Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

et mitte suitsu kätte lämbuda – turbatuli kustub aeglaselt ja rohke suitsu saatel, nagu omalt poolt tõendasid mustunud laetalad. Kuid praegu, mõtlesin ma, võiks hakkama saada ilma selle värske õhuta – vähemalt seniks, kuni ma kamina korralikult küdema saan.

      Aknaklaase ääristas alt härmatis; talv oli tulekul. Õhk oli nii karge ja puhas, et peatusin enne akna sulgemist hetkeks ja tõmbasin sügavalt sisse koltunud lehtede, kuivanud õunte, külma mulla ja niiske rohu lõhna. Maastik akna taga oli oma selguses ja vaikuses perfektne, kivimüürid ning tumedad männid tõusid hommikuse halluse taustal teravalt esile nagu musta tušiga tehtud sulejoonistused.

      Märkasin mäeharjal, kus lookles vaevaline tee kümne miili kaugusel asuva Broch Mordha küla poole, mingit liikumist. Harja tagant ilmus üksteise järel välja kolm väheldast šoti poni, kes hakkasid alla häärberi poole laskuma.

      Nad olid liiga kaugel, et ratsanike nägusid näha, kuid lehvivatest seelikutest võis aru saada, et tegemist on naisterahvastega. Võib-olla need olid tüdrukud – Maggie, Kitty ja Janet –, kes tulid noore Jamie juurest. Minu Jamie rõõmustaks neid nähes.

      Tõmbasin Jamie järele lõhnava särgi endale külma vastu kõvemini ümber ja otsustasin, et kasutan ära meile sel hommikul veel jäänud privaatsushetked ning sulatan ennast lahti voodis. Panin akna kinni ja astusin kamina ette, et võtta korvist mõned kerged turbatükid ning sööta need ettevaatlikult oma jõudu koguvale tulukesele, seejärel aga heitsin särgi seljast ja ronisin teki alla, kus mu külmast tundetud varbad mõnusa soojuse mõjul tänulikult kihelema hakkasid.

      Jamie tajus mu tagasitulekuga kaasnenud jahedust, keeras ennast vaistlikult minu poole, võttis ümbert kinni ja surus ennast lusikaasendis mu vastu. Siis hõõrus ta uniselt oma nägu vastu mu õlga.

      „Magasid hästi, inglismann?” mõmises ta.

      „Imehästi,” kinnitasin talle, nügides oma külma tagumiku ta sooja kubemelohku. „Ja sina?”

      „Mmmmm,” vastas ta õndsa äginaga, mul kõvemini ümbert võttes. „Ma nägin nii ilusaid unenägusid.”

      „Millest?”

      „Peamiselt paljastest naistest,” vastas ta ja lõi hambad õrnalt mulle õlga. „Neist ja toidust.” Ta kõht korises mahedalt. Õhus hõljus õrna, kuid täiesti äratuntavat küpsiste ja praetud peekoni lõhna.

      „Peaasi, et sa neid kaht segamini ei aja,” ütlesin ma, tõmmates õla tema lõuaulatusest välja.

      „Ma oskan pimedas toas rongal ja kaarnal vahet teha,” teatas ta seepeale, „ammugi siis isuärataval pontsakal tüdrukutirtsul ja soolasingil, isegi kui nad päris ühte nägu on.” Ta haaras kahe käega mu tuharaist ja pigistas, nii et ma kiljatasin ja talle vastu sääreluid virutasin.

      „Elajas!”

      „Ah või elajas?” hakkas ta naerma. „No siis…” Ta möirgas kurgu põhjast, ronis teki alla ja hakkas hammastega näkitsedes mööda mu reite sisekülgi ülespoole ronima, ignoreerides muretult mu kiljumist ja seljale ning õlgadele rabisevat põtkimist. Tekk libises selle rabelemise peale põrandale ja nähtavale ilmus suur sakris juuksepahmakas, mis lainetas mu kintsude kohal.

      „Võib-olla siin polegi nii suurt erinevust, kui ma arvasin,” ütles ta pead mu jalge vahelt üles kergitades, et hinge tõmmata. Ta surus mu reied vastu madratsit ja vaatas mulle laialt naeratades otsa, punased ihukarvad püsti nagu siili okkad. „Üldiselt maitsed sa pisut soolakalt. Mida sa…”

      Teda katkestas ukse paugatus, kui see nii järsult lahti paisati, et seinalt tagasi põrkas. Pöörasime jahmunult pead. Uksel seisis mulle võõras tüdruk. Usutavasti viieteistkümne- või kuueteistkümneaastane, pikkade linakarva juuste ja suurte siniste silmadega. Silmad olid mõnevõrra suuremad kui tavaliselt, neis peegeldus õudne ehmatus ja nad vahtisid mind. Pilk libises sassis juustelt aeglaselt paljastele rindadele, sealt edasi mööda kehakumerusi alla, kuni jõudis Jamieni, kes lebas sama ehmunult mu jalge vahel, näost valge.

      „Paps!” karjatas tüdruk raevunult. „Kes see naine on?”

      34

      Paps

      „Paps?” kordasin kõlatult. „Paps?”

      Kui uks avanes, oli Jamie soolasambaks tardunud. Nüüd ajas ta ennast istukile ja haaras mahalibisenud teki. Siis pühkis ta juuksesalgud silmilt ja jäi tüdrukule otsa vahtima.

      „Mida kuradit sa ometi siin teed?” küsis ta. Oma punase habemega, alasti ja vihast kähiseva häälega pakkus ta nii mõjuvat vaatepilti, et tüdruk ebakindlalt sammu tagasi astus. Kuid siis ajas ta lõua ette ja vahtis vastu.

      „Ma tulin koos emaga!”

      Need sõnad mõjusid Jamiele nii, nagu oleks talle kuul südamesse kihutatud. Ta võpatas järsult ja tema palgeilt kadus viimnegi veretilk.

      Veri tulvas ta näkku tagasi, kui puutrepilt kostsid lahkuja tõtlikud sammud. Ta hüppas voodist välja, viskas teki kiirelt minule ja haaras pükste järele.

      Vaevalt oli Jamie need jalga jõudnud tõmmata, kui tuppa tormas veel üks naisterahvas, kes peatus järsult ja jäi päranisilmi voodisse jõllitama.

      „See on siis tõsi!” karjus ta Jamiele, rusikas käed vastu mantlit, mida ta polnud seljast võtnudki. „See on siis tõsi! Inglismanni nõid! Jamie Fraser, kuidas sa võisid mulle niimoodi teha?”

      „Ole vait, Laoghaire!” nähvas Jamie. „Ma pole sulle midagi teinud!”

      Ajasin ennast seina najale istukile, kiskusin teki endale keha ümber ja lihtsalt vaatasin. Alles siis, kui Jamie ta nime nimetas, tundsin naise ära. Kahekümne aasta eest oli Laoghaire MacKenzie olnud sihvakas kuueteistaastane plika, nahk nagu roosiõis, juuksed nagu kuukiired ja südames pöörane – ning vastuseta jäänud – kirg Jamie Fraseri vastu. Paistis, et asjad on mõnevõrra muutunud.

      Nüüd lähenes ta neljakümnele ega olnud enam sihvakas, vaid tugevasti tüsenenud. Tema nahk oli endiselt hele, kuid tuult ja päikest näinud, ning kattis siledalt vihast punetavaid põski. Soliidse valge pearäti alt oli valla pääsenud mõni hall juuksekarv. Helesinised silmad olid siiski needsamad – ja nende pilk, mis minule langes, täis samasugust vihkamist kui tookord.

      „Ta on minu oma!” sisistas Laoghaire ja trampis jalgadega. „Kasi tagasi põrgusse, kust sa tulid, ja jäta ta rahule! Kao minema, ma ütlen!”

      Kuna ma ei näidanud üles vähimatki kavatsust sõna kuulata, vaatas ta sõgedalt ringi, otsides mõnd relva. Märganud sinisetriibulist veekannu, haaras ta selle kätte ja tõstis pea kohale, et minu pihta visata. Jamie rabas selle tal kiirelt käest, pani kummutile tagasi ja haaras nii kõvasti õlavarrest, et naine karjatas.

      Siis keeras ta Laoghaire’i ringi ja tõukas ta jõhkralt ukse poole. „Mine alla,” käskis ta. „Kohe tulen järele ja siis me räägime.”

      „Sina tuled ja räägid? Säh sulle rääkimist!” karjus Laoghaire. Moondunud näol lõi ta vaba käega küüned Jamiele näkku ja tõmbas jõuga üle põse.

      Jamie urises ja haaras tal randmest, lohistas naise uksele, tõukas koridori, lõi ukse kinni ja keeras lukku.

      Selleks ajaks kui ta uuesti ümber pööras, istusin ma juba sängiserval ja pusisin värisevate kätega sukki jalga.

      „Claire, ma seletan kohe kõik ära,” ütles ta.

      „M-ma ei usu,” kostsin vastu. Mu huuled olid tuimad, niisamuti kui kehagi, ja seetõttu oli raske rääkida. Vahtisin üksisilmi jalgu, püüdes asjata sukapaelu kinni siduda.

      „Kuula mind!” käratas Jamie ja virutas rusikaga lauale, nii et ma võpatasin. Lõin pea kuklasse ja nägin teda enda kohal kõrgumas. Ta punased juuksed olid õlgadel laiali, habe ajamata, rind paljas ja põsk Laoghaire’i küüntest ära kraabitud – nii nägi ta välja nagu viikingisõdalane, kes kavatseb kohe midagi jõledat korda saata. Pöörasin pilgu ära ja üritasin oma särki leida.

      See oli kuskil voodiriiete vahel;