Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

töötanud seda läbi ja tõlkinud arusaadavasse saksa keelde, et leida võitluskaaslasi. Tema pingutusi kroonis edu, kodanikuühendusse Ei Taunuse tuulepargile kuulus üle kahesaja liikme ning sel oli kümme korda sama palju kaasaelajaid. Ta tahtis teema pisut enne elanike koosolekut veel kord televisiooni viia, ta oli hoolitsenud kõige eest ning täna pärastlõunal oli see aeg käes. Sellest sõltus nii palju! Vastaspool pidi mõistma, et tegu polnud käputäie toladega, vaid et mõttetu tuulepargiprojekti vastu olid sajad elanikud. Jannis Theodorakis tuli duši alt välja, haaras käteräti ja kuivatas end. Ta tõmbas käega kriitiliselt üle raseerimata lõua. Õigupoolest meeldis talle kolmepäevane habe, aga televaatajaile sobis ehk rohkem, kui ta esines hoolitsetu ja soliidsena. Raseerimise järel läks ta magamistuppa ja tegi riidekapis põhjaliku uurimistöö. Kas ülikond oleks liialdus? Sellest, kui ta ülikonna ja lipsuga tööl käis, oli möödas aastaid, tõenäoliselt ei sobigi need talle enam. Viimaks otsustas ta teksade, valge särgi ja pintsaku kasuks. Sellest ajast, kui Nika hoolitses majapidamise eest, olid kapid alati täis ja kõik riided korralikult triigitud. Jannis asetas teksad ja särgi kaheinimesevoodile, mille nägemine tahtmatult ta head tuju kahandas. Ricky magas nüüd ainult elutoa diivanil või põrandal; ta väitis, et ei saa seljavalu tõttu enam voodis lamada. Naine ägas juba ammu enda kanda võetud hiiglasliku töökoorma all, aga ta ei tunnistanud seda iialgi. Pood, töö varjupaigas ja koertekool, kogu ta rändloomaaia varustamine ja kodanikuühenduse organiseerimine võttis rohkem aega, kui tal tegelikult oli, ja eraeluks seda enam ei jagunud. Ricky tööhulluse tulemuseks oli aina tugevnev seljavalu, mis ajas ta alatasa kiropraktiku juurde ja võimaldas talle, nagu Jannis kahtlustas, teretulnud ettekäände mitte seksida.

      Jannis väljus magamistoast ja läks läbi esiku kööki. Kassid, kes olid uniselt kükitanud nurgapingil ja toolil päikese käes, põgenesid silmapilk läbi kassiaugu terrassile. Loomaaed, mida Ricky oma piiritus loomaarmastuses kaasas tassis, käis mehele närvidele. Kaht koera suutis ta veel kannatada, ent kassid, need upsakad hiilivad elukad, kes jätsid kõikjale oma karvu, olid talle vastumeelt. Nood vastasid mehe jälestusele uhke põlgusega ja hindasid Jannise seltsi ilmselgelt sama vähe nagu tema nende oma.

      Hele päike paistis aknast sisse. Pärastlõunaseks filmimiseks oli täiuslik varasuvine päev. Jannis valas endale kohvi, määris värskele saiale võid ja maasikamoosi ning lõi hambad sisse. Ta sihitult rändavad mõtted jõudsid taas Nika juurde, nagu viimasel ajal sageli juhtus.

      Esmalt oli talle silma torganud ainult naise välimus: veidrad riided, kohutav soeng ja öökulliprillid. Nika rääkis vähe ja oli nii tagasihoidlik, et mees oli tema majas viibimise vahel lausa ära unustanud. Jannis ei teadnud Nikast midagi ega tundnud tema vastu ka huvi, kuni tolle vahejuhtumini kolme nädala eest.

      Jannisel hakkas palav, kui talle see kõike muutnud hetk meenus. Ta oli toonud keldrist õhtusöögi jaoks pudeli veini ja just hetkel, mil ta veinikeldrist välja tuli, oli Nika väljunud oma vannitoast – ihualasti ja niisked juuksed sirgelt tagasi kammitud. Nad olid teineteisele paar sekundit kohkunult otsa vaadanud, siis oli mees vabandust pomisedes trepi poole kiirustanud. Kumbki neist polnud kohtumist hiljem maininud, aga sellest hetkest alates olid süütud ajad möödas. Nika kuju oli Jannisele jäädavalt mällu sööbinud. Sellest hetkest alates mõtles ta üksi voodis lamades, Ricky põrandal norskamas, ainult Nika peale; igal ilma seksita ööl muutus ta vajadus naise järele aina tungivamaks, see oli saanud kinnisideeks, mis piinas teda ja ajas raevu. Kui armukadedal Rickyl peaks tekkima vähimgi kahtlus, siis oleks põrgu lahti. Sellest hoolimata ei suutnud ta Nika paljaid rindu kuidagi mälust tõrjuda.

      „Nika,” pomises ta ja nautis piinavat mõnu, mis selle nime ütlemisega kaasnes. Ainuüksi mõte keldris toimunud kohtumisest, mis ei lõppenud tema aina metsikumaks muutuvates fantaasiates enam ammu häbeliku põgenemisega, ajas tal riista tahtmatult kõvaks. „Kurat, Nika, kurat küll.”

      Kriminaalülemkomissar Oliver von Bodenstein seisis riidekapi peegelukse ees ja sidus tusaselt lipsu ette. Milline jabur mõte oli abielluda esmaspäeva ennelõunal ja sundida oma tööl käivaid pereliikmeid vaba päeva võtma! Ta vaatas end kriitiliselt külje pealt. Kuigi ta tõmbas kõhu sisse, rippus see ikkagi tema suureks pahameeleks üle püksivärvli. Eile õhtul oli kaaluosuti näidanud esimest korda ta elus üle 90 kilo ja see oli teda šokeerinud. Üheksa kilo veel ja siis kaalub ta sada kilo! Kui ta kiiremas korras ei lõpeta igal õhtul vanemate juures söömist ja selle järel koos isaga punase veini pudeli tühjendamist, siis peab ta varsti hakkama mõtlema, kas hoida kõhtu püksirihma peal või all.

      Bodenstein viskas pintsaku selga. Ülikond varjas kõige hullema ära, kuid sellest hoolimata tundis ta end ebamugavalt. Põhjus polnud mitte ainult eesootavas pulmapeos ja tema kaalutõusus. Üle kahekümne aasta oli ta elu kulgenud rahulikes vetes, ent pärast Cosimast lahutamist poole aasta eest oli segamini kõik, mitte ainult tema söömisharjumused. Ta oli ruttu aru saanud, et oli teinud vea, kui alustas suhet Heidi Brückneriga, kellega ta oli tutvunud läinud aasta novembris üht juhtumit uurides. Nad olid kohtunud hetkel, mil Bodensteini elu oli Cosima kõrvalsuhte tõttu alusmüürideni segi paisatud ning Heidi oli ta esimesest valust üle aidanud, kuid uueks püsisuhteks polnud Bodenstein veel kaugeltki valmis. Nad olid veel paar korda telefoni teel suhelnud, siis ta naisele enam ei helistanud ning kogu lugu oli vaibunud. Ilma jutuajamisteta ja ilma, et see oleks Bodensteini puudutanud.

      Aga tegelik põhjus, miks ta tahtnuks meelsamini seista kolleegidega laiba kõrval, kui sõita Kelkheimi raekotta perekonnaseisuametisse, oli Cosima. Ta polnud naisega rääkinud sellest ajast, kui too ta poole aasta eest fakti ette oli pannud ja kohe pärast seda oma vene armukesega maailmareisile läinud. Bodenstein pani Cosimale ikka veel pahaks, et too oli hävitanud puhtast egoismist perekonna ja ka tema elu. Naine oli pidanud nädalaid ja kuid salasuhet selle seikleja Alexander Gavriloviga, ilma et Bodenstein oleks vähimatki aimanud. Naine oli ta lolliks teinud ja temal ei olnud taas kord üle jäänud muud, kui naise otsuseid aktsepteerida, seda juba ainuüksi laste pärast. Lorenz ja Rosalie olid täiskasvanud ning elasid oma elu, aga Sophia oli alles kahe ja poole aastane. Tal oli õigus isale ja emale, ükskõik mis suhted neil omavahel olid. Bodenstein heitis oma peegelpildile viimase resigneerunud pilgu. Ta oli kindlalt otsustanud kasutada laibaleidu põhjendusena ning lahkuda kohe pärast laulatustseremooniat perekonnapeolt, juhul kui Cosima peaks tõesti osutuma nii häbematuks, et võtab Gavrilovi kaasa. Salajas ta peaaegu lootis, et naine just seda teebki.

      Ta nägi juba kaugelt kahte autot hoovil seismas ja aimas, mis teda ees ootas. Ludwig Hirtreiter ei olnud inimene, kes konfliktide eest kõrvale hoidis, niisiis marssis ta edasi ja tõukas aiavärava lahti. Tell tormas kahe mehe suunas ja hakkas haukuma.

      „Tell!” hüüdis ta. „Lõpeta. Kõrval!”

      Koer kuuletus kohe.

      „Mis te tahate?” urises Hirtreiter. Ta oli ebaseadusliku raadamise pärast metsas ikka veel ärritatud. Ta pojad olid külaskäiguks halva aja valinud.

      „Hommikust, papa,” naeratas noorem poeg Matthias. „On sul aega kohvi juua?”

      Milline läbipaistev trikk.

      „Mitte siis, kui te hakkate jälle Pfaffenwiesest rääkima.” Talle oli ilmselge, et just sellepärast olid pojad tulnud. Nad olid aastaid suhtlemist vältinud, kui välja arvata iga-aastane mittemidagiütlev jõulukaart ja kohustuslik telefonikõne tema sünnipäeval, ja sellest oli talle piisanud. Ta vaatas poegi kergitatud kulmude alt. Nad seisid pelglikult ja kohmetult, uhked ülikonnad seljas ja kallid autod kõrval.

      „Palun, isa,” alustas Gregor alandlikul toonil, mis sobis talle sama vähe nagu totakas sportautogi. „Sa ju ometi ei taha, et me kaotaksime kõik, mis me oleme üles ehitanud?”

      „Mis see minu asi on?” Ludwig Hirtreiter võttis püssi õlalt, pani otsapidi maha ja toetus sellele. „Teid ei ole minu elu kunagi huvitanud, miks peaksid nüüd teie tegemised mind huvitama?”

      Esimest korda olid nad talle helistanud kaks nädalat tagasi. Lihtsalt niisama, nagu nad väitsid. Ta oli kohe muutunud umbusklikuks, ja nagu üsna pea selgus, õigusega. Ludwig Hirtreiter ei teadnud tänaseni,