Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

olla? Pia nuusutas salaja oma T-särgi kaelust, aga see lõhnas vaid kergelt higi ja pesupulbri järele. Nad jäid kirjutuslaua ette seisma. Roisuhais muutus nii tugevaks, et ta hoidis hinge kinni. Keset peegelsiledat klaasplaati lebas pruuni-valgekirju karvapundar. Ja siis nägi Pia tõuke. Sadu valgeid ussikesi, kes roomasid mööda klaasplaati, olles kõhu väikesest laibast täis söönud.

      „Surnud hamster.” Cem Altunay tegi grimassi. „Mida see peaks tähendama?”

      „Ma arvan, et seda tuleb küsida härra Theisseni käest,” kostis Pia. Kahe minuti pärast astus WindPro ülemus liftist välja. Ta polnud oma firma hõivamise üle kuigi vaimustatud, aga ei kaevanud.

      „Mis lahti?” päris ta.

      „Tulge siia.” Pia juhtis ta tema kabinetti ja osutas kirjutuslauale. Surnud hamstrit nähes põrkas Theissen tagasi.

      „Kas oskate selgitada, mida see peaks tähendama?” küsis Pia.

      „Ei. Pole aimugi,” ütles mees vastikusega. Pia märkas mehe näos närvilist tõmblust ning samal hetkel lülitus ta vaim puhkuserežiimilt politseirežiimile. Ta instinktid olid täiesti virged. Theissen teadis väga hästi, mida tähendas surnud hamster ta kirjutuslaual. Tema viimane lause oli puhas vale.

      Pärast väikest rüsinat valitses poes taas rahu. Frauke oli teenindanud esimesed esmaspäevahommikused koerad: ühe kronberglanna ohjeldamatu Airedale’i terjeri ja Johanniswaldist pärit lese kaks Yorkshire’i, kes käisid iga kahe nädala tagant. Ricky võttis kaubaringilt tagasi tulles üle väheste klientide nõustamise, Nika ja Frauke panid saabunud kaupa riiulitele välja. Kui Mark poodi astus, lõid St Marieni kiriku kellad parajasti üksteist korda.

      „Hei,” ütles ta Fraukele, võttis kõrvast välja ühe oma vältimatu iPodi kõrvanööbi, mille juhe viis jakitaskusse, ja jäi naise kõrvale seisma. Ta pilk rändas Ricky poole. Too määris parasjagu üht seisma jäänud toodet kaela kliendile, kes oli tegelikult tahtnud ainult oma Rhodesian Ridgebacki tõugu koerale ogadega kaelarihma osta. Ricky oli teada saanud, et mees plaanib pikemat reisi Kanadasse ja tahab koera kaasa võtta, ning kiitis talle nüüd sõnaosavalt ja säravalt üht hirmkallist luksustranspordikasti.

      „Ricky suudab kõik maha müüa, eks?” Mark muheles imetlevalt ja Frauke noogutas. Mees ei osutanud enam vastupanu ja naeratas lummatult. Ricky oli müüjana suurepärane, seda tuli tunnistada. Ja ta oskas meisterlikult mehi ümber sõrme keerata. Kaks blondi patsi ja päevitunud nahk liibuva ülaosaga rahvariidekleidi sügavas dekoltees olid talle Königsteinis ja selle ümbruses tõelise fänniklubi kokku toonud. Tal oli alati vabatahtlikke mehi varjupaika appi võtta ning ta suples nende imetluses.

      „Mis probleem teil on?” uuris Mark. Frauke tuli tema järel kassast mööda kontorisse. Mark libistas seljakoti õlalt, viskas selle hooletult põrandale ja istus kirjutuslaua äärde. Frauke kirjeldas talle pidevalt tekkivat probleemi uute kaupade sisestamisel süsteemi. Mark lösutas toolil, sirutas jalad välja, pani kõrvanööbid jälle kõrva ja tõmbas klaviatuuri ligemale. Poisi pea liikus muusika taktis ja ta vehkis jalaga. Frauke silmitses teda kõrvalt. Marki rasvased tumeblondid juuksed olid näo ette kammitud ja need langesid talle pidevalt silmadele.

      „Kas on veel midagi?” Poiss tõstis pea ja heitis Fraukele pahura pilgu.

      „Ei-ei. Küll sa saad hakkama.” Naine naeratas, hoidis end tagasi, et Marki mitte õlale patsutada, ja läks uuesti poodi. Ricky aitas parasjagu kliendil hiiglaslikku transpordikasti autosse vedada ja tuli hetk hiljem laia naeratusega tagasi.

      „Saime sellest kolakast lahti,” kihistas ta rahulolevalt. „Ma tegin talle kakskümmend protsenti allahindlust. Aga oleksin võinud ka tasuta anda.”

      „Palju õnne,” vastas Frauke. „Nüüd ma võin selle nurga ümber kujundada.”

      „Jaa, lõpuks ometi.”

      Frauke oli ruumide kaunistamises tõeliselt andekas. Ricky oli talle järk-järgult usaldanud vastutuse poe kujundamise eest ja Frauke oli talle selle eest tänulik.

      „Tulge, plikad, joome kohvi,” tegi Ricky ettepaneku. Frauke ja Nika järgnesid talle kontorisse. Mark katkestas oma keskendunud töö, võttis nööbid kõrvast ja vaatas Rickyle otsa. Pahur ilme ta näolt kadus ja hetkeks nägi ta peaaegu armas välja.

      „Hei, minu parim mees on kohal,” säras Ricky. „Aitäh, et sa kohe tulla said.”

      „Pole tänu väärt,” pomises Mark kohmetult ja läks näost tulipunaseks.

      Frauke valas endale ja Rickyle kohvi ning ulatas viimasele tassi. Nika võttis endale ise tassitäie.

      „Kuule, Mark,” sõnas Ricky möödaminnes. „Kas sul oleks veel natuke aega? Ma pean koertekooli jaoks uued tõkked üles panema ja mul võib abi vaja minna.”

      „Ma … ei ole siin veel lõpetanud.” Mark heitis Fraukele küsiva pilgu. Frauke teadis, et Ricky nimel oleks poiss võinud kas või paljajalu põhjapoolusele minna, kui ainult too oleks seda palunud. Ka Ricky teadis seda kahtlemata. Kas Ricky nautis seda, et vinniline kuueteistaastane teda nii piiritult jumaldas? Sügaval sisimas ei olnud Frauke ülemus nimelt üldse nii enesekindel, nagu välja näitas, seepärast otsis ta alateadlikult publikut, kes teda ilma kriitikata imetleks.

      „Arvuti ei jookse eest ära,” ütles Frauke seepärast.

      Mark piilus väliselt ükskõiksena oma tuka alt välja, aga ta silmad särasid.

      „Okei, mul on aega.” Ta haaras seljakoti ja tõusis.

      „Suurepärane.” Ricky pani kohvitassi ära. „Siis võib peale hakata.”

      Poiss järgnes Rickyle hoovi, seda tegid ka kuldne retriiver ja samojeet, kes olid naist trepijalamil kannatlikult oodanud. Frauke vaatas veidrale nelikule järele ja vangutas pead.

      „Oh, härra Theissen,” ütles Cem Altunay. „Mul oleks veel üks palve. Kõigil korrustel on valvekaamerad. Kas tohib nende salvestisi vaadata?”

      Stefan Theissen kõhkles õige pisut, rebis siis pilgu kirjutuslaualt lahti ja noogutas.

      „Jaa, loomulikult. Meie turvaülem on väljas. Ta annab teile salvestused nii kähku kui võimalik. Vahest tohib ta sisse tulla? Ja valvelaua töötaja samuti, et ta saaks telefonile vastata?”

      „Sobib,” vastas Pia. „Aga kõik teised peavad jääma välja, kuni kolleegid on siin lõpetanud.”

      Ta ootas, kuni Theissen ja Cem olid kadunud.

      „Mis veel?” küsis ta Krögerilt.

      „Miks sa arvad, et midagi on veel?” küsis too vastu. „Kas sulle ei piisa roiskunud hamstrist ülemuse kabinetis?”

      Pia muigas ja pööras pea viltu.

      „Hea küll. Me leidsime eesruumist koopiamasina alt põrandalt ühe paberi. Ma ei tea, kas see on oluline, võib-olla kukkus see sekretäril maha, aga võib-olla ka mitte.”

      Pia järgnes Krögerile kõrvalruumi ja haaras paberi, mis oli juba pakitud kilesse. Ta libistas silmad üle lehe.

      „Tuuleekspertiis, lehekülg 21,” nentis ta. „See ei tundu tuulegeneraatoritega tegeleva firma jaoks kuigi ebaharilik.”

      „Lehekülg 21 kuuekümne kolmest,” vastas Christian Kröger. „Sinu asemel ma uuriksin seda ligemalt. Või püüa välja uurida, millal selle masinaga viimati kopeeriti.”

      „Kas see on võimalik?”

      „Sellise koopiamasina puhul küll. Pärast kopeerimist salvestatakse andmed ajutiselt kõvakettale. Nagu arvutis.”

      „Jumal, mida kõike sa tead.”

      Christian Kröger oli sedasorti inimene, kes teadis kohutavalt palju kõige uskumatumaid asju. Bodenstein oleks teda väga oma meeskonda tahtnud, ent Kröger tundis end jäljetuvastuse juhina hästi ning kolmekümne viie aastasena polnud