Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

mul naha seljast. Järgmine kord.” Ta hääl viskas viimase sõna juures koomiliselt kukke ja ta surus suu selle peale kramplikult kinni.

      Ian raputas ülima pahakspanuga pead. „Noneh. Ja ma lootsin, et sul on küllalt mõistust teha nii, et järgmist korda ei tule, aga ma eksisin, mis?” Ta hingas sügavalt sisse ja siis urinaga välja.

      „Mul on sind vastik vaadata, Ian, lihtsalt vastik.” Ta nõksas peaga ukse poole. „Mine välja. Varsti kohtume värava juures.”

      Kurikaela lohisevate sammude hääl koridoris kustus ja elutoas võttis maad pinev vaikus. Minu pilk oli naelutatud vaheliti pandud sõrmedega kätele mu süles. Jamie mu kõrval hingas aeglaselt ja sügavalt ning sättis ennast siis sirgemalt istuma.

      „Ian,” ütles ta õemehele leebelt. „Ma loodan, et sa oma ähvardust täide ei vii.”

      „Mida?” pöördus Ian Jamie poole, kulm endiselt vihaselt kortsus. „Et ma poisil naha ära pargin? Mis sinul selle kohta ütlemist peaks olema?”

      Jamie lõualihased tõmbusid pingule, kuid hääl jäi rahulikuks.

      „Selle kohta pole mul midagi ütlemist – ta on sinu poeg, sa teed, nagu heaks arvad. Aga luba ma räägin enne, mida poiss vahepeal teinud on ja kuidas käitunud?”

      „Kuidas ta käitunud on?” karjatas ootamatult elustunud Jenny. Ta võis jätta poisi karistamise Iani otsustada, ent venna nõu ei kavatsenud ta küll kuulda võtta. „Hiilis öösel minema nagu varas, sellest räägid või? Või sellest, kuidas ta kurjategijatega kampa lõi ja mõne puskarivaadi pärast oma eluga riskis?”

      Ian palus tal käeviipega vaikida. Kõhkles hetke, kulm ikka kortsus, ja andis siis Jamiele peanoogutusega loa kõnelda.

      „Lõi kampa selliste kurjategijatega nagu mina?” küsis Jamie õelt ja tema hääles helises teras. Ta sinised silmad vaatasid otse õe omadesse, mis olid samasugused.

      „Jenny, kas sa tead, kust see raha tuleb, mis sind ja su lapsi ja kogu siinset rahvast hinges hoiab, ning katust pea kohal, nii et see sisse ei kuku? Päris kindlasti mitte lauluraamatute trükkimine Edinburghis!”

      „Kas ma olen seda kunagi arvanud?” pahvatas õde vastu. „Kas ma olen sinult kunagi uurinud, millega sa tegeled?”

      „Ei, ei ole,” nähvas vend vastu. „Ma arvasin, et parem on, kui sa ei tea – aga sa tead siiski, eks ole?”

      „Ja sa tuled mind süüdistama – selles, mis sa teed? Et see on minu süü, et mul on lapsed ja et need lapsed tahavad süüa?” Jenny ei läinud punaseks nagu Jamie; kui ta vihastas, siis ta tõmbus valgeks nagu paber.

      Nägin, kuidas Jamie vaeva nägi, et enda raevu ohjeldada. „Sind süüdistama? Ei, muidugi ei süüdista ma sind milleski, aga kas on õiglane, et sina mind süüdistad – selle eest, et me Ianiga ei suuda teid kõiki ainult maaharimisega üleval pidada?”

      Ka Jenny pingutas, et oma tõusvat viha alla suruda. „Tee, mida vaja, Jamie. Sa tead väga hästi, et ma ei mõelnud sind, kui ütlesin „kurjategijad”, aga…”

      „Sa mõtled siis mu mehi? Jenny, ma teen kõike sedasama mida nemadki. Kui nemad on kurjategijad, siis olen mina ka.” Ta põrnitses õele silma, pilk nördimusest särisev.

      „Sa oled mu vend,” kostis Jenny lühidalt, „ehkki mõnikord ei kõla see just rõõmustavalt. Ära vahi niimoodi, Jamie Fraser! Sa tead väga hästi, et ma ei kavatse õiendada millegi kallal, mida sa õigeks arvad teha! Kui sa rööviksid maanteel inimesi või peaksid Edinburghis litsimaja, siis sellepärast, et teisiti ei saa. Aga see ei tähenda veel, et mulle meeldiks, kui sa mu poja kõige selle keskele vead!”

      Jamie silmanurgad tõmbusid Edinburghi litsimaja mainimise peale veidi koomale ja ta heitis Ianile kiire süüdistava pilgu, kuid viimane raputas pead. Ka tema näis oma naise ägedusest üksjagu jahmunud olevat.

      „Ma pole talle sõnagi hinganud,” lausus ta Jamiele. „Tead isegi, mis ta asjadest arvab.”

      Jamie kogus ennast ja pöördus uuesti Jenny poole, olles ilmselt otsustanud mõistlik olla.

      „Jaa, ma saan aru. Aga sa ei saa ometi uskuda, et ma noore Iani hädaohtu seaks – jumal, Jenny, ma hoolin temast nagu oma pojast!”

      „Või nii?” oli Jenny varjamatult skeptiline. „Sellepärast siis õhutasidki teda kodust ära jooksma ja lasid tal enda juures olla, saatmata meile ainsatki sõna, kus ta on?”

      Jamiel oli suuremeelsust teha nägu, et tal on häbi.

      „Noneh, anna andeks,” pomises ta. „Ma tahtsin…” – ta katkestas lause ja tegi närvilise käeliigutuse – „…pole oluline, mis ma tahtsin. Oleksin pidanud teile teatama ja ei teatanud. Aga mis puutub põgenema õhutamisse, siis…”

      „Ei, seda ma ei arvagi,” sekkus Ian. „Vähemalt mitte otseselt.” Viha oli ta pikalt näolt taandunud. Nüüd näis ta väsinud ja veidi kurb. Põsesarnad tükkisid esile, jättes põsed lohku, mida loojuva päikese valgus omalt poolt süvendas.

      „Poiss lihtsalt armastab sind, Jamie,” ütles ta vaikselt. „Ma näen ju, kuidas ta kuulab, kui sa külas oled; kuidas ta räägib kõigest, mis sa teed; ma näen, mis näoga. Ta arvab, et sinu elu on üks suur põnevus ja seiklus hommikust õhtuni, ning midagi hoopis etemat, kui ema lilleaeda kitsesõnnikut kühveldada.” Ta naeratas tahtmatult.

      Jamie vastas õemehele muige ja õlakehitusega. „Aga kas see pole temavanuse poisi juures tavaline, et ta otsib põnevust? Me sinuga olime samasugused.”

      „Ükskõik kas otsib või mitte, aga sellist põnevust, nagu ta sinu juures saab, pole talle küll vaja,” segas Jenny teraval häälel vahele. Ta raputas pead ja korts tema kulmude vahel süvenes, vaadates taunival pilgul oma venda. „Halastaja jumal ise teab, et su elu on ära nõiutud, muidu sa oleksid juba tosin korda surnud.”

      „Noneh. Mulle tundub, et tal oli mingi tagamõte ja ta hoidis mind millegi jaoks.” Jamie heitis mulle naeratava kõrvalpilgu ja ta käsi otsis minu oma. Ka Jenny vaatas läbitungimatul ilmel minu poole, kuid pöördus siis jututeema juurde tagasi.

      „Võib-olla ongi nii,” ütles ta. „Aga sa ei saa sedasama väita noore Iani kohta.” Ta vaatas Jamiet ja ta pilk mahenes.

      „Ma ei tea päris täpselt, Jamie, mis elu sa elad – aga ma tean sind küllalt hästi, et arvata, et sinu eluviis pole meie poisile sobilik.”

      „Hm-km.” Jamie hõõrus oma habemetüükas lõuga ja proovis uuesti. „Nojah, igatahes ma tahtsin noore Iani kohta seda öelda. Ta käitus eelmisel nädalal nagu mees. Ma mõtlen, Ian, et pole õige teda nuhelda nagu väikest last.”

      Jenny kulmud kerkisid elegantse põlastusega.

      „Või mees? Mis asja, ta on tita – alles neliteist!”

      Ärritusest hoolimata kerkis üks Jamie suunurk veidi.

      „Mina olin neljateistkümneselt juba mees, Jenny,” ütles ta vaikselt.

      Õde turtsatas, kuid siis olid ta silmad äkki veekalkvel.

      „Sa arvasid, et oled.” Jenny tõusis püsti ja pööras silmi pilgutades kõrvale. „Jah, ma mäletan sind,” ütles ta raamaturiiulit vahtides. Ta sirutas käe ja haaras selle servast otsekui tuge otsides kinni.

      „Sa olid kena poiss, Jamie, kui sa Dougaliga oma esimesele röövkäigule sõitsid, puss vööl säramas. Mina olin kuusteist ja ma mõtlesin, et ma pole iial midagi ilusamat näinud kui sina seal, sirge ja pikk, oma hobuse seljas. Ja ma mäletan seda ka, kuidas sa tagasi tulid, üleni porine, üks näopool põldmarjapõõsasse kukkumisest ära kratsitud, ja Dougal muudkui kiitis isale, kui vapralt sa olid tegutsenud – ajanud iseseisvalt ära kuus lehma ja saanud mõõgaga lapiti vastu pead, tegemata selle peale piuksugi.” Suutes taas oma ilmet valitseda, pöördus ta raamatute ja meenutuste juurest uuesti venna poole. „Kas mees olla tähendab seda?”

      Tema pilku kohates lipsas Jamie silmisse taas naerusäde.

      „Ee,