Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

et Inglise sõdurid olid Cullodenile järgnenud aastal kanala ja kabeli maha põletanud ning ma nägin nende tühje asemeid. Juurviljaaia müür oli ühest kohast läbi murtud ja teist värvi kividega parandatud, ning kividest ja lauajuppidest kokku seatud uus kuur täitis ilmselt kanala ülesannet, kui otsustada katuseharjal kõõluvate ja hilissügist päikest nautivate pontsakate suleliste järgi.

      Jamie ema Elleni istutatud kibuvits oli kasvanud suureks ja tihedaks põõsaks, mis mööda seinale kinnitatud võrestikku kõrgele sirutus, ainult et praegu polnud tal enam lehti küljes.

      Läänekorstnast tõusis suitsu, mida meretuul lõunasse kandis. Mulle kangastus korraga elutoa kamin, mille helk kuldab Jenny kaunijoonelist nägu, kui ta õhtul oma tugitoolis istub ja raamatust mõnd romaani või luuletust ette loeb, Jamie ning Ian on aga kõrval süvenenud malepartiisse, kuulates poole kõrvaga. Kui palju õhtuid me nii veetsime, lapsed üleval magamistubades sängis, mina istumas palisandrist sekretäri taga, kirjutades ravimiretsepte või tehes igilõputut kodust arstimistööd?

      „Kas me hakkame uuesti siin elama, mis sa arvad?” küsisin Jamielt, varjates hoolikalt mistahes igatsusenooti oma hääles. Lallybroch oli olnud mulle rohkem koduks kui ükski teine paik maailmas, kuid see oli kõik ammu – ja sestsaati oli nii palju muutunud.

      Jamie vaikis natuke aega ja mõtles järele. Lõpuks raputas ta pead ning võttis ratsmed pihku. „Ma ei oska öelda, inglismann,” vastas ta. „See oleks tore, aga… me ju ei tea, kuidas siin lood on, eks.” Ta kortsutas maja silmitsedes kergelt kulmu.

      „Pole midagi. Kas elame Edinburghis – või koguni Prantsusmaal –, katki pole midagi, Jamie.” Vaatasin talle otsa ja puudutasin kinnituseks ta kätt. „Kuni me koos oleme.”

      Vaevumärgatav murepilv haihtus silmapilk Jamie laubalt ja ta ilme selgines. Ta võttis mu käe, tõstis huulile ja suudles õrnalt.

      „Ja mina ei hooli ka eriti millestki, inglismann, kuni sa minu kõrval oled.”

      Jäime teineteisele sügavalt silma vaatama, kuni vali kohmetu köhatus selja taga meile noore Iani kohalviibimist meenutas. Poiss oli kogu tee, Edinburghist saadik, olnud meie privaatsuse suhtes pedantselt hoolitsev ja seda piinlikult järginud, kahlates õhtuti laagrisse jäädes meist kaugele kanarbikku ning vältides iga hinna eest võimalust, et ta üllatab meid mõne ebadiskreetse embuse juures.

      Jamie vedas suu irevile ja pigistas mu kätt, et see siis lahti lasta ning õepojale öelda: „Peaaegu kohal, Ian”, ning poiss ajas oma ratsu meie omade kõrvale. „Jõuame kenasti enne õhtusööki pärale, kui sadama ei hakka,” lisas ta, heites käe varjust hindava pilgu aeglaselt üle Monadhliathi mägede ujuvatele pilvedele.

      „Mm-hmh.” Noor Ian ei paistnud selle väljavaate üle eriti rõõmustavat ja ma vaatasin teda kaastundlikult.

      „Kodu on see koht, kus puudub oht, et ukse taha sa jääd,” tsiteerisin ma.1

      Noor Ian vastas hapu pilguga. „Jajaa, tädi, just seda ma kardangi.”

      Meie mõttevahetust kuulnud Jamie vaatas omakorda üle õla noore Iani poole ja pilgutas julgustavalt mõlemat silma – ühekaupa ta ei osanud.

      „Ära nüüd verest välja löö, Ian. Mäletad lugu kadunud pojast? Su ema on väga rõõmus, kui elusalt ja tervelt tagasi tuled.”

      Noor Ian heitis talle sügavalt skeptilise pilgu.

      „Onu Jamie, kui sa arvad, et see saab olema üks lust ja lillepidu, siis sa ei tunne mu ema ikkagi nii hästi kui arvad.”

      Poiss näris sadulas istudes natuke aega alahuult, ajas siis selja sirgu ja ohkas sügavalt.

      „Lähme, saab asja kaelast ära,” ütles ta.

      „Kas vanemad on temaga siis nii kurjad?” küsisin ma, jälgides järsul kaljurajal ettevaatlikult laskuma asunud noormeest.

      Jamie kehitas õlgu.

      „Noh, eks nad muidugi annavad talle andeks, aga enne saab ta korraliku keretäie ja selg pargitakse korralikult ära. Pean õnnelik olema, kui ise samaga pääsen,” lisas ta mõrult. „Kardan, et Jenny ja Ian pole minuga samuti kuigi rahul.” Ta toksas hobust kandadega ja alustas laskumist.

      „Tule, inglismann. Saab kaelast ära, eks?”

      Ma ise ka ei teadnud täpselt, millist vastuvõttu ma Lallybrochis ootasin, kuid nüüd mõjus kõik igatahes rahustavalt. Nagu kõigi meie eelmiste saabumiste aegu, nii teatasid meie ilmumisest ka nüüd arvukad koerad, kes kargasid välja hekist ja jooksid kohale põllult ning juurviljaaiast, klähvides algul ärevusest ja seejärel juba rõõmust.

      Noor Ian heitis ratsmed käest, libistas ennast jällenägemisrõõmsa koerakarja keskele ja kükitas maha, et tervitada oma najale püsti hüppavaid ning nägu lakkuvaid penisid. Siis tõusis ta püsti, pooletoobine kutsikas süles, ja tõi selle mulle näha.

      „See on Jocky,” ütles ta ja tõstis väikese pruuni-valgekirju vingerdaja kõrgemale. „Minu oma; paps andis ta mulle.”

      „Kena kutsu,” kiitsin Jockyt ja kratsisin teda lontis kõrva tagant. Kutsikas haukus ja viskles ennastunustavalt, püüdes ühekorraga lakkuda nii Iani kui mind.

      „Sa saad koerakarvadega kokku, Ian,” ütles selge ja kõrge hääl tajutava pahakspanuga. Silmi koeralt tõstes nägin umbes seitsmeteistkümneaastast pikka ja saledat tüdrukut tõusmas oma istmelt tee ääres.

      „Aga ise oled jälle rebasesabu täis,” torkas noor Ian vastu, pöörates ennast kiirelt kõneleja poole.

      Tüdruk heitis tumepruunid lokid kõrvale ja kummardus pühkima seelikut, millel tõepoolest võis näha mõnd puhvis taimesaba, mis olid kodukootud kanga külge hakanud.

      „Paps ütleb, et sa pole seda koera väärt,” tähendas ta. „Kui niimoodi minema jooksed ja koera omapead jätad.”

      Noore Iani nägu tõmbus eneseõigustusest pingule. „Ma mõtlesin selle peale, et ta kaasa võtta,” ütles ta pisut karedal häälel, „aga ma arvasin, et tal ei ole linnas hea.” Ta kaisutas kutsikat kõvemini, vajutades lõuaga karvaste kõrvade vahele. „Ta on sutsu kasvanud; ta vist sõi vahepeal korralikult?”

      „Kas tulid meile tere ütlema, väike Janet? Nii kena sinust,” ütles Jamie mu selja tagant armsal häälel, kuid pilkava alatooniga, mis pani tüdruku kiirelt pilku tõstma ja teda nähes punastama.

      „Onu Jamie! Oh, ja…” Ta pilk libises minule, ta punastas veelgi enam ja peitis näo.

      „Nojaa, see on sinu tädi Claire.” Jamie võttis mul kindlalt küünarnuki alt ja noogutas tüdrukule. „Väike Janet ei olnud siis veel sündinud, kui sa viimati siin olid, inglismann. On su ema ikka kodus?” küsis ta siis Janetilt.

      Tüdruk noogutas, silmad suured, pööramata nende võlutud pilku mu näolt. Kummardusin sadulas alla ja sirutasin naeratades käe.

      „Rõõm sinuga kohtuda,” ütlesin ma.

      Tüdruk vahtis mind mõnda aega, siis meenusid talle äkki kombed ja ta tegi kähku reveransi. Siis võttis ta ettevaatlikult mu käe, nagu kartes, et võib selle küljest ära tõmmata. Surusin ta kätt ja ta näis sellest mõningast kergendust tundvat, et osutusin lihast ja luust olendiks.

      „Mul on… hea meel, prouva,” pomises ta.

      „Jen, kas emps ja paps on väga kurjad?” küsis noor Ian kutsikat õrnalt maha pannes ja tema transsi katkestades. Õde heitis vennale läbematu pilgu, millesse segunes osavõtlikkust.

      „Ei tea miks nad ei peaks olema, sina põmmpea?” küsis ta vastu. „Ema kartis, et võib-olla sattusid metsas karu peale või viisid mustlased su ära. Ta sai vaevu und, kuni lõpuks teada saadi, kuhu sa läksid,” lisas ta kulmu kortsutades.

      Ian surus huuled kõvasti kokku ja vahtis maha, aga ei lausunud sõnagi.

      Õde astus lähemale ja osutas taunivalt Iani käiste külge kleepunud niisketele kollastele lehtedele. Ehkki õde oli pikk, ulatus Ian temast tubli

1

Ameerika poeedi Robert Frosti (1874–1963) luulerida. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.