Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

Te mõtlesite, et ma ei saa sellest üldse teada ja teie võite saagi omavahel ära jagada.” Naine virutas pitsatüki raevukalt taldrikule. „Kaks salakavalat sitapead, nagu te olete!”

      „Ei ole nii,” vaidles Matthias Hirtreiter. „Päriselt! Aga kuula mind nüüd. WindPro suurendab oma pakkumist, aga ainult siis, kui isa on müügiga nõus järgmise kahekümne nelja tunni jooksul. Pärast seda alustavad nad sundvõõrandamise menetlust.”

      Frauke mõistis, mida see tähendas.

      „Nad tahavad maksta kolm miljonit!” Matthias tasandas ettepoole kummardudes häält. „See on meeletult suur raha ja mul on seda praegu väga vaja.”

      „Vaata aga vaata. Ma arvasin, et sa supled rahas.” Frauke muigas pilklikult ja ta vend kargas püsti.

      „Mu firma on pankrotis,” tunnistas Matthias viimaks õele otsa vaatamata. „Tõenäoliselt tõstetakse mind varsti maksejõuetuse tõttu välja. Ma kaotan firma, maja, kõik, kui mul ei õnnestu nädala jooksul hankida sada viiskümmend tuhat eurot.”

      Matthias pööras ringi. Äkitselt polnud ta näos enam jälgegi nooruslikust muretusest, millega ta tavaliselt läbi elu kõndis ja ümbritsevaid inimesi pimestas. Näitleja oli maski langetanud ning alles jäid vaid varjud silmade all, aukus põsed ja meeleheitlik pilk.

      „Nad pistavad mu pokri.” Ta kehitas abitult õlgu. „Mu naine ähvardab mu maha jätta ja mu oma isa ei taha mind aidata.”

      Frauke teadis, kui tähtis oli ta vennale ja tolle naisele ühiskondlik tunnustus. Nad kumbki ei suutnud oma nõudmisi langetada ega elustiilis järeleandmisi teha.

      „Ja kuidas Gregoriga on?” uuris ta.

      „Temal ei lähe ka palju paremini.” Matthias vangutas pead. Hetke olid mõlemad vait. Fraukel oli oma väikesest vennast tõesti pisut kahju, aga sügaval sisimas tundis ta närust ja põlastusväärset kahjurõõmu. Nüüd siis olid mõlemad suurepärased ja edukad kullapoisid sama kaugel nagu ta ise, nad olid kõrvuni võlgades ega osanud enam midagi peale hakata. Aga kui temal oli õnnestunud oma häbistavas olukorras vähemalt midagi ette võtta, siis Gregor ja Matthias võitlesid meeleheitlikult selle nimel, et säilitada ilusat fassaadi.

      „Mida te teha kavatsete?” küsis Frauke mõne aja pärast. „Sa ju tunned vanameest. Kui ta midagi ei taha, siis nii jääbki.”

      „Ta lihtsalt ei saa meist mööda minna,” vastas Matthias ägedalt. „Ma käisin advokaadi juures. Pärimisseaduse kohaselt pärime meie ema osa heinamaast ja talust.”

      „Ei ole nii. Nad tegid end vastastikku pärijateks. Unusta ära.”

      „Ei unusta!” ägestus Matthias. „Mul on kõik kaalul! Ma ei lase isal oma elu hävitada!”

      „Sa ise oled selle hävitanud.”

      „See oli lihtsalt äpardus, kurat küll!” Matthias pidi end vaos hoidma, et mitte karjuma hakata. „Majanduskriis pani meile paugu! Tellimused vähenesid kuuskümmend protsenti ja siis läks üks suur klient veel pankrotti! Me pidime miljon eurot lihtsalt korstnasse kirjutama!”

      Frauke keeras pea viltu ja silmitses oma nooremat venda.

      „Mis ettepanek sul on?” tahtis ta teada.

      „Räägime temaga veel kord kolmekesi. Ja kui ta ikka vastu punnib, siis sunnime teda müüma.”

      „Kuidas sa seda küll teha kavatsed?”

      „Pole aimugi. Kuidagi ikka.” Matthias pistis käed jälle püksitaskusse, ta pilk eksles sihitult ruumis ringi.

      Frauke murdis viimase jahtunud pitsatüki kokku. „Millal?” küsis ta.

      „WindPro edastab talle täna või homme hommikul uue pakkumise ja faksib mulle koopia. Ma arvan, et lähme homme õhtul. Tuled ka?”

      Frauke pistis pitsatüki suhu ja mälus mõtlikult. Kolm miljonit jagatud kolmega. See oli lihtsalt uskumatu. Ta saaks lõpuks oma võlad tasutud ja pärast seda oleks tal ikka veel piisavalt raha muretuks eluks. Ta võiks esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul puhkusele minna. Ta võiks endale lubada kõhupiirkonna rasvaimu, mida haigekassa ei hüvita. Ja osta korraliku auto.

      „Muidugi,” naeratas ta vennale. „Olen kohal. Homme õhtul talus.”

      „Majas on kuus kaamerat,” lausus Cem Altunay kolleegidele. „Üks igal korrusel, üks maa-aluses garaažis ja üks fuajees, aga, mis iganes põhjusel, sisse olid lülitatud ainult garaaži ja fuajee kaamerad.”

      Nad istusid Hofheimi kriminaalinspektsiooni 11. komando nõupidamisruumis teisel korrusel ja ootasid, et saaksid asuda vaatama WindPro fuajee valvekaamera salvestusi.

      „Grossmann lõbustas end öövahetuste ajal mõnikord naiskülalistega.” Pia meenutas, mida valvelauadaam talle rääkinud oli. „Alles hiljuti olevat ta pidanud koos ühe naisega Theisseni kabinetis erapidu. Vahest oli see tal jälle plaanis ja ta lülitas sellepärast kaamerad välja.”

      „Võimalik.” Cem ei olnud selles päris veendunud.

      „Kohe olen valmis.” Kriminaalülemkomissar Kai Ostermann toksis keskendunult arvutiklahve. „Ahhaa. Siin see ongi.”

      Pia ja Cem suunasid pilgu suurele seinaekraanile, mis näitas must-valgelt uhket fuajeed.

      „WindPro valvesüsteem on niimoodi seadistatud, et salvestatakse alati 72 tundi,” seletas Ostermann. „Salvestusest saab lõike kopeerida, aga kui kaamerat vahepeal seisma ei panda, salvestab see lindi 72 tunni järel ise üle.”

      „Grossmann alustas oma vahetust alati kell 18.00,” ütles Pia Kaile. „Keri palun reede õhtu peale.”

      Ostermann noogutas. Ekraanil oli näha toimekat sagimist, firma töötajad lahkusid oma kabinettidest. Poole kuue paiku õhtul oli suur osa personalist läinud, läbi fuajee kõndis vaid üksikuid inimesi.

      Sisse tuli Kathrin Fachinger, pani Pia ette lauale kohvitassi ja istus tema kõrvale.

      „Aitäh,” lausus Pia üllatunult.

      „Võta heaks.” Kathrin pilgutas talle silma. Sellest ajast, kui Frank Behnke ja Andreas Hasse enam nende juures ei töötanud, oli 11. komando õhkkond oluliselt parem. Behnke pidevalt halb tuju ja varjatud agressiivsus, mis viimaks muutus avalikuks vaenuks Kathrin Fachingeri vastu, oli teinud töö kõigi jaoks põrguks. Pidevalt haiget Hasset igatseti taga sama vähe.

      „Seal on Grossmann,” tähendas Cem ja osutas vastuvõtuletile ekraani parempoolses nurgas. „Ta tuli ilmselt kõrvaluksest sisse ja siis läbi puhkeruumi.”

      Rolf Grossmann istus leti taga, kuni kell oli pisut seitse läbi, ja kõndis siis läbi fuajee, ilmselt selleks, et sissepääs lukku panna. Ekraanile ilmusid koristajad, kiirendusrežiim näitas neid fuajees ringi vudimas ja põrandat pühkimas. Grossmanni polnud vahepeal näha. Kell üheksa rääkis ta korraks puhastusteenindajatega, kes kadusid siis fuajee tagaosas asuvasse klaasist lifti. Kaks ja pool tundi ei juhtunud mitte midagi. Puhkeruumi ukse vahelt paistev sädelus osutas, et Grossmann vaatas televiisorit.

      „Stopp!” hüüdis Pia äkitselt. „Keegi tuli. Keri natuke tagasi.”

      Kai tegi, mida Pia palus, ning lasi siis lindil normaalse kiirusega edasi mängida.

      „Theissen!” ütlesid Pia ja Cem jahmunult.

      „Ta ei rääkinud meile üldse, et käis reede õhtul veel kord kontoris.” Pia silmitses keskendunult ekraani. Theissen oli pildile ilmunud vasakult, sealtpoolt, kus asus maa-alune garaaž. Ta astus leti taha, heitis pilgu puhkeruumi, ent Grossmann ei tulnud välja.

      „Kas meil on salvestise juures heli ka?” uuris Cem.

      „Jah, aga mikrofon ei ole kuigi tundlik.” Kai keeras hääletugevuse põhja. „Normaalsest vestlusest aru ei saa.”

      „Vahest ta ei öelnudki midagi ja tahtis kontrollida, ega Grossmann ei maga,” vastas