastu ribisid. Sellist tempot ei jaksa ta enam pikalt hoida. Seal! Viimaks ometi! Kõrgete majade lõputute fassaadide vahel haigutas hämar pragu. Ta pööras täie hoo pealt kitsasse tänavasse. Ta kergendus kestis vaid sekundi murdosa, kuni ta mõistis, et oli teinud elu suurima vea. Tema ees kõrgus akendeta sile müür. Ta oli lõksus! Veri kohises kõrvus, tema hingeldamine oli äkki tekkinud vaikuses ainus heli. Naine kükitas paari haisva prügiurni taha, surus näo vastu karedat niisket majaseina ja sulges silmad meeleheitlikus lootuses, et mehed ei näe teda ja lähevad edasi.

      „Seal ta ongi!” hüüdis keegi summutatud häälel. „Nüüd saame ta kätte.”

      Helgiheitja pandi põlema, naine vaatas silmi kissitades pimestavalt heledasse valgusse. Ta mõtted kihutasid ringi. Kas ta peaks appi karjuma?

      „Siit ta välja ei saa,” lausus teine mees.

      Sammud kajasid sillutisel. Mehed tulid ligemale, nüüd juba kiirustamata. Naise keha valutas hirmust. Ta surus higist niisked käed rusikasse, küüned vajutasid valusalt lihasse.

      Ja siis nägi naine teda! Mees astus valgusvihku ja vaatas alla naise peale. Ühe kergendust toova hetke lootis ta hullumeelselt, et mees tuli talle appi.

      „Palun!” sosistas naine kähedalt ja sirutas käe mehe poole. „Ma võin kõike seletada, ma …”

      „Hilja!” katkestas mees teda. Naine nägi mehe näol külma viha ja põlgust. Viimane lootusekübe ta sees kustus ja pudenes tuhaks, nagu oli pudenenud ka ilus valge villa järve kaldal.

      „Palun ära mine!” Naise hääl kõlas kiledalt. Ta tahtis mehe juurde roomata, anuda temalt andestust, vanduda, et teeb mehe heaks kõik, aga too pöördus kõrvale ja kadus, jättes ta üksi meestega, kellelt ei olnud halastust loota. Paanika haaras teda nagu must laine. Ta vaatas meeleheitlikult ringi. Ei! Ei, ta ei tahtnud surra! Mitte siin pimedal räpasel tänaval, mis haises kuse ja prügi järele!

      Ta kaitses end hirmust sündinud jõuga, peksis käte ja jalgadega, võitles meeleheitlikult oma viimast võitlust. Aga tal ei olnud lootust, mehed surusid naise vägisi vastu maad ja väänasid ta käed jõhkralt selja taha. Siis tundis ta käsivarres torget. Ta lihased lõtvusid, tänav ujus ta silme ees, riided kisti tal seljast, kuni ta lamas alasti ja abitult maas. Ta tundis maailma kadumas, heitis viimase pilgu kitsale öötaeva triibule kõrgete müüride vahel, nägi vilkuvaid tähti. Siis ta justkui kukkus ja aina langes ning langes lõputusse musta sügavikku. Lühikese oivalise hetke jooksul tundis ta end sulgkergena, allapoole sööstmine lõi hinge kinni ja ta oli pisut imestunud, et suremine oli nii kerge.

      Naine kargas istuli. Süda kloppis tal rinnus ning tal kulus paar sekundit mõistmaks, et see oli olnud ainult uni. Unenägu jälitas teda juba mitu kuud, ent kunagi polnud see olnud nii realistlik ja kunagi polnud ta seda lõpuni näinud. Ta põimis värisedes käed enda ümber ja ootas, kuni lihased lõtvusid ja külm ta kehast kadus. Trellide vahelt langes sisse tänavalaternate valgus. Kui kaua oli tal siin turvaline? Ta vajus pikali, surus näo patja ja hakkas nuuksuma, teades, et hirm ei lase teda iialgi lahti.

      ESMASPÄEV, 11. MAI 2009

      Päike oli just tõusnud, kui mees sulges enda taga aiavärava ning hakkas nagu igal hommikul astuma, püss õlal, mööda kergelt mäkke tõusvat teed metsa poole. Pruun isane traatkarvaline puudelpointer Tell sörkis temast paar meetrit eespool, nuusutas siin-seal ja haistis oma tundliku ninaga tuhandeid ööst maha jäänud lõhnu. Ludwig Hirtreiter tõmbas värsket jahedat õhku sügavalt kopsudesse ning kuulas lindude hommikukontserti. Metsaäärsel heinamaal sõid rohtu kaks metskitse. Tell vaatas nende poole, kuid ei teinud katsetki neid üles ehmatada. Ta oli tark ja kuulekas koer, kes teadis, et metsloomad tohtisid teda huvitada ainult siis, kui peremees lubas.

      „Tubli poiss,” kõmistas Ludwig Hirtreiter. Tema talust metsani ei olnud pikk maa. Ta möödus punase-valgetriibulisest tõkkepuust, mille paigaldamine oli paari aasta eest muutunud hädavajalikuks, sest Frankfurtist saabuvad laisad nädalalõpujalutajad sõitsid aina sagedamini autoga sügavasse metsa. Tänapäeva inimestel, eriti linnaelanikel, puudus igasugune aukartus looduse ees. Nad ei eristanud üht puud teisest, nad röökisid kõva häälega ja lasid oma kasvatamata koertel isegi jahikeelu ajal vabalt ringi joosta. Mõnele tegi koguni nalja, kui koerad siis ulukeid leidsid ja neid taga ajama asusid. Ludwig Hirtreiter ei mõistnud sellist käitumist. Mets oli talle püha. Ta tundis seda sama hästi nagu oma aeda, tundis üksildasi metsavälusid, teadis, kus asusid ulukid ja kus olid metssigade rajad. Paari aasta eest oli ta isegi kavandanud Lindenkopfi metsa õpperajale infotahvlid ja need üles pannud, et teadmatuile metsa saladusi ligemale tuua.

      Päike saatis oma kiiri läbi tiheda lehestiku ning muutis metsa vaikseks rohekuldseks katedraaliks. Esimesel teeharul keeras Tell paremale, otsekui oleks ta lugenud peremehe mõtteid. Nad kõndisid mööda üksikust võimsast pöögist ja jõudsid lageraielangile, kus möödunud sügisel oli torm metsa sisse sihi rebinud. Äkki jäi Ludwig Hirtreiter seisma. Ka Tell seisatas ja kikitas kõrvu. Kusagil mürises auto! Kohe seejärel rebestas mootorsae vali tärin vaikuse. Need ei saanud olla metsatöölised, nondel polnud sellisel aastaajal metsas midagi teha. Ludwig Hirtreiter tundis endas kerkimas kuuma viha. Ta keeras otsa ringi ning marssis helide suunas. Mehe süda kloppis ägedalt. Ta oli aimanud, et nad ei pea kokkuleppest kinni, vaid hakkavad raadamisega lihtsalt peale, selleks et asi oleks enne elanike koosolekut tehtud.

      Mõne minuti pärast nägi ta, et tema kartusel oli alust. Hirtreiter ronis läbi punavalge lindi alt, mis oli tõmmatud mäeharja all oleva väikese välu ümber, ning nägi jahmatusega oranži veoautot ja poolt tosinat meest, kes toimekalt ringi jooksid. Mootorsaag hakkas taas kriiskama ja laastud lendasid. Suur pöök kõikus ning langes raginal ja ägades välule. Salakavalad kaabakad! Ludwig Hirtreiter võttis vihast värisedes püssi õlalt ja riivistas lahti.

      „Stopp!” röökis ta, samal ajal kui mootorsaag tühikäigul mulksus. Mehed pöördusid tema poole ja tõstsid kiivrite näokaitsed üles. Hirtreiter astus lagendikule, Tell tihedalt kõrval.

      „Kaduge minema!” karjus üks meestest. „Teil pole siit midagi otsida!”

      „Kaduge ise!” kostis Ludwig Hirtreiter tigedalt. „Ja silmapilk! Kuidas teil mõttesse tuli siin puid langetada?”

      „Rahunege maha!” Mees tõstis vaigistavalt käed. „Meie teeme ainult oma tööd.”

      „Aga mitte siin. Metsast välja, kohe.”

      Teised mehed tulid ligemale. Mootorsaag oli vait jäänud. Tell urises sügavalt kurgupõhjast ja Hirtreiter asetas sõrme päästikule. Tal oli tõsi taga. Ehitus pidi hakkama juuni algul, varasem raadamistegevus oli ebaseaduslik, isegi kui see toimus linnapea või maanõuniku vaikival nõusolekul.

      „Teil on täpselt viis minutit asjade pakkimiseks ja kadumiseks!” hüüdis ta meestesalgale. Keegi ei liigutanud. Siis pani ta püssi palge, sihtis mootorsaagi ühe töölise käes ning vajutas päästikule. Kõmatas lask. Ludwig Hirtreiter oli relva viimasel hetkel pisut kergitanud, nii et kuul lendas mehe peast meetri kauguselt mööda. Mehed seisid paar sekundit nagu halvatuna ja vahtisid teda jahmunult. Siis pistsid nad ülepeakaela jooksu.

      „Te veel näete!” hüüdis töödejuhataja talle. „Ma kutsun politsei.”

      „Minugipoolest.” Ludwig Hirtreiter ainult noogutas ja riputas püssi õlale. Keegi ei kutsu politseid, sest sellega saeksid need alatud pätid oksa, millel ise istuvad.

      Ta oleks neid silmakirjalikke läbirääkimisi äärepealt uskuma jäänud. Ühtki puud ei tohi langetada enne, kui kõik on otsustatud, olid nad veel reedel täie tõsidusega kinnitanud. Ilmselt oli neil juba siis antud raadamisfirmale ülesanne hakata kohe esmaspäeval peale. Hirtreiter ootas, kuni veoautod olid välult kadunud ning mootorimüra vaibunud, siis toetas ta püssi vastu puud ning asus linti kokku kerima. Siin ei lange enam ükski puu senikaua, kuni tema seda