Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

hammustas kõvasti mu alahuult ja kui ma õhku ahmides suu avasin, surus keele sisse, röövides mult nii õhu kui sõnad.

      Siis viskas ta mu voodile, kus me alles tunni aja eest olime naerdes lamanud, ja surus mu kogu keharaskusega vastu madratsit.

      Ta oli suur ja kõva.

      Ning mina olin märg.

      Minu oma! karjus kõik temas sõnatult. Minu oma!

      Võitlesin ülima raevu ja osavusega vastu, ning mu keha vastas kajana: Sinu! Sinu, ja ole sa selle eest neetud!

      Ma ei tundnud, kuidas ta mu kleidi lõhki käristas, kuid tajusin läbi tema õhukese särgi kehasoojust oma paljaste rindade vastas ja tema pikkade reielihaste survet enda omade vastas. Ta lasi mu käsivarre lahti, et rebida ära oma püksid ja ma küünistasin teda kõrvust rinnuni, jättes nahale helepunaseid triipe.

      Andsime endast parima, et aastakümnetepikkuse lahusoleku raevus teineteist tappa – mina selle eest, et ta mind ära saatis, tema selle eest, et ma läksin; mina Laoghaire’i eest, tema Franki eest.

      „Lits!” hingeldas ta. „Hoor!”

      „Käi kuradile!” Surusin omakorda käe ta pikkadesse juustesse ja tõmbasin ta näo ropsuga tagasi enda vastu. Veeresime voodist välja ja maandusime hunnikus põrandal, et seal poolikute needuste ning katkenud sõnade segaduses edasi-tagasi rabeleda.

      Ma ei kuulnud ukse avamist. Ma ei kuulnud üldse midagi, ehkki ta nähtavasti hüüdis ja koguni korduvalt. Pimeda ja kurdina olin teadlik vaid Jamiest, kuni meid rabas külm veevaling, äkiline nagu elektrilöök. Jamie tardus paigale. Ta näost kadus viimnegi veretilk, nii et põsesarnad teravalt esile tungisid.

      Lamasin oimetult ja vesi tilkus ta juukseotstelt mu rindadele. Jamie taga seisis Jenny, nägu sama valge kui vennal, tühi kastrul käes.

      „Lõpetage!” kähvas ta. Ta viltused silmad olid täis hirmusegust viha. „Jamie, mis sul arus on? Kiimled siin nagu metsloom, mis sest, et terve maja kuuleb!”

      Jamie tõmbus must aeglaselt ja karuna kohmakalt eemale. Jenny haaras voodilt teki ja heitis selle mulle peale.

      Käpili saanud, raputas Jamie pead nagu märg koer, paisates laiali veepiisku. Siis ajas ta ennast väga aegamisi püsti ja vedas rebitud püksid uuesti üles.

      „Kas sul häbi ei ole?” karjus täiesti endast väljas Jenny.

      Jamie seisis ja vahtis teda, nagu poleks elades ühtki sellesarnast olendit näinud ja murraks pead, kes ta selline on. Märjad juuksesalgud langesid ta paljale rinnale.

      „On,” vastas ta lõpuks üsna mõõdukal toonil. „On küll.”

      Tal paistis pea ringi käivat. Ta sulges silmad ja tema keha läbis kiire värin. Sõna lausumata pööras ta ringi ja kõndis välja.

      35

      Põgenemine Eedenist

      Jenny aitas mind kana loksumist meenutavate häälitsuste saatel – ma ei saanud aru, kas need tulid šokist või murest – voodisse. Olin ähmaselt teadlik uksel virvendavatest kogudest, ilmselt teenritest, kuid mul polnud huvi asja täpsemalt uurima hakata.

      „Ma otsin sulle midagi selga,” pomises Jenny, soputas padja kohevaks ja lükkas mu sellele lamama. „Ja võib-olla lonksu kangemat. Kuidas sinuga on?”

      „Kus Jamie on?”

      Ta heitis mulle kiire pilgu, milles kaastunne segunes uudishimuga.

      „Ära karda, ma ei lase teda uuesti su kallale,” ütles ta kindlalt, surus huuled kokku ja toppis, kulm kortsus, tekiservad kinni. „Kuidas ta võis ometi niimoodi!”

      „See ei olnud tema süü – seekord mitte.” Tõmbasin sõrmedega läbi oma sassis juuste, mis andsid märku mu üldisest korratusest. „See tähendab, mina olin sama palju süüdi kui tema. Me mõlemad olime. Ta… ma…” Lasin käe alla, suutmata seletada. Olin verevalumeid täis ja põrutada saanud ning mu huuled olid paistes.

      „Saan aru,” ütles Jenny ja vaatas mind pika kaaluva pilguga, millest mulle tundus, et võib-olla tõesti saigi.

      Ma ei tahtnud äsjastest sündmustest rääkida ja ta paistis seda tajuvat, sest kõigepealt ta vaikis natuke aega, andis siis kellelegi poolihääli mingi korralduse ning tegi seejärel toale tiiru peale, sättides paika mööblit ning pannes asju oma kohale. Nägin, kuidas ta riidekapis auke nähes peatus ja siis maast suuremaid kannukilde üles korjama kummardus.

      Samal ajal kui ta need kaussi viskas, kostis alt mütsatus – peaukse kinnilöömise vaevukuuldav hääl. Jenny läks akna alla ja lükkas kardina kõrvale.

      „Jamie,” lausus ta. Vaatas mulle otsa ja lasi kardinal tagasi vajuda. „Läheb mäe otsa. Läheb alati, kui tal on mingid mured. Läheb kas mäkke või joob ennast Iani seltsis täis. Mägi on parem.”

      Norsatasin vaikselt.

      „Mulle tundub ka, et ta on mures.”

      Koridorist kostsid kerged sammud ja uksele ilmus noorem Janet, kandes ettevaatlikult kandikut küpsiste, viski ja õllega. Ta oli kahvatu ja hirmul.

      „Kas… kas sinuga on korras, tädi?” küsis ta kobavalt ja pani kandiku käest.

      „Pole mul häda midagi,” rahustasin teda istuli tõustes ja kätt viskipudeli järele sirutades.

      Kui olin pilguga Jennyle sedasama kinnitanud, patsutas too tütre käsivart ja suundus ukse poole.

      „Jää tädi juurde,” käskis ta. „Ma lähen toon mingi kleidi.” Janet noogutas kuulekalt, istus sängi kõrvale taburetile ja jäi vaatama, kuidas ma söön ja joon.

      Olles pisut kehakinnitust saanud, tundsin ennast palju tugevamalt. Hing mu sees oli tuim; äsja toimunu tundus ühtaegu unenäolise ja samas täiesti selgena. Võisin meenutada pisimaidki üksikasju: Laoghaire’i tütre siniseid kalingurlehve, peeni katkendlikke sooni Laoghaire’i kaelal, Jamie nimeta sõrme rebenenud küünt.

      „Kas sa tead, kus Laoghaire praegu on?” küsisin Janetilt. Tüdruku pea oli kummargil ja ta uuris ilmselt omaenda käsi. Minu küsimuse peale lõi ta pea silmi pilgutades kuklasse.

      „Oh!” ehmatas ta. „Ahah. Jajah, ta läks koos Marsali ja Joaniga tagasi koju Balriggani. Onu Jamie käskis neil minna.”

      „Või nii,” laususin kõlatult.

      Janet hammustas huult ja näperdas põlle. Korraga vaatas ta mulle otse silma.

      „Tädi – mul on nii kahju!” Ta silmad olid soojad ja pruunid nagu isal, kuid praegu ujusid need pisarais.

      „Pole hullu,” proovisin tüdrukut lohutada, ehkki ma ei osanud arvata, mida ta õieti mõtleb.

      „Aga see olin mina!” pahvatas ta. Ta paistis ülimalt õnnetu olevat, kuid täis otsusekindlust kõik üles tunnistada. „Mina… mina ütlesin Laoghaire’ile, et sa oled siin. Sellepärast ta tuligi.”

      „Aa.” See seletas midagi. Kummutasin viskiklaasi tühjaks ja panin ettevaatlikult tagasi kandikule.

      „Ma ei arvanud… see tähendab, ma ei tahtnud mingit tohuvabohu korraldada, ausõna. Ma ei teadnud, et sa… et ta…”

      „Pole hullu,” ütlesin uuesti. „Üks meist kahest oleks varem või hiljem nagunii tõe teada saanud.” Üks asi, millel küll tähtsust ei olnud, pakkus mulle siiski huvi. „Aga miks sa talle ütlesid?”

      Tüdruk vaatas vargsi üle õla, sest alt hakkasid mingid sammud lähenema. Ta kummardus mulle lähemale.

      „Sest ema käskis,” sosistas ta. Seda öelnud, tõusis ta kähku taburetilt ja lahkus toast, möödudes uksel oma emast.

      Ma ei küsinud talt midagi. Jenny oli mulle kleidi leidnud – see kuulus ühele vanematest tüdrukutest – ja me vahetasime vaid mõne asjaliku sõna, mis olid tarvilikud riietumise juures.

      Kui olin rõivais ja kängitsetud,