Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

mis olid nii venna moodi.

      „Ma arvan, et nii on kõige parem,” lausus ta vaikselt.

*

      Oli juba hiline hommik, kui ma Lallybochist lahkusin, teades, et see on viimast korda. Mul oli puss vööl, ehkki polnud tõenäoline, et seda kasutama pean. Sadulataskutes oli süüa ja mitu pudelit õlut; sellest pidi piisama kiviringini jõudmiseks. Olin mõelnud, kas mitte võtta Jamie taskust Brianna fotod, kuid kõhklema löönud ja nad sinna jätnud. Brianna oli igavesti Jamie oma, isegi kui mina ei olnud.

      Oli kõle sügisilm ja päev täitis hommiku hallid lubadused kurbliku uduvihma näol. Maja ümber polnud kedagi, kui Jenny ratsu tallist välja ajas ja mulle jalust hoidis.

      Tõmbasin pea sügavale kapuutsi ja noogutasin talle. Eelmine kord olime lahkunud pisarate ja kallistuste saatel nagu õed. Ta lasi valjastest lahti ja astus sammu tagasi, ning ma pöörasin hobuse ninaga tee poole.

      „Jumal kaasa!” kuulsin teda selja tagant hõikavat. Ma ei vastanud midagi ega vaadanud ka tagasi.

      Ratsutasin suurema osa päevast, peaaegu märkamata, kuhu ma lähen; pidasin vaid üldist suunda ja lasin ruunal ise mägede vahel teed leida.

      Peatusin, kui hakkas pimenema, panin hobuse kammitsasse, heitsin mantlisse mässitult maha ja uinusin kohe magama, soovimata hetkegi ärkvel olla, sest nii võisid tulla mõtted ja mälestused. Tuimus oli mu ainus pääsetee. Teadsin, et see läheb üle, kuid klammerdusin tema halli turvalisuse külge nii kauaks kui võimalik.

      See oli nälg, mis mind järgmisel päeval vastu mu enda tahtmist tagasi elule tõi. Ma ei olnud eelmisel päeval ühtki söögipausi pidanud ega ka hommikust söönud, kuid lõunaks hakkas mu kõht valjuhäälselt protesteerima. Pidasin väikeses orus sillerdava ojakese ääres kinni ja pakkisin lahti toidumoona, mille Jenny mulle oli sadulataskusse libistanud.

      Kaerakakud ja õlu, paar väikest pätsikest värsket leiba, poolenisti lahti lõigatud ja lambajuustu ning marineeritud juurviljadega täidetud. Need olid mägismaa võileivad, karjuste ja sõjameeste mehine toit; Lallybrochile sama iseloomulik kui pähklivõi Bostonile. Tundus väga sobiv, et mu eksirännak lõpeb just ühe sellisega.

      Sõin ühe leiva, tühjendasin selle kõrvale ühe savist õllepudeli, hüppasin tagasi sadulasse ja seadsin ratsu nina taas kirdesse. Kahjuks oli toit, mis valas uut elu mu kehasse, äratanud ellu ka mu tunded. Sedamööda kuidas me aina kõrgemale pilvedesse ronisime, langes mu meeleolu – ehkki see polnud juba alguseski kuigi kõrgel.

      Ratsu oli tahtmist täis, kuid mitte mina. Pärastlõunal tundsin, et ma lihtsalt ei suuda enam. Juhtisin hobuse väiksesse metsatukka, et teda teelt näha poleks, panin lõdvalt kammitsasse ja kõndisin puude all kaugemale, kuni jõudsin maas lebava siledakoorelise, siit-sealt sammaldunud haavatüveni.

      Vajusin sellele istuma, panin küünarnukid põlvedele ja pea kätele. Kõik minus valutas. Mitte vaid eelmise päeva sündmustest ega ka ratsateekonna vintsutustest, vaid hingevaevast.

      Sundus ja otsuste langetamine olid alati kuulunud mu elu juurde. Olin valu ja vaevaga õppinud ravitsema; olin õppinud andma ja hoolima, kuid alati peatunud enne ohtlikku punkti, kus jätkuv andmine oleks mind ennast jõuetuks teinud. Olin õppinud iseenda nimel ka eemale tõmbuma ja kõrvale jääma.

      Ka Franki kõrval olin selgeks saanud viisakuse tasakaalustava mõju; see oli lahkus ja lugupidamine, mis ei ületanud noid nähtamatuid piire, millest edasi tuli kirg. Ja Brianna? Armastus lapse vastu ei saa olla vaba; alates tema esimestest liigutustest üsas valdab sind andumus, mis on sama võimas kui sõge ja sama vastupandamatu nagu sünnitusprotsess ise. Kuid ehkki võimas, on see armastus alati kontrolliv; üks kahest osapoolest on vastutaja, kaitsja, jälgija ja valvaja – jaa, see tunne on kahtlemata kirglik, kuid mitte kunagi ohjeldamatu.

      Alati, alati olin ma ohjeldanud oma kaasaelamist elutarkusega, armastust arvestusega, humaansust hoolimatusega.

      Vaid Jamiega olin andnud kõik ja pannud kogu elu kaalule. Olin heitnud kõrvale nii ettevaatuse, kaalutlused kui elukogemused ja vaevaga kättevõidetud karjääri viljad ning vaevad takkapihta. Ma ei olnud talle toonud muud kui iseenda, olemata temaga muud kui vaid ise, andnud talle nii oma hinge kui keha, lasknud tal näha ennast alasti, lubanud tal näha mind tervenisti ja armastada minu nõrkusi – sest kunagi ta neid armastas.

      Olin kartnud, et ta ei suuda seda enam. Või ei taha. Kuid kogenud siis nende mõne päeva jooksul täiuslikku õndsust ja uskunud, et see, mis oli tookord, on taas kord tõsi; et võin teda armastada kogu oma hinge ja ihuga ning kõigega, mis mul üldse on, ning olla armastatud sama siiralt ja ausalt.

      Mu sõrmede vahelt valgusid suured kuumad pisarad. Nutsin taga Jamiet ja seda iseennast, kes ma olin olnud koos temaga.

      Kas sa tead, ütles ta hääl sosinal, mida see tähendab – öelda: „Ma armastan sind” ja mõelda seda tõsiselt?

      Ma teadsin seda. Ja istudes siin mändide all, pea käte vahel, teadsin ma ühtlasi, et ei mõtle seda enam kunagi nõnda.

      Olles oma õnnetusse mõtiskellu vajunud, ei kuulnud ma ta samme enne, kui ta päris lähedal oli. Mind äratas oksa praksatus, kargasin puutüvelt üles nagu lendu ehmatatud faasan ja keerasin ennast välkkiirelt ründaja poole, süda kurgus ning nuga käes.

      „Issand!” Läheneja hüppas noatera eest tagasi sama ehmunult kui mina.

      „Mida sina siin teed?” küsisin nõudlikult. Surusin vaba käe rinnale. Süda peksis nagu trumm ja kindlasti olin ma näost sama valge kui tema.

      „Isver, tädi Claire! Kust sa oled õppinud niimoodi nuga haarama? Sa ehmatasid mu segaseks.” Noor Ian tõmbas peoga üle lauba ja tema kõrisõlm lõnksatas.

      „See tunne on vastastikune,” kinnitasin talle. Püüdsin nuga tuppe pista, kuid käsi värises reaktsiooni mõjul nii tugevalt, et see ei õnnestunud. Põlvede võdinal vajusin tagasi haavatüvele ja panin pussi põlvele.

      „Kordan küsimust,” ütlesin, püüdes enesevalitsust tagasi saada, „mida sa siin teed?” Mul oli üpris kindel arvamine, mis ta siin teeb, ja ma ei tahtnud sellest tegelikult midagi kuulda. Teisest küljest vajasin väikest hingetõmmet, et ehmatusest üle saada, enne kui jälle korralikult püsti püsin.

      Noor Ian hammustas huulde, vaatas ringi ja istus mu lubava noogutuse peale kohmetult minu kõrvale tüvele.

      „Onu Jamie saatis mu…” hakkas ta ütlema. Ma ei mallanud rohkem kuulata, ajasin ennast püsti – põrgusse need põlved –, surusin noa vöö vahele ja pöördusin minekule.

      „Oota, tädi! Palun!” Ta haaras mul käsivarrest, kuid rapsasin ennast lahti ja tõmbusin eemale.

      „Mind ei huvita,” ütlesin jalaga sõnajalgu kõrvale lükates. „Mine koju, Ian-poiss. Mul on, kuhu minna.” Vähemalt ma lootsin seda.

      „Aga see ei ole nii, nagu sa arvad!” Suutmata mind takistada lagendikult lahkumast, hakkas ta mulle järele tulema ja madalate okste alt läbi kummardades oma vastuväiteid esitama. „Tal on sind vaja, tädi, päriselt ka. Sa peaksid tulema minuga koos tagasi koju.”

      Ma ei vastanud. Olin hobuse juurde jõudnud ja kummardasin, et kammitsat lahti päästa.

      „Tädi Claire! Kas sa ei kuula mind üldse?” Tema kohmakas kogu ilmus välja teisel pool hobust ja ta silmitses mind üle sadula. Ta oli väga oma isa moodi ja tema heasüdamlik, sõbralik nägu oli murest krimpsus.

      „Ei,” vastasin lühidalt. Surusin kammitsa sadulataskusse, panin jala jalusesse ja hüppasin sadulasse, nii et seeliku- ja kleidisabad kaunilt välkusid. Minu kavandatavat väärikat lahkumist segas nüüd vaid tõsiasi, et mu ratsmed olid noorel Ianil kõvasti peos.

      „Lase lahti,” käsutasin majesteetlikult.

      „Enne ei lase, kui sa mu ära kuulad,” vastas ta. Ta vahtis mulle otsa, lõug jonnakalt krampis ja pehmed pruunid silmad välkumas. Vahtisin vastu. Poiss oli vibalik, kuid tal olid Iani sitked lihased; kui ma just ei tahtnud teda kapjade alla sõtkuda, siis ei jäänud eriti muud võimalust kui ta ära kuulata.

      Hea