Seitse õde. Lucinda Riley

Читать онлайн.
Название Seitse õde
Автор произведения Lucinda Riley
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2014
isbn 9789985340424



Скачать книгу

oli tal vähemalt mõni sõber või äripartner, kellele me peaksime teatama?”

      „Georg Hoffman lubas ise selle eest hoolt kanda. Ta helistas mulle täna hommikul ja küsis, millal kõik kohale jõuavad, et ta saaks siia tulla ja teiega kohtuda. Vastasin, et teatan talle kohe, kui oleme Allyga ühendust saanud. Võib-olla oskab tema sinu isa salapärasele mõtteviisile valgust heita.”

      „Ma tõesti loodan, et keegi seda teeb,” pomisesin süngelt.

      „Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma su nüüd üksi sööma jätan? Mul on enne su õdede saabumist tuhat tegemist.”

      „Loomulikult mitte. Aitäh, Ma,” ütlesin. „Ma ei tea, mida me sinuta peale hakkaksime.”

      „Või mina teieta.” Ta patsutas mind õlale ja lahkus köögist.

      4

      Terve pärastlõuna sihitult aias ringi uidanud ja seejärel püüdnud veidi tõlketööd teha, et kasvõi mõneks ajaks mõtted Pa’lt eemale saada, kuulsin peale kella viit sadamasilla juurde jõudnud mootorpaadi häält. Tundes kergendust, et Tiggy on viimaks ometi pärale jõudnud ja ma ei pea oma mõtetega enam üksi olema, paiskasin välisukse lahti ja jooksin üle muru teda tervitama.

      Imetlesin teda, kui ta graatsiliselt kaatrist välja astus. Kui ta noorem oli, soovitas Pa tal korduvalt balletitunde võtta, sest Tiggy ei kõndinud, vaid lendles, ning tema sale painduv keha liikus niisuguse kergusega, et tema jalad justkui ei puudutanudki maad. Temas oli midagi ebamaist: südamekujulises näos torkasid kõigepealt silma hiigelsuured selged silmad, mida ümbritsesid tihedad ripsmed. Teda jälgides märkasin äkitselt tema sarnasust nendesamade habraste noorte hirvedega, kelle eest ta nii tulihingeliselt hoolt kandis.

      „Kullakallis Maia!” hüüdis ta käsi minu poole sirutades.

      Seisime viivu vaikides ja embasime teineteist. Kui ta sammu tagasi astus, nägin tema veekalkvel silmi.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis ta.

      „Üdini vapustatud ja tuimana … Ja sina?”

      „Samamoodi. See ei jõua mulle ikka veel pärale,” vastas ta, kui hakkasime maja poole minema, käsivarred tugevalt teineteise õlgade ümber põimitud.

      Terrassile jõudnud, jäi Tiggy ootamatult seisma ja keeras end minu poole.

      „Kas Pa on …?” Ta heitis pilgu majale. „Sest kui on, pean end hetke koguma.”

      „Ei, Tiggy, teda pole enam majas.”

      „Oh, arvatavasti on nad viinud ta …” Mõte katkestas ta nukra hääle.

      „Lähme sisse, joome tassi teed ning ma selgitan kõike.”

      „Tead, ma püüdsin teda tunnetada … ma pean silmas tema hinge,” lausus Tiggy ohates. „Aga tajusin vaid tühjust, ei miskit muud.”

      „Võib-olla on millegi tunnetamiseks liiga vähe aega möödas,” rahustasin teda, sest olin Tiggy kummalisevõitu ideedega harjunud ega tahtnud neid karmi pragmaatilisusega hävitada. „Mina igatahes ei taju midagi,” lisasin kööki astudes.

      Claudia seisis valamu ääres ning kui ta end ümber pööras ja Tiggyt teretas – olin alati kahtlustanud, et Tiggy on ta lemmik –, nägin tema silmis kaastunnet.

      „Kas pole kohutav?” ütles Tiggy teda kallistades. Tema oli meie hulgast ainus, kes suutis piinlikkust tundmata Claudiat emmata.

      „Jah, on tõesti,” nõustus Claudia. „Minge teie Maiaga võõrastetuppa, ma toon teile tee sinna.”

      „Kus Ma on?” küsis Tiggy, kui me läbi maja edasi liikusime.

      „Ülakorrusel, annab teie magamistubadele viimast lihvi. Tõenäoliselt tahtis ta jätta meile aega omavahel olla,” sõnasin istet võttes.

      „Kas ta oli siin? Selles mõttes, et kas ta oli Pa viimastel hetkedel tema juures?”

      „Jah.”

      „Aga miks ta meiega varem kontakti ei võtnud?” tekkis Tiggyl sama küsimus, mis minulgi.

      Järgmise poole tunni jooksul vastasin kõigile küsimustele, millega olin eelmisel päeval Marinat pommitanud. Rääkisin Tiggyle ka seda, et Pa surnukeha oli tinakirstus ookeanipõhja igavesele unele saadetud, ja eeldasin, et ta satub sama suurde raevu, nagu olin sattunud mina. Tiggy aga kehitas vaid korraks mõistavalt õlgu.

      „Ta tahtis pöörduda tagasi paika, mida ta armastas, ning lasta oma kehal seal igavesti puhata. Tead, Maia, mõnes mõttes olen ma isegi rõõmus, et ei näinud teda … elutuna, sest nüüd jääb ta mulle meelde sellisena, nagu oli.”

      Jäin üllatunult õde vaatama. Ehkki just tema oli meist kõige tundlikum, polnud uudis Pa surmast teda ilmselgelt puudutanud nii tugevalt – vähemalt väliselt –, nagu olin ette kujutanud. Tema tihedad kastanpruunid juuksed särasid läikiva lakana ümber näo ning süütu, peaaegu kohkunud pilguga suurtes pruunides silmades oli rõõmus sädelus. Tiggy suurepärane enesevalitsus andis lootust, et hoolimata sellest, kuidas tunnen end mina, võivad ka teised õed mõjuda sama rõõmsameelselt kui tema.

      „Nii naljakas kui see ka pole, aga sa näed imekena välja, Tiggy,” tegin talle oma mõtteid kuuldavale tuues komplimendi. „Tundub, et Šotimaa värske õhk sobib sulle.”

      „Muidugi sobib, kahtlemata,” nõustus Tiggy. „Pärast nii paljusid toas veedetud lapsepõlveaastaid on mul tunne, et ka mind on metsikusse loodusesse vabaks lastud. Ma lausa jumaldan oma tööd, ehkki see on raske, ning majake, kus ma ajutiselt elan, äärmiselt algeline. Seal on isegi kemps õue peal.”

      „Uskumatu!” Imetlesin tema võimet loobuda kõigist esmavajadustest ja mugavustest, et järgneda oma kirele. „Tähendab, seal tunned sa tööst suuremat rahuldust kui Servioni loomaaia laboratooriumis?”

      „Taevake, loomulikult!” vastas Tiggy kulmu kergitades. „Olgugi, et mul oli loomaaias super hea töökoht, vihkasin oma tööd, sest ma ei tegelenud loomadega, vaid analüüsisin nende geneetikat. Sa pead mind vist hulluks, et ma loobusin üliheast karjäärivõimalusest ning seiklen nüüd ööd ja päevad peaaegu olematu palga eest Šoti mägismaal, aga praegune tegevus pakub mulle palju enamat.”

      Tiggy tõstis pilgu ja naeratas, kui võõrastetuppa astus Claudia, käes kandik, mille ta enne väljumist madalale lauale asetas.

      „Ma ei pea sind hulluks, Tiggy. Ma mõistan sind suurepäraselt.”

      „Tõtt-öelda olin ma enne sinu eilset kõnet õnnelikum kui kunagi varem.”

      „Kindlasti tunned sa end nõnda sellepärast, et oled leidnud oma kutsumuse,” vastasin naeratades.

      „Jah, seda küll, aga … on veel midagi,” tunnistas Tiggy ning ma märkasin ta õrnadele põsesarnadele tekkinud kerget õhetust. „Aga sellest järgmisel korral. Millal teised koju jõuavad?”

      „CeCe ja Star peaksid saabuma täna õhtul seitsme paiku ning Elektra tuleb alles hilja öösel,” vastasin teed kahte tassi kallates.

      „Kuidas Elektra uudisele reageeris?” küsis Tiggy. „Tegelikult polegi sul tarvis midagi öelda, sest vastus on mulle teada.”

      „Õigupoolest rääkis temaga hoopis Ma. Ma arvan, et ta nuttis silmad peast välja.”

      „Omas elemendis nagu ikka,” nentis Tiggy ja rüüpas lonksu teed. Järsku tõi ta kuuldavale ohke ja ta silmist kadus sära. „See kõik näib nii veider. Ma ei saa lahti tundest, et Pa võib iga hetk uksest sisse astuda. Aga loomulikult ei tee ta seda enam kunagi.”

      „Ei, seda ta ei tee,” nõustusin nukralt.

      „Kas me peaksime midagi ette võtma?” päris Tiggy järsu liigutusega diivanilt tõustes, läks akna alla ja jäi välja vaatama. „Mul on tunne, et me peaksime … midagigi tegema.”

      „Ma kuulsin, et kui kõik on kohale jõudnud, tuleb meie juurde Pa advokaat, kes selgitab kõike, aga praegu