Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

ent kui välja arvata summutatud „Issa rist!” number üheksa juures, ei teinud ta onu enam mingit häält.

      Pärast viimast laksu tõusis Jamie püsti – põhjustades toas üldise kergendusohke – ja toppis särgi püksi. Ta langetas kombekalt õepoja ees pea: „Tänan, Ian.” Siis heitis formaalsused kõrvale, hõõrus selga ja lausus kaeblik-imetlevalt: „Kurivaim, kus sul on kõva käsi!”

      „Nagu sinulgi, onu,” kostis Ian sama kaeblikult. Kaks kogu, keda veel vaevu näha oli, seisid natuke aega naerdes ja ennast katsudes paigal. Siis heitis Jamie käe õepoja õlale ja pööras ta näoga maja poole. „Tead, Ian, kui sulle sobib, siis ma ei tahaks seda enam kunagi teha, või mis?” lausus ta usalduslikult.

      „Oleme kokku leppinud, onu Jamie.”

      Hetk hiljem uks avanes ja Jenny ning Ian, olles teineteisele silma vaadanud, pöördusid nagu üks mees saabuvaid kadunud poegi tervitama.

      33

      Peidetud varandus

      „Sa näed välja nagu paavian,” tähendasin ma.

      „Neh? Ja millised nad siis välja näevad?” Poolavatud aknast sisse voogavast külmast novembriõhust hoolimata ei ilmutanud Jamie vähimatki ebamugavuse märki, kui ta oma särgi riidehunnikusse viskas.

      Ta ringutas ennast laialt ja mõnuga, ise täiesti alasti. Tema liigesed praksusid vaikselt, kui ta ennast painutas ja sirutas, rusikad kergelt suitsunud laetalale toetumas.

      „Oh issand, kui hea on mitte sadulas olla!”

      „Mmm. Rääkimata päris voodist, kus magada, mitte märjas kanarbikus.” Veeretasin ennast, nautides paksude tekkide soojust ja valuliste lihaste lõtvumist sulgmadratsi lõputus pehmuses.

      „Nii et kas sa räägid siis mulle, kes või mis see paavian on?” usutles Jamie. „Või teed lihtsalt oma lõbuks märkusi?” Ta pööras ringi, võttis kausialuselt narmendava pajurootsu ja hakkas hambaid puhastama. Naeratasin selle vaatepildi peale; kui mul ka poleks oma eelmisest minevikuskäigust muid muljeid jäänud, siis seda mäletanuks ma kindlasti, et peaaegu kõigil Lallybrochi Fraseritel ja Murraydel olid hambad suus – erinevalt enamikust mägilastest ja tegelikult ka enamikust inglastest.

      „Paavian,” ütlesin ma, imetledes ta lihaselist selga, mis hammaste küürimise ajal lõdvestus, „on suur punase tagumikuga ahv.”

      Ta turtsatas naerda ja pidi pajuvitsa kurku tõmbama. „Nojaa,” ütles ta raagu suust välja võttes, „ma ei saa su tähelepanekut hukka mõista, inglismann.” Ta tõmbas oma säravvalged hambad irevile ja viskas vitsa käest. „Sellest on ikkagi kolmkümmend aastat möödas, kui keegi mulle rihma andis,” ütles ta kätega ettevaatlikult üle oma punetava tagumiku libistades. „Mul oli meelest läinud, kui valus see on.”

      „Ja noor Ian veel arutas, et sinu persenahk peab olema otsekui parknahast,” kõkutasin ma. „Kas asi oli sinu meelest seda väärt?”

      „Oli muidugi,” kostis ta asjalikult ja puges mu kõrvale voodisse. Ta keha oli kõva ja külm nagu marmor, nii et ma kiljatasin, kuid ei protesteerinud, kui ta mind kõvasti oma rinna vastu surus. „Jessas, küll sa oled soe,” mõmises ta. „Tuled õige lähemale, mis?” Ta jalad nügisid ennast minu omade vahele ja ta pani käed mu tuharaile, tõmmates mind enda ligi.

      Siis ohkas ta puhtast rahulolust ja ma lasin end ta vastas lõdvaks, tundes läbi Jenny laenatud õhukese puuvillase öösärgi, kuidas meie temperatuurid ühtlustuma hakkavad. Kaminasse oli küll turbatuli tehtud, kuid see ei suutnud valitsevat külma kuigi palju tagasi tõrjuda. Kehasoojus oli palju tõhusam.

      „Oli muidugi seda väärt,” kordas ta. „Noore Iani oleks võinud oimetuks peksta – ta isa on seda kord või paar teinud – ja sellel poleks muud tagajärge olnud, kui vaid see, et ta oleks veel kindlamini võtnud nõuks uuesti ära joosta, niipea kui võimalus avaneb. Aga nüüd peab teda püssiga ähvardama, enne kui ta midagi sellist uuesti ette võtta julgeb.”

      Ta ütles seda täie veendumusega ja kahtlemata oli tal õigus. Noor Ian oli ilmse heameelega võtnud vastu vanemate andeksanni – emalt suudluse ja isalt kaisutuse näol – ning läinud seejärel hunniku kakkudega voodisse, et seal siis kahtlemata mõtiskleda oma sõnakuulmatuse kummaliste tagajärgede üle.

      Ka Jamiele oli suudluste saatel patukustutust kuulutatud ja ma kahtlustasin, et see läks talle rohkemgi korda kui tema etteaste mõju noorele Ianile.

      „Vähemalt ei ole Jenny ja Ian su peale enam kurjad,” ütlesin ma.

      „Jah. Ja ma tegelikult ei arvagi, et nad oleksid päriselt kurjad olnud, aga nad lihtsalt ei teadnud, mida poisiga teha,” seletas Jamie. „Nad on juba kaks poega üles kasvatanud ning noor Jamie ja Michael on mõlemad toredad poisid; aga mõlemad on rohkem Iani moodi – räägivad vaikselt ja on üsna korralikud. Noor Ian räägib samuti vaikselt, aga muidu on rohkem ema – ja minu – moodi.

      „Fraserid on kangekaelsed, eks ole?” ütlesin naeratades. Selle osa klannivaimust pidin ära õppima esmajoones, kui Jamiet kohtasin, ja mu hilisemates kogemustes ei leidunud midagi, mis oleks vihjanud, et tegu võinuks olla eksitusega.

      Ta kõhistas vaikse ja sügava rinnahäälega naerda.

      „Nojaa, nii see on. Noor Ian võib Murray moodi välja näha, aga ta on iga toll sündinud Fraser. Ja pole mingit mõtet karjuda kangekaelse mehehakatise peale ega teda peksta. See muudab teda vaid veel jonnakamaks.”

      „Ma pean selle meeles,” märkisin asjalikult. Üks käsi silitas mu reit, vedades öösärgi serva järk-järgult ülespoole. Jamie sisemine ahi küdes jälle mühinal ja tema paljad jalad minu omade vastas õhkasid sooja. Üks põlv nügis mind õrnalt, otsides jalgevahet. Panin käed ta tuharatele ja pigistasin õrnalt.

      „Dorcas rääkis, et paljud härrasmehed maksavad hästi selle eest, et neid lõbumajas pekstaks. Ta ütles, et see… ajab neil kõvaks.”

      Jamie nortsatas, pingutas tuharalihaseid ja lasi need mu silituste peale taas lõdvaks.

      „Tõesti või? Küllap see nii on, kui Dorcas ütleb, aga mulle see küll nii ei mõju. Ütleksin, et on palju meeldivamaid viise, kuidas riista püsti saada. Teisest küljest,” lisas ta ausalt, „võib-olla see teeb vahe sisse, kui piitsa teises otsas on mõni kena tüdruk ja mitte su isa – või näituseks õepoeg.”

      „Võib-olla teebki. Kas proovin mõnikord?” Ta kurguauk oli otse mu nina juures, päevitunud ja tundlik, ning selle kõrval, laialt kaarduva rangluu kohal, õrn hele kolmnurkne arm. Puudutasin armi juurest huultega tema tukslevat nahapinda ja ta hakkas vabisema, ehkki meil kummalgi enam külm ei olnud.

      „Ei,” vastas ta pisut kähinal. Ta käsi kobas mu öösärgi seljatagust, tõmmates paelu lahti. Siis veeretas ta ennast seljale ja tõstis mu äkki enda kohale nagu udusule. Väike näpuliigutus, lahtipäästetud paeltega särk libises üle õlgade ja külm õhk ehmatas mu rinnanibud hetkega kikki.

      Jamie silmad olid veel rohkem kaldu kui tavaliselt, kui ta mind naeratades vaatas, silmad poolkinni nagu unisel kassil ja peopesad mu rindu soojendamas.

      „Ma ütlesin, et on palju meeldivamaid viise, eks?”

      Küünal oli ära põlenud ja kamin vaid hõõgus veel, läbi uduse aknaklaasi kumas kahvatult novembrikuine tähistaevas. Ehkki oli üsna pime, olid mu silmad sellega nii ära harjunud, et nägin toas iga viimast kui üksikasja: paksu valget keraamilist kannu ja kaussi, mille sinine triip hämaruses mustana paistis, väikest tikitud seinalinikut ja Jamie riideid, mis olid voodi kõrval taburetil hunnikus.

      Ka Jamie oli selgesti nähtav – tekid pealt heidetud, rind pingutusest kergelt higine. Imetlesin ta trimmis kõhtu, mille heledal nahal keerdusid tumepruunid krussis karvad. Ma ei suutnud jätta teda puudutamata ja vedasin sõrmega mööda võimsalt kaarduvaid roideid, mis andsid kuju ta kehale.

      „See on nii hea,” ütlesin unelevalt. „Nii hea on puudutada mehekeha.”

      „Kas ta meeldib sulle siis veel?” küsis Jamie natuke