Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

veel kraadi võrra tumedamaks, kuid ta näoilme ei muutunud.

      Jenny vangutas vennalt pilku pööramata pead. „Ei, noor Ian ei ole veel mees – aga sina oled, Jamie; ja sa tead väga hästi, milles seisneb nende erinevus.”

      Ian, kes oli jälginud kahe Fraseri tulevahetust sama suure kaasaelamisega kui minagi, köhatas nüüd.

      „Noh, olgu kuidas on,” ütles ta kuivalt. „Noor Ian on veerand tundi oma nahatäit oodanud. Ükskõik kas see karistusviis on talle sobiv või mitte, on vist pisut julm lasta teda veel kauem oodata, eks?”

      „Ian, kas sa ikka pead seda tegema?” tegi Jamie paluvalt õemehe poole pöördudes veel viimase ponnistuse.

      „No vaata,” kostis Ian aeglaselt, „kui ma poisile juba ütlesin, et ta saab kere peale ja ta ise teab suurepäraselt, et on selle ära teeninud, siis ma ei saa asja ees, teist taga oma sõna murda. Aga mis puutub sellesse, kas mina seda teen, siis… ei, nii ma ei arva.” Tema silmadesse ilmus lõbus helk. Ta sirutas käe kummuti poole, tõmbas välja paksu nahkrihma ja viskas selle Jamie kätte. „Vaid hoopis sina teed.”

      „Mina?” põrkas Jamie tagasi. Ta tegi asjatu katse suruda rihm tagasi Iani kätte, kuid õemees ei teinud seda nägemagi. „Mina ei saa poissi peksta!”

      „Oo, küll sa saad,” vastas Ian rahulikult ja pani käed vaheliti rinnale. „Sa oled nii tihti öelnud, et hoolitsed tema eest nagu oma poja eest.” Ta kallutas pead ja ehkki näoilme jäi endiselt leebeks, oli pilk kõigutamatu. „Vaata, Jamie, ja usu mu sõnu – tema isa olla ei olegi nii kerge. Kõige parem on, kui sa lähed ja veendud selles ise.”

      Jamie jõllitas tükk aega Ianile otsa, seejärel õele. Õde kergitas kulmu ja vahtis vastu.

      „Sa oled selle samavõrd ära teeninud kui tema, Jamie. Nii et hakka aga minema.”

      Jamie surus huuled kõvasti kokku ja ta ninasõõrmed tõmbusid valgeks. Siis keeras ta kannal ringi ja tuiskas sõna lausumata välja. Põrandalauad kõmisesid kiiretest sammudest ja koridori teisest otsast kostis välisukse summutatud mütsatus.

      Jenny heitis kiire pilgu Ianile, veel kiirema minule, ja jäi siis aknast välja vaatama. Ian ja mina, mõlemad temast tükk maad pikemad, tulime ta selja taha ja jäime sinna seisma. Õhtuvalgus tuhmus kiirelt, kuid seda oli veel küllalt, et näha majast umbes kahekümne jardi kaugusel puust väraval kõhutava noore Iani nukrat kogu.

      Lähenevate sammude peale värinal ringi vaadates nägi ta oma onu tulemas ja ajas ennast üllatunult püsti.

      „Onu Jamie!” Siis langes ta pilk rihmale ja ta ajas selja veel rohkem sirgu. „Kas… kas sina peksad mind?”

      Õhtu oli vaikne ja ma kuulsin, kuidas Jamie hammaste vahelt sisinal sisse hingas.

      „Paistab, et mul tuleb seda teha,” ütles ta keerutamata. „Aga kõigepealt ma pean su ees vabandust paluma.”

      „Minu ees?” Noor Ian paistis üsna imestunud olevat. See paistis talle olevat harjumatu mõte, et vanemad inimesed võiksid tema ees vabandust paluda, eriti enne karistamist. „Sina ei pea küll millegi pärast vabandama, onu Jamie.”

      Pikem kogu nõjatus väravale ja vaatas pead painutades lühemale otsa.

      „Pean ikka. Ma tegin valesti, et lasin sul Edinburghi jääda, ja võib-olla tegin juba seda valesti, et rääkisin sulle igasugu lugusid ja panin sulle niiviisi pähe kärbse kodust ära joosta. Ma viisin sind sellistesse kohtadesse, kuhu poleks pidanud, ja võib-olla panin su ka hädaohtu ning tekitasin su vanematele rohkem segadust ja häda, kui sa ehk ise oleks tekitanud. Ma kahetsen seda, Ian, ja palun sul mulle andestada.”

      „Ohh.” Väiksem kogu tõmbas sõrmedega läbi juuste, leidmata õigeid sõnu. „No… noneh. Jah, muidugi, onu Jamie.”

      Nad seisid natuke aega vaikides, siis ohkas noormees sügavalt ja ajas oma längus õlad püsti.

      „Aga kui teeks selle siis nüüd ära?”

      „Küllap vist.” Jamie hääles kõlas sama sügav vastumeelsus kui õepoja omas ja ma kuulsin, kuidas minu kõrval seisev Ian nortsatas – ma ei osanud öelda, kas pahaselt või lõbustatult.

      Noor Ian pööras kõhklematult selja ja jäi alistunult näoga värava poole. Jamie järgis pisut aeglasemalt tema eeskuju. Päevavalgus oli peaaegu kustunud ja me ei näinud oma vaatepunktist rohkem kui kehade piirjooni, kuid kuulsime kõike hästi. Jamie seisis ebalevalt niheledes õepoja taga, nagu ei teaks, mida teha.

      „Mm-hmm. Aga mida su isa…”

      „Tema annab tavaliselt kümme, onu.” Noor Ian oli kuue seljast võtnud ja rääkis vööd sikutades üle õla. „Kaksteist, kui asi on hull, ja viisteist, kui asi on päris hull.”

      „Kas see oli tavaline või hull?”

      Poiss turtsatas tahtmatult.

      „Onu Jamie, kui paps laseb sinul seda teha, siis peab asi olema ikka päris hull, aga ma jääksin lihtsalt hullu juurde. Nii et võiksid anda kaksteist.”

      Ian mu kõrval nortsatas uuesti. Seekord päris kindlasti lõbusalt. „Aus poiss,” pomises ta.

      „Olgu siis nii.” Jamie tõmbas kopsud õhu täis ja tõstis käe, kuid noor Ian katkestas teda.

      „Oota, onu, ma pole veel päris valmis.”

      „Oeh, kas sa ikka pead seda tegema?” küsis Jamie lämbuval häälel.

      „Jaa. Isa ütleb, et ainult tüdrukuid nuheldakse seeliku peale,” seletas noor Ian. „Mehed peavad perse paljaks võtma.”

      „Ja tal on selle mehe osas paganama õigus,” pomises Jamie, vaidlus Jennyga ilmselt veel meeles mõlkumas. „Oled valmis?”

      Vajalikud ettevalmistused tehtud, astus pikem kogu sammu tagasi ja lõi. Kostis kõva plaksatus ja kaastunne pojale pani Jenny võpatama. Poiss ahmis õhku, kuid oli muidu vait, ja jäi vait ka ülejäänud protseduuri jooksul, sellal kui mina näost kergelt kaameks tõmbusin.

      Lõpuks lasi Jamie käe alla ja pühkis otsaesist. Siis sirutas ta aiale vajunud Ianile käe. „Noh, poiss, kõik korras?” Noor Ian ajas selja seekord väikeste raskustega sirgu ja tõmbas püksid üles. „Noneh, onu. Tänan.” Poisi hääl oli veidi kare, kuid rahulik ja kindel. Ta võttis Jamie väljasirutatud käe vastu. Kuid selle asemel, et poiss tuppa tuua, surus Jamie mu üllatuseks rihma Ianile teise kätte.

      „Sinu kord,” teatas ta, astus värava juurde ja lasi selja kühmu.

      Noor Ian oli sama rabatud kui meie akna taga.

      „Mida!” kohmas ta jahmunult.

      „Ma ütlesin, et sinu kord,” kostis onu kindlalt. „Mina karistasin sind, nüüd on sinu kord mind karistada.”

      „Ma ei saa seda teha, onu!” hüüatas noor Ian häälel, nagu oleks onu käskinud tal sooritada avalikult mõni häbiväärne tegu.

      „Oo jaa, saad küll,” kostis Jamie, ajas ennast uuesti sirgu ja vaatas õepojale silma. „Sa ju kuulsid, mis ma ütlesin, kui sinult vabandust palusin?” Ian noogutas põrutatud ilmel. „Nonii. Ma olen sama palju eksinud kui sina ja pean selle eest samuti karistust kandma. Mulle ei meeldinud sulle rihma anda ja sulle ei meeldi mulle rihma anda, aga me saame mõlemad sellega hakkama. Selge?”

      „J…jaj…aa, onu,” kogeles poiss.

      „Hea küll siis.” Jamie tiris püksid alla, vedas särgisaba üles ja kummardus uuesti, haarates ülemisest latist kätega kinni. Ta ootas hetke, aga kui Ian ikka halvatult paigal seisis, rihm käes rippumas, tegi Jamie uuesti suu lahti.

      „Hakka pihta.” Ta hääl oli karm. Nii kõneles ta oma salakaubavedajatega; allumatus oli mõeldamatu. Ian asus kammitsetult käsku täitma. Ta taganes ja andis tujutu hoobi. Kostis tuhm laksatus.

      „See ei lugenud,” teatas Jamie kindlalt. „Kuule, mees, mul oli sama raske, kui ma sind lõin. Tee nüüd oma töö korralikult ära.”

      Kõhetum