Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

„Jah, üsna suured.”

      Siis oli ta istunud kaljunukil hämara halli taeva all, veeretades münte ja kive jahmunult sõrmede vahel. Lõpuks, nahaga tundes, et teda jälgitakse, oli ta pilgu tõstnud ja avastanud, et teda ümbritseb uudishimulike hüljeste sõõr. Oli mõõn, emased olid püügiretkelt tagasi ja nüüd jälgis teda kakskümmend ettevaatlikku silmapaari.

      Suur must isane oli haaremi kohalviibimisest julgust ammutanud ja tagasi tulnud. Ta haukus valjult, pildus pead ähvardavalt küljelt küljele ja tuli Jamiele loibade laksudes üle libeda kivi aina lähemale, nihutades oma kolmesajanaelast keha iga möiratusega mõne jala võrra edasi.

      „Mõtlesin siis, et on õige aeg lahkuda,” ütles Jamie. „Olin lõpuks leidnud, mida olin otsinud. Niisiis panin kasti ja kotikese tagasi oma kohale – ma ei saanud neid kaasa võtta, ja isegi kui oleksin saanud – mis siis? Nii et panin tagasi ja kahlasin tagasi vette, ise külmast kange.”

      Mõni tõmme ja ta oli jälle hoovusse sattunud, mis teda seekord maa poole kandis. See oli ringhoovus, nagu nad ranna ääres enamasti on, ja viinud ta poole tunniga tagasi kaljujalamile, kus ta kaldale roomas, riided selga pani ja rannaheinast sängis magama jäi.

      Jamie pidas vahet ja ma märkasin, et ehkki ta silmad olid pärani ja suunatud minule, ei olnud see mina, keda ta nägi.

      „Ärkasin päikesetõusu ajal,” jätkas ta tasa. „Inglismann, ma olen elus palju päikesetõuse näinud, aga mitte sellist. Ma tundsin, kuidas maakera mu all pöörleb ja kuidas mu hingeõhk tuuleõhuga kokku sulab. Mul oli tunne, nagu mul poleks enam ei nahka ega konte, vaid ainult tõusva päikese valgus mu sees.”

      Jamie pilk mahenes, ta lahkus mõttes nõmmelt ja tuli tagasi minu juurde.

      „Nojah, siis tõusis päike kõrgemale,” ütles ta asjalikult, „ja kui ta oli mind niipalju soojendanud, et ma püsti jaksasin seista, ajasin ennast üles ning hakkasin sisemaale tee poole minema, inglastele vastu.”

      „Aga miks sa tagasi läksid?” nõudsin ma. „Sa olid ju vaba! Sul oli raha! Ja…”

      „Ja kus ma oleksin võinud seda raha kulutada, inglismann?” küsis ta vastu. „Oleksin mõne popsi juurde sisse marssinud ja talle kulddinaari pakkunud – või väikest smaragdi?” Ta muigas mu nördimuse peale ja raputas pead.

      „Ei,” lausus ta tasa, „ma pidin tagasi minema. Jaa, ma oleksin nõmmel võinud mõne aja vastu pidada – näljas ja poolalasti, aga küllap oleks kuidagi hakkama saanud. Kuid nad ajasid mind taga, inglismann, ajasid mind kibedalt taga, sest nad arvasid, et ma tean, kuhu kuld on peidetud. Kuniks ma jooksus olin ja kuskilt öömaja võisin otsida, poleks neil ükski osmik Ardsmuiri ümbruses läbi tuhnimata jäänud. Ja ma ju tean, kuidas see asi inglastel käib,” lisas ta, kriipiv noot hääles. „Oled sa märganud eeshallis seda seinapaneeli?”

      Olin küll märganud. Allkorruse halli seinas oli üks hele tammepaneel puruks löödud, ilmselt raske saapaga, ja kogu seina paneelid olid uksest kuni trepini risti-rästi täis saablisälke.

      „Jätsime meelega nii, et meeles püsiks,” ütles ta. „Et põngerjatele näidata, kui nad küsivad – näete, inglased on sellised.”

      Allasurutud vihkamine tema hääles müksas mind nagu rusikas kõhukoopasse. Teades kõike seda, mida Inglise armee oli Šoti mägismaal korda saatnud, ei olnud mul Jamiele õhkagi vastu öelda. Vaikisin, ja hetke pärast ta jätkas.

      „Jah, inglismann, sedasorti tähelepanu ei tahtnud ma Ardsmuiri ümbruses küll kellelegi.” Sõna „inglismann” juures pigistas ta mu kätt ja tema suunurk kerkis pisukeseks muigeks. Inglismann ma võisin talle olla, aga mitte iial inglanna.

      „Järelikult oli olukord selline,” jätkas ta, „et kui mind poleks leitud, oleks tagaajajad lõpuks siia jõudnud, Lallybrochi. Kui ma Ardsmuiri rahvaga veel oleksin riskida võinud, siis oma perega kindlasti mitte. Ja isegi kui see kõrvale jätta…” Ta vakatas ja näis sõnu otsivat.

      „Ma pidin tagasi minema,” lausus ta aeglaselt. „Oma meeste pärast seal, kui mitte muu pärast.”

      „Meeste pärast vanglas?” küsisin imestunult. „Kas mõned Lallybrochi omad olid siis ka seal?”

      Ta raputas pead. Ainsaks valgusallikaks olid küll tähed, kuid korts, mis ilmus pingsa mõtlemise ajal ta kulmude vahele, oli selgelt näha.

      „Ei. Seal oli mehi igalt poolt mägismaalt – peaaegu kõigist klannidest. Igast klannist vaid mõni – jäänused ja ajupuud. Aga seda rohkem oli neil pealikku vaja.”

      „Ja sina olid nende pealik?” küsisin leebelt, surudes alla tahtmise sõrmeotstega ta kulmukortsu siluda.

      „Parema puudusel,” vastas ta naeruvirvendusega silmis.

      Tema oli jõudnud vanglasse perekonna ja rentnike hoole alt, jõu keskelt, mis oli teda seitse aastat üleval hoidnud, ning leidnud eest lootusetuse ja üksinduse, mis tapavad kiiremini kui vangla niiskus, räpasus ning vappekülmad.

      Niisiis oli ta üsna lihtsal kombel võtnud kõik need jäänused ja ajupuud ning Cullodeni tapatalgute ülejäägid enda hoole alla, et üheskoos elada üle ka Ardsmuiri kiviseinad. Veendes, võludes, võimalusel meelitades ja vajadusel kakeldes oli ta sundinud mehed üheks koonduma, et ühisel jõul vangistajaile vastu seista, unustades vanad klannivaenud ja – liidud ning pidades teda oma ühiseks klannivanemaks.

      „Nad olid minu mehed,” ütles ta vaikselt. „Ja see, et nad mul olid, hoidis mind elus.” Kuid siis võeti nad talt – ja üksteiselt – ära, murti koost lahti ja saadeti kolooniatesse lepinguorjusse. Ning ta ei suutnud neid sellest päästa.

      „Sa tegid nende heaks kõik, mis võimalik,” ütlesin tasa. „Aga see on nüüd minevik.”

      Lamasime tükk aega vaikides teineteise embuses, lastes majast kostvatel pisihäältel endast üle hõljuda. Need vaevukuuldavad kriuksud ja sahinad, nii erinevad lõbumaja mõnusalt askeldavast kõminast, vestsid vaikusest, kodust ning turvalisusest. Esimest korda olime jälle päris kahekesi, ilma et meid oleks miski ähvardanud või seganud.

      Jah, nüüd oli aega. Aega kuulata ära kullaloo lõpp, saada teada, mis ta sellega tegi, mis juhtus Ardsmuiri meestega, arutada trükikoja mahapõlemise asja, noore Iani ühesilmse meremehe küsimust, kohtumist Tema Majesteedi tollivalvuritega Arbroathi rannal ja otsustada, mida edasi teha. Ning kuna oli aega, ei olnud tarvis sellest kõigest rääkida just praegu.

      Viimane turbaplönn kaminas praksatas ja lagunes koost, hõõguv sisemus külma käes susisedes. Pugesin Jamiele lähemale ja peitsin näo ta kaela vahele. Ta maitses kergelt rohu ja higi järele, millele lisandus törts viskit.

      Vastuseks ta nihutas ennast, nii et meie alasti kehad kogu pikkuses teineteise vastu liibusid.

      „Mis, jälle?” pomisesin. Asi tegi mulle nalja. „Sinu vanuses mehed ei peaks seda nii tihti tegema.”

      Ta hambad nakitsesid mu kõrvanibu. „No aga sina teed ju ka, inglismann,” tähendas ta. „Ja sa oled vanem kui mina.”

      „See on teine asi,” vastasin ja ahmatasin õhku, kui ta ootamatult mu kohale kerkis, nii et õlad aknast paistva tähistaeva kinni katsid. „Mina olen naine.”

      „Ja kui sa ei oleks naine, inglismann,” kinnitas ta tegevusse asudes, „siis ma ei teeks ka. Ole nüüd kuss.”

      Ärkasin pisut pärast koitu kibuvitsaoksa kriipimise peale aknal, millega segunesid hommikusöögi ettevalmistamise summutatud mürtsud ja kolksud köögist. Piilusin üle Jamie magava keha kaminasse ja nägin, et tuli on kustunud. Ronisin vaikselt, et teda mitte äratada, voodist välja. Põrandalauad olid jääkülmad ja ma haarasin värisedes esimese ettejuhtuva rõivatüki.

      Olles ennast Jamie särki mähkinud, põlvitasin kamina ette ja tegin läbi tule elluäratamise vaevarikka protseduuri, mõeldes igatsevalt, et oleksin võinud oma lühikesse kaasavõetavate esemete nimekirja arvata ka toosi tikke. Tulekivi küljest taelale sädeme löömine pole põrmugi võimatu, aga tavaliselt see ei õnnestu esimesel katsel. Ega teisel. Ega…

      Umbes