Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

asjadest, mis polnud Marki varem üldse huvitanud: Afganistani konflikt, kolooniad Iisraelis, Guantanamo vangide vastuvõtt Saksamaal või Jannise lemmikteema kliimapettus. Jannis teadis väga palju ning tal olid hoopis teistsugused seisukohad kui Marki isal, kes erutus äärmisel juhul valitsuse maksupoliitika või vasakpoolsete ja roheliste peale. Aga ennekõike Jannis ka tegutses. Mark oli tohtinud temaga paaril korral meeleavaldustele ja demonstratsioonidele kaasa minna ja talle avaldas sügavat muljet, et Jannis tundis nii paljusid inimesi.

      Mark pani just kiivri pähe ja tõmbas rolleri käima, kui nägi Ricky tumedat väikebussi mööda tänavat üles sõitmas. Poisi süda tegi hüppe, kui Ricky ta kõrval peatus ja tuuleklaasi alla keris.

      „Tere hommikust,” naeratas naine. „Vabandust, et ma pisut hiljaks jäin.”

      „Hommikust.” Mark tundis, et läheb näost tulipunaseks. Paraku oli see tobe punastamine tema puhul normaalne reaktsioon.

      „Aita mind ikkagi kähku toitmisel,” pani Ricky ette. „Sama ajal võime rääkida, eks?”

      Mark kõhkles. Ah, tühja sest koolist. Ta oli seal juba kõike õppinud, mida eluks vaja läks. Tõeline elu toimus niikuinii kusagil mujal.

      „Okei,” vastas ta.

      Tööstuspiirkonna hoolikalt niidetud muruplatsil kükitas futuristlikuna mõjuv hoone nagu kosmoselaev, hommikupäike kõrgelt klaasfassaadilt vastu peegeldumas. Henning parkis oma väikebussi veel peaaegu tühjale parkimisplatsile. Ta võttis mõlemad alumiiniumkohvrid pakiruumist välja ning mühatas ainult „küll ma saan“, kui Pia tahtis ühte enda kätte võtta. Sellest hetkest, kui nad Christophi veerand tundi tagasi Birkenhofi värava ees maha olid pannud, oli mees uniselt vaikinud. Aga et Pia oli Henningiga kuusteist aastat abielus olnud ja tundis tema iseärasusi suurepäraselt, ei lasknud ta end sellest segada. Mõnikord suutis Henning kolm päeva järjest täiesti vait olla. Nad ületasid lopsakate lillepeenardega kaunistatud kivisillutisega platsi, millel oleva purskkaevu juures parkis kaks patrullautot. Pia heitis möödaminnes pilgu firmasildile. WindPro GmbH. Stiliseeritud tuulegeneraator selle kõrval vihjas firma tegevusalale. Sissepääsu ees trepil seisis haigutav politseinik ja lasi nad noogutusega mööda. Kohe, kui nad olid sisenenud uhkesse avatud fuajeesse, tungis Piale ninna roiskuva liha ühemõtteline magus lehk.

      „Keegi on siin haudekastis terve nädalavahetuse vedelenud,” märkis Henning ta kõrval. Pia ei teinud mehe küünilisusest välja. Ta pilk rändas kolm korrust ülespoole, kuhu pääses keerdtreppide ja klaasist lifti abil. Paremat kätt asuva pika vääristerasest leti ääres küürutas toolil üks naine, küünarnukid toetatud põlvedele ja nägu käte vahel. Tema ümber seisid paar mundris ametnikku ja üks tsiviilriietes mees. See pidi olema too uus töötaja, kellest Bodenstein oli rääkinud.

      „Vaata aga vaata,” ütles Henning.

      „Mis on? Kas sa tunned teda?”

      „Jah. Cemalettin Altunay. Ta oli varem Offenbachi 11. komandos.”

      Frankfurdi kohtumeditsiini instituudi asedirektorina tundis Henning enamikku Rhein-Maini piirkonna ja kõiki Lõuna-Hesseni vägivallakuritegude osakondade töötajaid.

      Pia silmitses uut kolleegi, kes oli naise kohale kummardunud ja rääkis temaga vaikselt. Pia oletas, et mees võis olla kõige enam kolmekümnendate eluaastate lõpus ja puht optiliselt võttes palju parem valik kui ta eelkäija Frank Behnke. Lumivalge särk, mustad teksad, läikivpuhtad kingad, tihedad mustad sõjaväelaslikult lühikeseks lõigatud juuksed – mehe välimus oli laitmatu. Kohe tundis Pia end oma kaenlaaluste higirantidega kortsus hallis T-särgis ja plekilistes teksades veelgi halvemini. Vahest oleks ta siiski pidanud duši all käima ja ümber riietuma. Nüüd oli hilja.

      „Tere, härra Kirchhoff,” lausus uus mees meeldiva sügava häälega, pöördus siis Pia poole ja ulatas käe.

      „Kriminaalülemkomissar Cem Altunay. Rõõm sinuga tutvuda, Pia. Kai ja Kathrin on sinust juba palju rääkinud. Oli sul ilus puhkus?”

      „Ma … ee … jah, aitäh,” kogeles naine. „Ma maandusin alles pool tundi tagasi, lennuk hilines üheksa tundi …”

      „Ja siis kohe laip. Kurb.” Cem Altunay naeratas vabandavalt, otsekui oleks tema selle eest vastutav. Nad vaatasid teineteisele hetke otsa ja siis langetas Pia pilgu. Mehe tumedad šokolaadikarva silmad ajasid ta segadusse. Sekundid venisid ja vaikus muutus piinlikuks. Henning turtsatas nende taga pilkavalt, see tõi Pia maa peale tagasi. Ta võttis end kokku.

      „Mis meil siin on?” tundis ta huvi.

      „Surnu nimi on Rolf Grossmann ja ta töötas viimased paar aastat siin öövahina. Paistab nagu õnnetus,” kostis Cem Altunay. „Üks tema naiskolleeg leidis laiba täna hommikul poole seitsme paiku. Tulge kaasa.”

      Magus lehk muutus tugevamaks. Laibad, mis juba nii vängelt haisesid, ei näinud tavaliselt ka enam väga kaunid välja. Pia läks uustulnuka järel trepist üles ning valmistus sisemiselt, siiski lõi vaatepilt tal hetkeks hinge kinni. Surnu, kelle punsunud ja kahvatu nägu ei meenutanud enam inimese oma, lebas, liikmed veidralt väänatud, teise ja kolmanda korruse vahel trepimademel. Pia oli oma töös juba palju näinud, ent kui ta märkas kärbseid laibal ringi ronimas, hakkas ta maos siiski keerama. Ainult professionaalne enesevalitsus päästis teda uue kolleegi ees oksendamisest.

      „Miks sa arvad, et see on õnnetus?” küsis Pia okserefleksi alla surudes. Suures fuajees valitsev kuumus pani ta iga pooriga higistama. „Huhh! Kas keegi ei võiks vähemalt konditsioneeri sisse lülitada või klaaskupli lahti teha?”

      „Katsu sa ainult!” hüüdis Henning, kes parajasti valget ühekordset kombinesooni selga tõmbas. „Kui sa peaksid mul sündmuspaiga segi keerama …”

      Pia märkas uue kolleegi üllatunud pilku.

      „Me olime kunagi abielus,” selgitas ta napilt. „Niisiis, mis sa arvad?”

      „Näeb välja, nagu oleks ta komistanud ja trepist alla kukkunud,” vastas Cem Altunay.

      „Hm.” Pia silmitses treppi, mis viis pehme kaarena üles kolmandale korrusele. „Kas sa said juba rääkida selle naisega, kes ta leidis? Mida ta üldse pool seitse hommikul siin teeb?”

      Henning tegi oma kohvri häälekalt lahti. Kärbsed sumisesid ta ümber, kui ta kummardus laiba kohale ja seda kriitiliselt silmitses.

      „Väidetavasti alustab ta alati nii vara. Ta töötab raamatupidamises.” Altunay viipas naise poole, kes istus ikka veel liikumatult toolil. „Ta on šokis. Ilmselt sai ta kadunuga hästi läbi, nad jõid sageli hommikuti koos kohvi.”

      „Aga mismoodi sai mees lihtsalt trepist alla kukkuda?”

      „Tal oli ilmselt alkoholiprobleem, vähemalt raamatupidaja väidab nii,” vastas Cem Altunay. „Laip lõhnab samuti alkoholi järele ja vastuvõtuleti taga puhkeruumis on katkine pudel Jack Danielsi.”

      Tumepruunides rõivastes pakiteenistuse autojuht hingeldas, ulatades naisele elektroonilise aparaadi ja pliiatsi, et naine alla kirjutaks.

      Too kritseldas oma allkirja kriimustatud ekraanile ja naeratas rahulolevalt. Mees ei üritanudki varjata oma pahameelt selle üle, et teda oli sunnitud lohistama pakki lattu, selle asemel et see õuel maha panna. Aga Frauke Hirtreiteril oli üsna ükskõik.

      Ta läks müügisaali, pani tule põlema ja vaatas ringi. Kuigi pood kuulus õigupoolest Rickyle, armastas naine seda, nagu oleks see ta enese omand. Viimaks oli ta leidnud elus koha, kus tundis end igati hästi. „Loomaparadiis” oli oma nime väärt; see ei olnud läpatanud, niiske ja hämar loomakauplus, nagu Frauke oma lapsepõlvest neid mäletas. Ta avas ukse kõrvalruumi, kus asus koertesalong. Siin oli tema riik. Ta oli õhtukursustel õppinud koerapügajaks – tänapäeval nimetati teda groomer’iks, tema teenus võeti kundede poolt hästi vastu ja see tasus end ära. Lisandus Ricky koertekool ja viimased paar nädalat netipood, millel läks aina paremini. Ta läks läbi poe tagasi kontorisse,