Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

ära, öösärk kaenlas, ja tõmbasin selle igal öösel nõmmel selga?”

      Janet turtsatas selle mõtte peale ja tema pahane ilme mahenes veidi.

      „Oled ikka tola,” halastas ta lõpuks. „Tule lähme pesutuppa, ma harjan ja kammin sind natuke, enne kui sa ema-isa palge ette lähed.”

      Ian põrnitses hetke õde ja pööras siis pilgu minule, näol jahmatus läbisegi nördimusega. „Taeva pärast,” küsis ta, hääl pingutusest kärisemas, „miks arvatakse, et kui sa puhas oled, siis see aitab?”

      Jamie irvitas talle vastu, ronis hobuse seljast maha ja patsutas õlale, nii et tolm taga.

      „Ega see sul tükki küljest võta. Mine aga pealegi; ma mõtlen, et on päris hea, kui su vanemad ei pea tegelema liiga paljude asjadega ühekorraga – ja nagunii tahavad nad kõigepealt sinu kallile tädile tere öelda.”

      „Mm-hmh.” Noor Ian noogutas süngelt ja hakkas otsusekindla õe nügimise peale vastumeelselt maja tagakülje poole liikuma.

      „Mida sa söönud oled?” kuulsin viimast venna poole kõõritades küsivat. „Sul on suu ümbert puha rokane.”

      „See pole miski rokk, need on vuntsikarvad!” sisistas Ian vihaselt läbi hammaste, saates kiirpilgu üle õla, et kas me Jamiega kuulsime. Õde jäi nagu naelutatult pidama ja ajas pea kuklasse.

      „Vuntsid?” lõõritas ta kõlavalt uskmatul häälel. „Sinul?”

      „Lähme!” Ian haaras õel küünarnukist ja ajas ta juurviljaaia väravast sisse, õlad kohmetusest kühmus.

      Jamie toetas pea vastu mu reit ja peitis näo seelikusse. Juhuslikule vaatlejale võis tunduda, et ta tegeleb sadulataskute vallapäästmisega, sest juhuslik vaatleja poleks märganud tema vappuvaid õlgu ega tundnud tema hääletu naeru värinat.

      „Võta vabalt, nad on läinud,” ütlesin hetk hiljem, ahmides ka ise allasurutud lõkerdamise peale õhku.

      Jamie tõstis oma punase ja hingetu näo ning kuivatas seelikuvoldiga silmi.

      „Vuntsid? Sinul?” kraaksatas ta õetütart ahvides, ja me pahvatasime mõlemad uuesti naerma. Ta raputas hingeldades pead. „Jessas, ta on täpselt nagu ema! Täpselt needsamad sõnad ütles Jenny mulle – ja täpselt sama häälega –, kui ta nägi mind esimest korda habet ajamas. Ma oleks äärepealt endal kõri läbi lõiganud.” Ta pühkis käeseljaga veel kord silmi ja tõmbas peopesaga õrnalt üle paksu pehme orasheina, mis kattis ta lõugu ja kaela nagu punakaspruun kuma.

      „Kas tahad ka habet ajada, enne kui me Jenny ja Iani ette astume?” pärisin ma, kuid ta raputas pead.

      „Ei,” kostis ta, lükates tagasi paela vahelt lahti pääsenud juukseid. „Noorehärral on õigus – sellest pole abi, kui sa puhas oled.”

      Küllap nad kuulsid koerte haukumist; kui sisenesime, olid Ian ja Jenny mõlemad elutoas, Jenny kudus diivanil villaseid sukki ja Ian seisis kamina ees ning soojendas põlveõndlaid, seljas helepruun kuub ja jalas pikad püksid. Kandik väikeste kuklitega ja pudelitäie omapruulitud õllega oli valmis pandud, ilmselt just meie tuleku puhuks.

      Vaatepilt oli ülimalt hubane ja kutsuv ning ma tundsin üle läve astudes, kuidas reisväsimus kadus. Ian pööras meie sisenedes kohe ümber, näol kohmetu naeratus, kuid minu silmad otsisid Jennyt.

      Ja tema omad mind. Ta istus vaikselt diivanil ja vahtis suurisilmi ukse poole. Minu esimene mulje oli, et ta on üsna muutunud, ja teine mulje, et ta pole üldse muutunud. Mustad lokid olid alles, paksud ja jõulised, kuid segatud ning viirutatud helendava hõbedaga. Kehaehitus oli samuti seesama: laiad ja kõrged põsesarnad, tugev lõug ja pikk nina, mis tal oli Jamiega ühesugune. Vaid tantsisklev kaminatuli ja hämarduva pärastlõuna varjud tekitasid mulje kummalisest muutusest, süvendades mingil hetkel ta suu- ja silmanurki ümbritsevaid kortse niivõrd, et ta nägi välja nagu vanaeit, kuid kustutas need sealsamas ja asendas õhetava tütarlapsejumega, nagu Cracker Jacki2 karpi pandud liikuval stereopildil.

      Kui ma bordellis Ianiga esimest korda kokku sain, siis oleks ta nagu vaimu näinud. Jenny käitus umbes samamoodi – kui ma üle toa tema juurde kõndisin, siis pilgutas ta silmi ja ta suu vajus lahti, kuid muidu jäi tema näoilme samaks.

      Jamie tuli kohe minu järel ja hoidis mul küünarnukist. Ta pigistas kergelt, kui diivani juurde jõudsime, ja lasi siis lahti. Mul oli tunne, nagu esitletaks mind õukonnas, nii et tekkis tahtmine reveranssi teha.

      „Jõudsime koju, Jenny,” ütles Jamie. Ta käsi puhkas rahustavalt mu seljal.

      Jenny heitis kiire pilgu vennale, siis jäi uuesti mind põrnitsema.

      „Claire, oled see tõesti sina?”

      Ta hääl oli vaikne ja ebakindel – tuttav, kuid mitte selle valjuhäälse naise oma, keda mina mäletasin.

      „Jaa, see olen mina,” kostsin ma. Naeratasin ja sirutasin talle käed. „Tore sind jälle näha, Jenny.”

      Ta võttis mu käed ettevaatlikult vastu. Siis ta haare tugevnes ja ta ajas ennast püsti. „Jumal küll, ja oledki sina!” ütles ta pooleldi hingetult ning korraga oli tagasi ka see naine, keda tundsin, ning tema elavad ja vilkad tumesinised silmad uurisid uudishimulikult mu nägu.

      „No muidugi tema,” torises Jamie. „Ian kindlasti rääkis sulle; kas sa arvasid, et ta valetab?”

      „Sa pole peaaegu üldse muutunud,” jätkas Jenny venda ignoreerides ja puudutas imetlevalt mu palgeid. „Su juuksed on veidi heledamad, aga jumal taevas näeb, et sa näed täpselt samasugune välja!” Ta sõrmed olid külmad ja käelabad lõhnasid taimede ning punasesõstramoosi järele, millele lisandus parajasti pooleli olevast sukast õhkuv nõrk ammooniumi ja villavaha hõng, mis tuli lõnga värvimisest.

      Ammuunustatud villalõhn tõi äkki kõik tagasi – kõik need selle kohaga seotud mälestused, kogu selle õnnetunde, mida olin kogenud siin elades –, et mu silmad täitusid pisaraist.

      Jenny märkas seda ja kaisutas mind kõvasti, ning tema pehmed juuksed paitasid mu nägu. Ta oli palju lühem kui mina, pealtnäha habraste luudega ja õrn, kuid sellegipoolest oli mul tunne, nagu kaisutaks mind soojalt ning hoiaks tugevasti keegi, kes on minust palju suurem.

      Ta lasi mu hetke pärast lahti ja astus sammu tagasi, nägu naerul. „Issand, sa isegi lõhnad sama moodi!” hüüatas ta ja ma purskasin koos temaga naerma.

      Ian oli ligi astunud; ta kummardus ja embas mind õrnalt, riivates huultega mu põske. Ta lõhnas kergelt heina ja kapsalehtede järele, ja siis iseenda järele, millele lisandus õrn turbasuitsuhõng.

      „Nii tore on sind jälle näha, Claire,” ütles ta. Ta pehmed pruunid silmad vaatasid mind naeratades ja kojujõudmise tunne minus süvenes. Ian astus kohmetult sammu tagasi ja naeratas. „Tahad ehk midagi süüa?” Ta osutas laual seisvale kandikule.

      Jäin kõhklema, kuid juba astus Jamie tarmukalt kandiku juurde.

      „Tilgake ei teeks paha, aituma, Ian,” ütles ta. „Claire, kas võtad ka?”

      Klaasid valati täis, ulatati kukleid edasi ja mõmiseti kamina ette maha istudes üksteisele väikseid meeldivaid viisakusi. Hoolimata pindmisest südamlikkusest tajusin ma süvakihtides voogavat pinget, mis polnud seotud ainult minu ootamatu väljailmumisega.

      Jamie istus mu kõrvale tammepuust järile, kuid ei võtnud rohkem õlut kui väikese lonksukese ja tema söögipala seisis puutumata põlvel. Mõistsin, et ta ei olnud toidupoolise pakkumisest kinni hakanud mitte näljast, vaid varjamaks tõsiasja, et ei ta õde ega õemees polnud teda tervituseks emmanud.

      Tabasin Iani ja Jenny vahelise kiirpilgu, seejärel aga pikema, kuid tõlkimatu silmavaatamise Jenny ja Jamie vahel. Olles siin mitmes mõttes võõras, hoidsin enda silmad maas ja uurisin asju ripsmete varjust. Jamie istus minust vasakul; tundsin meie vahel väikest liikumist – tema parema käe kaks jäika sõrme trummeldasid vastu reit.

      Vestlus, niipaljukest, kui seda

2

Ameerika popkorni- ja maapähklibränd.