Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

kraanikausi kohal rippuva kapi restilt kaks kohvitassi. Kohvimasin mulksus ja mulises innukalt.

      „Pole aimugi. Kogu aeg on sama probleem. Ma sisestan toote, aga kui tahan salvestada, ei juhtu midagi.”

      „Mark peaks seda vaatama. Tal on kindlasti mõni mõte.”

      „See on ilmselt kõige targem.” Nika vajutas printimise nupule ja hetk hiljem sülitas tindiprinter tellimused välja. Ta ringutas haigutades. „Ma lähen lattu.”

      „Joome kõigepealt kohvi. Natuke on ju veel aega.”

      Ta valas kohvi kahte tassi ja ulatas ühe Nikale.

      „Piim on juba sees.”

      „Aitäh.” Nika naeratas ja puhus kuumale kohvile.

      Frauke oli üliõnnelik, et Nika „Loomaparadiisi” meeskonda täiendas, sest Rickyl oli poe jaoks aina vähem aega. Abilised, kelle tööhõiveamet saatis, olid olnud üsna viletsad. Üks oli varastanud, järgmine oli olnud tellimuste vahendamiseks liiga rumal ja kolmas sai kolme päeva järel väidetavalt raskest tööst seljavalu. Nika seevastu oli tubli ega kurtnud kunagi, ta oli kaootilise raamatupidamise süstematiseerinud ja koristas isegi õhtuti veel poodi, seda sellest saadik, kui koristaja oli koha üles öelnud. Frauke ei teadnud Nikast kuigi palju: ainult seda, et ta oli Ricky vana sõbranna ning elas tema ja Jannise juures Schneidhainis allüürnikuna. Kui ta oli Nikat esimest korda näinud, ei avaldanud naine talle erilist muljet: ta oli vaikne, kõhn ja haiglaslikult kahvatu, tuhkblondide salkus juuste ja prillidega ning kandis lisaks riideid, mille teised oleksid pannud Punase Risti konteinerisse. Ricky kõrval mõjus ta niisama silmatorkamatuna nagu nurmkana paabulinnu kõrval, aga võib-olla olid nad Rickyga just sellepärast kunagi suured sõbrannad olnud. Rickyle ei meeldinud eriti konkurendid ja Nika ei olnud seda päris kindlasti, nagu polnud ka Frauke. Ta oleks väga tahtnud Nika kohta rohkem teada saada, naine oli nii vaikne ja tundus sageli nukker, aga Frauke kurvastuseks ei rääkinud ta iseendast samahästi kui mitte kunagi. Mõnikord ei suutnud Frauke oma uudishimu talitseda ja esitas möödaminnes küsimusi, aga siis Nika ainult naeratas ja väitis, et tema elu olevat nii igav, et sellest polevat mõtet rääkidagi.

      „Nii, ma nüüd lähen.” Nika pani kohvitassi kraanikaussi. „Ricky kavatses poole kümne paiku siia jõuda, et tellimused ära teha. Kas helistad ise Markile?”

      „Loomulikult.” Frauke noogutas ja naeratas rahulolevalt. Tõepoolest, ta elu oli muutunud ainult paremuse poole. Loodetavasti see nii jääbki. Hea, kui igaveseks.

      Henning oli laipa põhjalikult uurinud ning saanud esimese info. Ta tõmbas kaitsemaski eest ning pöördus Pia ja Cem Altunay poole.

      „Ma oletan, et surm saabus laupäeva varahommikul kella kolme ja kuue vahel,” ütles ta. „Surnukangestus on peaaegu juba kadunud, surnuplekid ei kao enam ka vajutades.”

      „Tänan.” Pia noogutas oma eksmehele, kes silmitses laipa, laup kortsus.

      „Mis lahti?” küsis Pia.

      „Hmm. Võib-olla ma eksin, aga ma hästi ei usu, et surma põhjustas trepilt kukkumine. Ta kael ei ole murtud.”

      „Sa arvad, et keegi võis kaasa aidata?”

      „See on võimalik.” Henning noogutas. Pia mõtles, kas peaks helistama Bodensteinile, ent otsustas siis ümber. Oliver oli juurdluse juhtimise temale üle andnud, niisiis oli tema asi olukorda hinnata. Masinavärgi käimalükkamisest piisas Henningi julgest kahtlustusest, et tegu võis olla tapmisega.

      „Me helistame jäljetuvastusele ja veel paarile kolleegile, kes tulevad sündmuspaika valvama,” ütles ta Cem Altunayle. „Hoone jääb senikauaks suletuks, kuni me teame, mis siin toimus. Ja ma tahan lahkamist.”

      „Okei, ma hoolitsen selle eest.” Cem noogutas ja võttis püksitaskust mobiili. Nad läksid trepist alla. ikka veel suletud välisukse juures muutusid hääled valjuks. Üks politseinikest, kes pidi takistama WindPro töötajate trampimist läbi fuajee ja võimalike jälgede hävitamist, lahkus oma postilt ja tuli Pia poole.

      „Mis seal lahti on?” päris Pia.

      „Ülemus saabus ja tahab sisse pääseda,” vastas politseinik.

      „Tooge ta siia. Aga teised peavad välja jääma.”

      Politseinik noogutas ja läks tagasi.

      „Kas me võiksime nüüd värsket õhku sisse lasta?” pöördus Pia Henningi poole. Ta leemendas higist ja roiskumise hais oli lihtsalt talumatu.

      „Ei,” vastas Henning napilt. „Mitte enne, kui jäljetuvastusgrupp on kohal. Ma ei taha, et Kröger mulle etteheiteid teeks.”

      „Ta teeb neid niikuinii,” ütles Pia. „Sest sa puudutasid laipa enne teda.”

      Cem Altunay oli teinud kiirelt kolm telefonikõnet ja pani mobiili jälle taskusse.

      „Jäljetuvastus on teel, saame abijõude ja Kai hoolitseb prokuröri eest,” teatas ta.

      „Tore. Meie surnu ülemus saabus. Kuidas me toimetame?” küsis Pia uuelt kolleegilt.

      „Sina küsid, mina kuulan,” vastas too.

      „Okei.” Pia tundis kergendust, et Cem Altunayga ei tule ilmselt naginat kompetentsuse pärast nagu tuli Behnkega, kes iga juurdluse ja küsitluse ajal rõhus väiklaselt enda kui vanema kolleegi staatusele. Hetk hiljem sammus läbi fuajee pikka kasvu laiaõlgne mees, saatjaks politseinik. Vastik hais ja teade, et tema firma töötaja on surma saanud, olid pühkinud ta näost viimse kui värvi. Aga enne, kui mees end Piale tutvustada jõudis, ärkas tardumusest surnu leidnud naine. Ta kargas toolilt üles ja tormas ebamäärase kaebliku häälitsusega ülemuse poole, kes teda algul jahmunult vaatas, siis aga embas ja lohutavalt tema kõhna õlga patsutas. Cem Altunay pidi pisut vaeva nägema, et veenda nuuksuvat naist ülemusest lahti laskma. Töötajad, kes tunglesid endiselt fuajee eesosas lindi taga, jäid peenetundeliselt vait. WindPro ülemus oli silmnähtavalt jahmunud, ent suutis end valitseda.

      „Pia Kirchhoff Hofheimi 11. komandost, see on mu kolleeg Cem Altunay,” tutvustas Pia.

      „Stefan Theissen,” vastas mees. „Mis juhtus?”

      Theisseni käepigistus oli tugev ja pisut higine, kuid ruumi temperatuuri ja mehe erutust arvesse võttes ei pannud Pia seda talle pahaks. Ta pidi Theisseni poole alt üles vaatama. Mees oli vähemalt meeter üheksakümmend pikk ja nägi üpris hea välja. Mehe habemeajamisvedeliku mõrkjas lõhn võitis hetkeks laibahaisu. Tema korralikult küljele kammitud juuksed olid veel niisked, kaelanahk ülalpool särgikraed raseerimisest kergelt punakas.

      „Teie öövahil härra Grossmannil oli ilmselt surmavate tagajärgedega õnnetus.”

      Pia silmitses Theissenit ja ootas huviga tema reaktsiooni.

      „See on ju kohutav. Kuidas … mis … see tähendab …” ta jäi jahmunult vait. „Jumal küll.”

      „Praeguse info kohaselt kukkus ta trepist alla,” lausus Pia. „Aga räägime parem kusagil mujal edasi.”

      „Jah. Kas lähme minu kabinetti?” Theissen vaatas Piale küsivalt otsa. „See on kolmandal korrusel. Me võime liftiga minna.”

      „Parem mitte. Me ootame veel jäljetuvastuse kolleege. Seni on parem mitte hoonesse siseneda.”

      „Aga minu töötajad?” tahtis Theissen teada.

      „Nad peavad täna kahjuks pisut hiljem alustama,” vastas Pia. „Siis, kui me oleme õnnetuse käigu täpselt rekonstrueerinud.”

      „Kui kaua see aega võtab?”

      Ikka seesama küsimus. Ja Pia andis sama vastuse nagu alati.

      „Seda ma ei oska teile veel täpselt öelda.”

      Ta pöördus Cem Altunay poole.

      „Cem, ütle, et nad helistaksid mulle, kui jäljetuvastus on kohal.”

      Veider oli võõrast