Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

mille oli kohe pärast maandumist taas sisse lülitanud. Kolm oivalist nädalat oli mobiil vaikinud ning muutunud ühest igapäevaelu tähtsaimast esemest täiesti kõrvaliseks asjaks. Tema pagas oli hetkel muidugi võrreldamatult tähtsam kui kõne. Christophi kohver oli olnud üks esimesi ja Christoph oli juba välja läinud oletades, et Pia tuleb kohe järele, kuid Pia oli pidanud ootama tervelt viisteist minutit, sest pakid Šanghai lennult number LH729 jõudsid pagasilindile närvesööva ebakorrapärasuse ja meetriste vahedega.

      Alles siis, kui ta oli oma halli kõva kaanega kohvri lõpuks pakikärule vinnanud, asus Pia taskust telefoni otsima. Valjuhääldid kajasid üle saali, keegi sõitis talle oma pakikäruga toorelt pahkluudesse ja isegi ei vabandanud. Järgmine lennuk oli oma reisijad välja süljanud, tollikontrolli ees oli ummik. Viimaks leidis Pia väsimatult siristava telefoni ja võttis kõne vastu.

      „Ma olen just tollis!” hüüdis ta. „Helistage hiljem!”

      „Oi, vabandust,” vastas ülemkomissar Oliver von Bodenstein liini teises otsas. Pia ülemusel paistis olevat lõbus. „Ma arvasin, et te tulite tagasi eile õhtul.”

      „Oliver!” Pia ohkas. „Anna andeks, meie lend hilines üheksa tundi, me just maandusime. Mis uudist?”

      „Mul on väike probleem,” vastas Bodenstein. „Meil on üks laip, aga täna kell üksteist on Lorenzi ja Thordise ametlik laulatus. Kui ma sinna ei ilmu, siis olen oma pere silmis lõplikult läbi kukkunud.”

      „Laip? Kus?” Pia tahtis tollikontrollist mööduda, kuid väike paks naisametnik, kes silmitses ükskõiksel ilmel mööduvaid reisijaid, tõstis käe. Tõenäoliselt olid Pia viimased sõnad temas huvi äratanud. Äärmiselt rumal oli tekitada endale niimoodi tõrkeid, kui oli kiire.

      „Ühes Kelkheimi büroohoones,” ütles Bodenstein. „Just teatati. Ma saadan sinna uue töötaja, aga oleks tore, kui ka sina saaksid kohale sõita.”

      „Kas teil on midagi tollida?” kriuksus tollitöötaja.

      „Ei.” Pia vangutas pead.

      „Mis tähendab ei?” päris Bodenstein üllatunult.

      „Ei, see tähendab, jah,” vastas Pia närviliselt. „Ei, mul ei ole midagi tollida. Jah, ma sõidan sinna.”

      „Mis see tähendab?” Tolliametnik kergitas kulme. „Tehke palun kohver lahti.”

      Pia surus mobiili põse ja õla vahele, rabistas kohvri lukkude kallal ja murdis sõrmeküüne. Mõnus puhkusemeeleolu hajus paugupealt. Teda oli taas haaranud stress.

      „Jah, okei, ma sõidan kohale. Anna aadress.”

      Ta tegi kohvri lahti. Tolliametnik tuhnis ruttamata Pia lohakalt pakitud kohvris, lootes avastada musta pesu vahelt ebaseaduslikult maale toodud Hiina vaasi, smugeldatud alkoholi või mitu plokki sigarette. Pia selja taha kogunesid teised reisijad. Pia silmad pildusid naise poole raevukalt sädemeid, kui too tal pärast asjatuid otsinguid ülbe peanoogutusega minna lasi. Pia lajatas kohvrikaane kinni, viskas kohvri pakikärule ning marssis väljapääsu poole. Mattklaasist uksed libisesid lahti. Tõkke taga ootas kergelt pingul naeratusega Christoph, tema kõrval seisis ilmselgelt halvas tujus Pia eksmees Henning Kirchhoff. See ka veel! Tegelikult pidi lennujaama vastu tulema Miriam, kes oli Pia äraolekul Birkenhofis loomade eest hoolitsenud; nad olid veel enne tulema hakkamist sellest telefonis rääkinud.

      „Minu kohver oli lindil viimane,” vabandas Pia. „Ja siis pidi tollitädi veel kõik läbi tuhnima. Vabandust. Mis sina siin teed?”

      Viimane lause oli mõeldud ta eksmehele. Kesk-Hiina päevitusega Christophi kõrval mõjus Henning kalbe ja kuivetuna.

      „Ka mul on rõõm sind näha,” vastas too sarkastiliselt ja väänutas nägu. „Mu auto seisab juba üle tunni parkimise keelualal. Kui ma trahvi saan, võid sina selle kinni maksta.”

      „Vabandust.” Pia suudles Henningit põgusalt põsele. „Aitäh, et sa meid ära viid. Kus Miriam on?”

      Pia eksmehe ja parima sõbranna suhe oli muutunud keeruliseks pärast seda, kui oli tekkinud kahtlus, et Henning on oma eksarmukese veel sündimata lapse isa. Pärast mitmekuist täielikku vaikust, mille jooksul oli Henning tõsiselt kaalunud välismaale pagemist, olid nad Miriamiga taas teineteisele lähenenud, kuid harmoonilisest ja usalduslikust suhtest ei saanud juttugi olla.

      „Miriamil on kell üheksa kokkusaamine, ta ei saanud oodata, kuni teie lennuk viimaks maandub,” seletas Henning etteheitval toonil, kui nad välja läksid. „Ta arvas, et mul ei ole ju instituudist siia kauge sõita. Oh, ja kuidas teie puhkus läks?”

      „Ilusti,” vastas Pia, vahetades Christophiga kärme pilgu. „Ilusti” oli väga leebelt öeldud. Kolm nädalat Hiinas oli olnud nende esimene tõeline puhkus ja see oli kulgenud lihtsalt täiuslikult. Kuigi nad olid nüüd juba hulk aega koos olnud, tekitas Christophi nägemine Pia kõhus ikka veel mõnusalt erutavat kõdi ja vahel tundus talle uskumatuna, et tal oli olnud õnne leida Christophi-sugune mees. Nad olid kohtunud suvel kolm aastat tagasi ühe mõrvajuurdluse ajal, kui Pia oli juba peaaegu leppinud sellega, et hapneb koos oma loomadega elu lõpuni üksinda Birkenhofis. Nende vahel tekkis kohe säde. Tookord oli Bodenstein Christophit äärmiselt kahtlaseks pidanud, mis ei teinud nende suhteid just lihtsaks.

      Varajase maihommiku jahe õhk pani Pia külmetama. Pärast 14-tunnist lendu tundis ta end räpase ja kleepuvana ning igatses duši alla, aga sellega tuli esialgu oodata.

      Henningi autol ei olnud trahvikviitungit, ilmselt seetõttu, et ta oli tagumisele tuuleklaasile pannud selgesti nähtava sildi: „Töökohuseid täitev arst”. Henning ja Christoph toppisid mõlemad kohvrid pakiruumi, sellal kui Pia lipsas Mercedese tagaistmele.

      „Mis plaanid sul nüüd on?” uuris ta Henningilt, kui too mõne minuti pärast Kelsterbachi poole suunduvale teele sõitis. Tööle sõitvate autode tõttu liikusid nad Frankfurdi suunas üsna aeglaselt.

      „Miks sa küsid?” päris mees kohe umbusklikult. Pia pööritas silmi. See mees polnud kunagi suutnud lihtsale küsimusele lihtsalt vastata! Naine masseeris tuikavaid oimukohti. Möödunud kolme nädala jooksul oli ta end täielikult välja lülitanud, unustanud olmemured, töö ja isegi Birkenhofi ähvardava lammutamiskorralduse. Nüüd tabas see kõik teda uuesti. Ta oleks kõhklematult oma puhkust määramata ajaks pikendanud, aga vahest seisneski tõeline õnn just puhkuse piiratuses.

      „Ma pean Kelkheimi laiba juurde sõitma,” kostis Pia. „Ülemus just helistas. Paistab, et puhkus on tõesti läbi.”

      Loomade varjupaiga suur värav oli kinni ning parkimisplats madalate administratiivhoonete ees tühi. Mark kõndis kõrge tara ääres rahutult edasi-tagasi ja heitis pilgu mobiilile. Veerand kaheksa. Kuhu küll Ricky jäi? Hiljemalt kahekümne minuti pärast pidi ta minema. Õpetajad tegid kohutava draama, kui ta ka ainult minuti tundi hilines, ning kirjutasid ta emale kohe e-kirju, kõike ainult sellepärast, et ta oli viimasel ajal paar korda poppi teinud. Jama. Miks ta vanemad aru ei saanud, et kool ei huvitanud teda enam? Sellest ajast, kui ta oli internaadist ära tulnud, tundus kogu ta elu võõras ja vale. Mark oleks tuhat korda meelsamini teinud midagi mõistlikku selle asemel et koolis mõttetult aega raisata. Midagi loomadega seotut, sinna juurde veel isiklik koeri ja kasse täis kodu nagu Rickyl ja Jannisel. See oleks lahe. Aga isa annaks otsad, kui Mark sellise ettepanekuga tema ette ilmuks. Gümnaasium ja ülikool olid kohustuslikud, paar semestrit välismaal soovituslikud. Kõik sellest allapoole oli pööbli jaoks. Täielik läbikukkumine. Otsetee töötukassasse.

      Siit nägi ta hästi asfalteeritud põlluteed, mis viis alla Schneidhaini, kuid peale paari varase koerajalutaja ei olnud näha kedagi. Ta oli istunud pool ööd arvuti taga, sest ei saanud magada. Mälestused tulid kohe, kui ta silmad sulges. Ta oli Rickyle sõnumi saatnud ning naine oli vastanud, et on kell seitse hommikul loomade varjupaigas. Nüüd oli juba pool kaheksa. Mark otsustas Rickyle vastu sõita.

      Kui kohtunik oli Markile tookord kaheksakümmend tundi ühiskondlikku tööd loomade varjupaigas väänanud, oleks ta äärepealt täielikku masendusse langenud: milline jama. Aga siis