Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

et tal ei ole väga palju aega, enne kui vanglaülem mõistab, kuhu ta suundus, ja tagaajamise korraldab. Teisest küljest puudusid selles kuningriigi kauges otsas õiget teed ja maastikku tundval jalamehel oli teda jälitavate ratsanike ees tugev eelis.

      Ta kadus ära pärastlõunal. Tähtede järgi suunda hoides oli ta kõndinud öö otsa ja jõudnud järgmisel varahommikul enne koitu mere äärde.

      „Vaata, ma teadsin seda hüljeste kohta; MacKenziede hulgas tuntakse seda hästi ja ma olin seal ükskord varem käinud, koos Dougaliga.”

      Parajasti oli tõus ja hülged enamasti vees, kus nad hõljuvate vetikakimpude vahel krabisid ning kalu püüdsid, kuid märjad jäljetriibud ja mõned üksikud laisad isendid näitasid kätte kolm hülgesaarekest, mis seisid üksteise kõrval reas väikese lahe servas, vastu kõrget kaldakaljut.

      Jamie oli Duncani juhatustest nii aru saanud, et aare on peidetud kolmandale saarele, mis asus kaldast kõige kaugemal. Sinna oli umbes miil maad, mis on kõva ujumine ka tugevale mehele, tema jõuvarud olid aga raske sunnitöö ja pika söömata rännakuga üsna ära kurnatud. Ta jäi kaljuharjale seisma ja juurdles, ega ta tühja tuult ei talla või kas aare – juhul kui see tõesti olemas on – väärib eluga riskimist.

      „Kalju oli seal kohas lõhenenud ja lagunenud; kui ma servale liiga lähedale läinuks, oleks see mu jalge all ära murdunud ja alla sadanud. Ma ei näinud isegi võimalust veeni jõuda, ammugi siis hülgesaareni. Aga siis tuli mulle meelde, mida Duncan ütles Elleni torni kohta,” pajatas Jamie. Ta silmad olid pärani, kuid ei näinud mind, vaid toda kauget mereranda, kus langeva kivipanga ragin mattus lainete mürinasse.

      „Torn” oli sealsamas – väike graniitkoonus, mis kõrgus kaldaharjast võib-olla viis jalga veel üles. Kuid selle taga, kaljude vahel, oli kitsas rada või lõõr, mis viis kaheksakümne jala kõrguse kalju jalamile, pakkudes küll rasket, kuid otsusekindlale mehele läbitavat laskumisteed.

      Elleni torni jalamilt jäi kolmanda saareni veel üle veerand miili voogavat rohelist vett. Jamie riietas ennast lahti, lõi risti ette ja usaldades hinge oma ema hoolde, sukeldus lainetesse.

      Ta ujus aeglaselt kaljust eemale, sumades ja puristades, kui lained ta pea kohal kokku lõid. Šotimaal pole ükski koht merest väga kaugel, kuid Jamie oli üles kasvanud ikkagi sisemaal ja tema ujumiskogemused piirdusid sügavate tüünete mägijärvede ja forellijõgede hauakohtadega.

      Soolast poolpime ja lainete mürinast kurdistatud oli ta pikalt merega võidelnud, ennast siis õhku ahmides veest võimalikult kõrgele välja ajanud – ja näinud, et maa ei paista mitte selja tagant, vaid paremalt.

      „Meri oli mõõnama hakanud ja mõõn kiskus mind kaasa,” ütles ta mõrult. „Mõtlesin, et nojah, minuga on nüüd kõik, sest teadsin, et tagasi ma ujuda ei suuda. Ma olnud kaks päeva midagi söönud ja jõud oli otsas.”

      Ta jättis sumamise ja lasi ennast lihtsalt selili, andes ennast mere võimusesse. Tema pea käis pingutusest ringi, ta sulges valguse kaitseks silmad ja püüdis meenutada keldikeelseid palvesõnu uppumisohu vastu.

      Jamie vakatas ja vaikis nii kaua, et hakkasin mõtlema, kas midagi on valesti. Kuid viimaks hingas ta sisse ja lausus häbelikult: „Sa vist pead mind nüüd napakaks, inglismann. Ma ei ole sellest kellelegi rääkinud – isegi mitte Jennyle. Aga… keset palvet ma kuulsin, kuidas ema mind hüüdis.” Ta kehitas ebalevalt õlgu.

      „See võis muidugi tulla sellest, et ma mõtlesin ta peale, kui ujuma hakkasin,” ütles ta. „Aga ometi…” Ta vaikis uuesti, kuni ma ta nägu puudutasin.

      „Mida ta ütles?” küsisin vaikselt.

      „Ta ütles: „Tule minu juurde, Jamie – tule, pojake.”” Ta tõmbas kopsud õhku täis ja hingas aeglaselt välja. „Kuulsin seda täiesti selgesti, aga ei näinud kedagi; seal ei olnud mitte hingelistki, isegi mitte ühtki hüljest. Mõtlesin, et võib-olla hüüab ta mind taevast – ja ma olin nii väsinud, et mul poleks midagi suremise vastu olnud, aga keerasin ennast siiski rinnuli ja sumasin sinnapoole, kust ma olin ta häält kuulnud. Mõtlesin, et ujun kümme tõmmet ja puhkan siis jälle – või vajun põhja.”

      Aga kaheksandal tõmbel oli vool ta endaga kaasa viinud.

      „Selline tunne oli, nagu oleks keegi mind sülle võtnud,” ütles ta, olles selle mälestuse üle veel nüüdki imestunud. „Tundsin teda enda all ja ümber; vesi oli veidi soojem kui enne ja kandis mind kaasa. Ma ise ei pidanud mitte midagi tegema, ainult natuke liigutama, et pead veest väljas hoida.”

      Suure maa ja saarte vahel tsirkuleeriv tugev keeriseline hoovus oli ta kandnud kolmanda saarekese lähedale, kust tal jäi kaldakivideni vaid paar tõmmet.

      Saareke kujutas endast väheldast graniidirünka, pragusid ja lõhesid täis nagu kõik Šotimaa iidsed kaljud ning merikasvudest ja hüljeste väljaheidetest paksult ligane, kuid tema ronis kaldale sama tänuliku südamega kui merehädast pääsenud meremees palmisaare helevalgele liivarannale. Ta vajus näoli kivisele kaldanõlvale ja jäi sinna lebama, hinges rõõm, et eluvaim sees, ning silmad suurest väsimusest pahupidi.

      „Siis tundsin, et keegi kummardub mu kohale ja haistsin hirmsat surnud kala lehka,” rääkis ta edasi. „Ajasin ennast kiirelt põlvili ja seal ta oli – võimas isane hüljes, läikiv ja märg, ning tema mustad silmad vahtisid mind umbes jardi kauguselt.”

      Olemata ise küll kala- või meremees, oli Jamie kuulnud küllalt lugusid teadmaks, et isased hülged on kardetavad, eriti kui nad näevad ohtu, et keegi tungib nende territooriumile. Nähes pärani suud, millest paistsid teravad pulgataolised hambad, ja võimast keha ümbritsevaid tugevaid rasvavolte, ei olnud tal põhjust selles kahelda.

      „Tead, ta kaalus oma kolmsada naela,” ütles Jamie. „Isegi kui tal poleks olnud plaanis mul liha luudelt rebida, oleks ta ikkagi võinud mu ühe loivalöögiga merre virutada või ise merepõhja vedada ja ära uputada.”

      „Aga paistab, et ta ei teinud seda,” tähendasin asjalikult. „Mis siis sai?”

      Jamie naeris. „Ma vist olin väsimusest liiga oimetu, et midagi mõistlikku teha,” kostis ta. „Lihtsalt vaatasin talle hetke otsa ja ütlesin: „Kõik on korras, see olen kõigest mina.””

      „Ja mida hüljes tegi?”

      Jamie kehitas kergelt õlgu. „Ta vaatas mind veidi pikemalt – selkid ei pilguta silmi, tead seda? See ajab päris närvi, kui keegi sind niimoodi kaua aega vahib – aga lõpuks ta urises midagi omaette ja libistas ennast mööda kaljut merre.”

      Jäänud saarekese ainsaks isandaks, oli Jamie jõu taastamiseks natuke aega niisama istunud ja hakanud siis lõhesid üksipulgi läbi otsima. Kuna saareke oli väike, ei kulunud väga kaua aega, kuni ta leidis sügava lõhe, mis viis laia õõnsusse jalapaksuse kaljulae all. See asus saare keskel, põrand kaetud kuiva liivaga, ja oli vee eest kaitstud, kui kõige hullemad tormid välja arvata.

      „Ära keeruta nüüd,” ütlesin teda kõhtu müksides. „Kas Prantsuse kuld oli seal või ei olnud?”

      „Noh, jah, oli ja ei olnud ka,” vastas ta ja tõmbas kõhu sisse. „Olin oodanud kullakange; kuulujutu järgi oli Louis saatnud just neid. Ja kolmekümne tuhande naela väärtuses kullakange oleks pidanud tähendama korralikku hunnikut. Aga seal õõnsuses ei olnud mitte midagi muud kui vaid üks kast, vähem kui jala laiune, ja väike nahkkott. Kastis tõesti oli kulda – ja hõbedat ka.”

      Niisiis tõepoolest kuld ja hõbe. Kast sisaldas kakssada viis münti, kulda ja hõbedat, mõni nii selgete kirjadega, nagu oleks eile münditud, teised jälle peaaegu siledaks kulunud.

      „Vanaaegsed mündid, inglismann.”

      „Vanaaegsed? Kas sa mõtled, et väga vanad…”

      „Kreeka ja Rooma omad, inglismann. Tõesti väga vanad.”

      Vahtisime teineteist läbi hämaruse, lausumata sõnagi.

      „Uskumatu,” sõnasin lõpuks. „Tõepoolest varandus, aga mitte…”

      „Mitte see, mille saatnuks Louis