Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

ei lähe kuskile,” ütles ta otsustavalt.

      „Sa ei saa mind takistada!”

      Ta sirutas käed ja haaras mul mõlemast õlavarrest.

      „Saan ikka küll,” lausus ta. Mis vastas tõele. Ma visklesin raevukalt, kuid raudset haaret biitsepsite ümbert lahti murda ei suutnud.

      „Lase mind otsekohe lahti!”

      „Ei, ei lase!” Ta vahtis mind, silmad kissis, ja korraga ma taipasin, et välisest rahust hoolimata on ta niisama endast ära kui minagi. Nägin tema kaelalihaseid lainetavat, kui ta neelatas, et ennast kõnelemiseks kontrolli alla saada.

      „Ma ei lase enne, kui olen sulle ära seletanud, miks…”

      „Mida siin seletada on?” küsisin vihaselt vastu. „Sa abiellusid uuesti! Mida veel?”

      Ta nägu hakkas tumenema; kõrvalestad juba punetasid, ja see oli kindel märk kogunevast raevust.

      „Kas sina oled need kakskümmend aastat nunnaelu elanud?” nõudis ta ja raputas mind kergelt. „Oled või?”

      „Ei!” paiskasin talle näkku ja ta võpatas kergelt. „Ei ole, kurat võtaks! Ja ma ei arva, et sinagi oled mungaelu elanud – pole kunagi arvanud!”

      „Siis…” alustas ta, kuid ma olin liiga tige, et edasi kuulata.

      „Sa valetasid mulle, kurat!”

      „Ei valetanud!” Nahk ta põsesarnadel oli pingule tõmbunud nagu ikka siis, kui ta väga vihane oli.

      „Valetasid küll, igavene värdjas! Tead väga hästi! Lase lahti!” Lõin talle jalaga vastu säärekonti, küllalt kõvasti, et omaenda varbad ära lüüa. Ta karjatas valust, kuid lahti ei lasknud. Hoopis vastupidi – pigistas kõvemini, nii et ma kiljuma hakkasin.

      „Ma pole poole sõnagagi öelnud, et…”

      „Ei, ei ole! Aga valetasid ikkagi! Lasid mul arvata, et sa pole abielus ja et pole ühtki naist, kellega sa… keda sa…” Viha pani mu nuuksuma ja sõnade vahel õhku ahmima. „Sa oleksid pidanud mulle ütlema – selsamal hetkel, kui ma tulin! Miks sa ometi ei öelnud?” Ta haare lõdvenes ja mul õnnestus ennast lahti väänata. Ta astus mulle lähemale, silmad vihasädemeis. Ma ei kartnud teda; võtsin hoogu ja virutasin talle rusikaga rindu.

      „Miks?” kriiskasin ja jagasin talle aina uusi mütsuvaid obadusi. „Miks, miks, miks?”

      „Sest ma kartsin!” Ta võttis mul randmeist ja lükkas mind eemale, nii et ma voodile kukkusin. Ta jäi hingeldades mu ette seisma, käed rusikas.

      „Ma olen argpüks, kurat küll! Ma ei julgenud sulle öelda, sest ma kartsin, et sa lähed ära, ja hädavares nagu ma olen, ma kartsin, et ei suuda seda üle elada!”

      „Hädavares? Endal kaks naist? Häh!”

      Sel hetkel arvasin tõesti, et ta annab mulle kõrvakiilu; juba ta käsi tõusiski, kuid siis surus ta selle rusikasse.

      „Olen ma siis mõni mees? Kui ma ihkan sind nii meeletult, et miski muu mulle ei loe? Nii meeletult, et ohverdaksin nii au kui perekonna kui elu enda selle nimel, et vaid sinuga voodisse heita – isegi pärast seda, kui sa mind hüljanud oled?”

      „Kas sul tõesti jätkub närust, häbematut, alatut jultumust mulle midagi sellist öelda?” Mu hääl oli nii kõrge, et see kõlas vaid peene ja õela sosinana. „Sina süüdistad mind?”

      Ta peatus ja hingas sügavalt sisse.

      „Ei. Ei, sind ei saa ma süüdistada.” Ta pööras oma tühja pilgu kõrvale. „Kuidas see saaks sinu süü olla? Sina tahtsid ju minu juurde jääda ja surra koos minuga.”

      „Seda küll, no loll mis loll,” nentisin ma. „Sina olid see, kes mind sundis tagasi minema! Ja nüüd tahad sa mind süüdistada, et ma ära läksin?”

      Jamie vaatas uuesti mulle otsa, silmad meeleheidet täis.

      „Ma pidin su ära saatma! Ma pidin, lapse pärast!” Ta pilk libises tahtmatult nagi poole, kus rippus ta kuub, Brianna pildid taskus. Ta tõmbas rinna võdisedes põhjalikult hinge ja sundis ennast suure pingutusega rahulikumaks.

      „Ei,” ütles ta siis palju vaiksemalt. „Ükskõik mis see maksma läks, ma ei kahetse seda. Ma oleksin sinu ja tema eest oma elu andnud. Kui läks ka hing ja süda, siis…”

      Ta hingas jälle sügavalt, võideldes mäslevate tunnetega.

      „Ma ei saa sind süüdistada, et sa ära läksid.”

      „Aga sa süüdistad mind, et ma tagasi tulin.”

      Ta raputas pead, nagu püüdes seda klaariks saada.

      „Ei, issand küll, muidugi mitte!”

      Ta võttis kõvasti mu kätest kinni, nii et luud raksusid.

      „Kas sa tead, mis tunne on elada kakskümmend aastat ilma südameta? Olla vaid pooleldi elus ja õppida elama juhuslikest raasukestest, täites oma pragusid ja auke sellega, mis kätte satub?”

      „Kas ma tean?” kajasin vastu. Rabelesin, et lahti pääseda, kuid asjata. „Jah, sa igavene värdjas, ma tean seda! Või mis sa arvasid – et läksin otsejoones Franki kaissu ja elasin seal õnnelikult, kuni surm meid lahutab?” Lõin teda veel kord täiest jõust jalaga. Ta võpatas, kuid käsi lahti ei lasknud.

      „Mõnikord ma lootsin seda,” pressis ta hammaste vahelt. „Ja mõnikord nägin seda vaimusilmas – kuidas ta sinuga on, päeval ja öösel, sinuga voodis, kuidas ta naudib su keha, kuidas ta hoiab süles minu last! Ja jumal taevas näeb, et oleksin võinud su selle eest tappa!”

      Äkki lasi ta mu kätest lahti, pööras kannal ringi ja virutas rusikaga läbi tammepuust riidekapi seina. Hoop oli muljetavaldav, sest kapp kujutas endast kapitaalset mööblitükki. See pidi ta sõrmenukid üsna siniseks põrutama, kuid Jamie ei kõhelnud hetkegi, vaid andis samasuguse hoobi ka teise rusikaga, otsekui seisaks lihvitud laudade asemel ta ees Franki nägu. Või minu oma.

      „Ah et sellised tundmused siis,” tähendasin külmalt, kui ta hingeldades tagasi astus. „Aga minul ei ole sind Laoghaire’iga vaja ette kujutadagi – ma olen teda lausa näinud, kuradi kurat!”

      „Ma hooli Laoghaire’ist karvavõrdki ega ole kunagi hoolinud!”

      „Värdjas!” ütlesin talle uuesti. „Abiellud naisega, kellest sa ei hooli, ja heidad ta kõrvale, niipea kui…”

      „Jää vait!” möirgas Jamie. „Vali oma sõnu, sa väike õel madu!” Mulle otsa põrnitsedes lõi rusikaga kausialusele. „Mina olen ju lurjus nii või teisiti, eks ole? Kui ma tema vastu midagi tunnen, siis olen truudusetu liiderdaja, aga kui ei tunne, siis südametu elajas.”

      „Sa oleksid pidanud ütlema!”

      „Ja kui ma oleksin seda teinud?” Ta haaras mul käest ja rabas mu püsti, nii et me silm silma vastu jäime. „Sa oleksid kannal ringi pööranud ja sõna lausumata kadunud. Aga kui ma sind juba korra näinud olin – usu mind, ma olin valmis veel palju hullemaid asju tegema kui valetama, et sind kinni hoida!”

      Jamie surus mu kõvasti enda vastu ja suudles mind kaua ning tugevalt. Mul läksid põlved nõrgaks ja ma pidin vaeva nägema, et jalul püsida, milles mind toetas mälupilt Laoghaire’i vihastest silmadest ja verdtarretavast häälest: Ta on minu oma!

      „Sellel jutul pole mõtet,” ütlesin eemale tõmbudes. Vihal on omamoodi joovastav toime, kuid sellele järgneb kiiresti pohmeluse must keeris. Mu pea käis nii hullusti ringi, et mul oli raske tasakaalu hoida. „Ma ei suuda enam millelegi mõelda. Ma lähen nüüd ära.”

      Sööstsin ukse poole, kuid ta rabas mul piha ümbert ja tõmbas tagasi.

      Siis keeras ta mu enda vastu ja suudles uuesti – nii kõvasti, et tundsin suus vere elavhõbedamaitset. See polnud ei kiindumus ega iha, vaid sõge kirg, vajadus mind omada. Sõnu ta enam ei teinud.

      Ega