Seitse õde. Lucinda Riley

toob.”

      „Oh, armas Jumal,” pomisesin, sest Marina sõnad tekitasid hirmuvärinaid. „Aga kindlasti teadis ta ka seda, et me oleksime soovinud temaga jumalaga jätta. Kuidas ta sai meile seda teha? Mida ma teistele ütlen? Ma …”

      „Chérie, meie oleme elanud selles majas kõige kauem ja me mõlemad teame, et mis puudutas sinu isa, siis me ei tohtinud kunagi esitada küsimust „Miks?”. Ma oskan öelda vaid seda,” jätkas ta vaikselt, „et ta tahtis minna puhkama samamoodi, nagu elas: omaette.”

      „Ja kõike kontrollides,” lisasin, sest äkitselt lahvatas minus viha. „Mul on tunne, et ta ei usaldanud täielikult isegi neid, kes teda armastasid ja kes oleksid soovinud käituda õigesti.”

      „Hoolimata sellest, kuidas ta oleks oma tegu põhjendanud,” ütles

      Marina, „loodan siiski, et aja möödudes meenutate te eelkõige seda, kui kõvasti ta teid kõiki armastas. Ma tean täpselt, et teie, tema tütred, olite kogu ta maailm.”

      „Aga kes meist teda tundis?” küsisin, pisarad meeleheitest silmisse tunginud. „Kas arst käis ja kinnitas tema surma? Sul peaks olema surmatunnistus. Kas ma saaksin seda näha?”

      „Arst tahtis teada tema isikuandmeid, nagu näiteks sünnikohta ja sünniaastat. Vastasin, et olen ainult töötaja ega tea selliseid üksikasju. Palusin arstil ühendust võtta teie isa advokaadi Georg Hoffmaniga.”

      „Aga miks ta oli nii salapärane, Ma? Täna lennukis mõtlesin sellele, et ma ei mäleta ainsatki korda, mil isa oleks siia, Atlantisesse, sõpru külla kutsunud. Kui me olime jahil, ilmus aeg-ajalt pardale mõni tema äripartner, et temaga nõu pidada, ja mõlemad kadusid allkorrusele isa tööruumi, aga tihedamalt ei käinud ta kellegagi läbi.”

      „Ta tahtis hoida pereelu ja äriasjad lahus, et kodus olles pühenduda täie tähelepanuga oma tütardele.”

      „Tütardele, kelle ta lapsendas ja igalt poolt maailmast siia tõi. Miks, Ma, miks?”

      Marina vaatas mind vaikides ja tema tarkades rahulikes silmades polnud ainsatki vihjet selle kohta, kas ta teab vastust või mitte.

      „Ma pean silmas seda,” jätkasin, „et lapsena võetakse elu sellisena, nagu see on. Aga me mõlemad teame, kui ebatavaline – või õigemini veider – on juhtum, mil vallaline keskealine mees lapsendab kuus vastsündinud tüdrukut ja toob nad siia, Šveitsi, et nad oma katuse all üles kasvatada.”

      „Sinu isa oligi ebatavaline mees,” nõustus Marina. „Aga mis halba saab olla otsuses anda puudust kannatavatele orbudele võimalus kogeda tema kaitse all paremat elu?” puikles ta selgesõnalisest vastusest kõrvale. „Paljud jõukad inimesed, kes lapsi ei saa, kasutavad lapsendamisvõimalust.”

      „Tavaliselt on nad abielus,” olin otsekohene. „Ma, kas sa oled kunagi kuulnud mõnest Pa kallimast? Kellestki, keda ta armastas? Mina tundsin teda kolmkümmend kolm aastat, ent ei näinud teda kordagi ainsagi naise seltsis.”

      „Chérie, ma mõistan, et su isa on surnud, ja järsku jõudis sulle pärale, et paljud küsimused, mida sa oleksid tahtnud talle esitada, jäävadki vastuseta, aga selle koha pealt ei saa mina sind aidata. Pealegi pole praegu õige hetk,” lisas Marina tasakesi. „Praegu peame mõtlema eelkõige sellele, mida ta igaühele meist tähendas, ning meenutama teda kui heasüdamlikku ja hella inimest, kellena me teda siin, Atlantise seinte vahel, tundsime. Püüa meeles pidada, et sinu isa oli tublisti üle kaheksakümne. Tal jäi selja taha pikk ja rahuldust pakkuv elu.”

      „Aga ta käis alles kolm nädalat tagasi Laseriga järvel ja askeldas paadis nagu poole noorem mees,” meenutasin. „Mul on raske viia see mälupilt kokku surmale määratud inimesega.”

      „Jah, Jumal tänatud, et ta polnud selline nagu paljud temaealised ega pidanud taluma aeglast ja pikaldast hääbumist. See on imetore, et sulle ja sinu õdedele jääb ta meelde heas vormis õnneliku terve mehena,” lohutas mind Marina. „Päris kindlasti oligi see tema soov.”

      „Loodetavasti ei pidanud ta palju kannatama?” pärisin ettevaatlikult, ehkki sügaval sisimas teadsin, et isegi kui see oleks nii olnud, keelduks Marina seda tunnistamast.

      „Ei pidanud. Ta teadis, Maia, mis teda ees ootab, ja ma arvan, et ta oli Jumalaga juba rahu teinud. Usu mind, et ta oli minnes õnnelik.”

      „Mismoodi ma peaksin oma õdedele selgitama, et nende isa on meie hulgast lahkunud?” anusin ma vastust. „Ning et neil pole isegi surnukeha, mida matta? Nad tunnevad end samamoodi nagu mina: et ta haihtus ühtäkki lihtsalt õhku.”

      „Sinu isa mõtles enne surma ka sellele ning paar tundi tagasi helistas mulle tema advokaat Georg Hoffman. Ma luban sulle, et te kõik saate võimaluse temaga hüvasti jätta.”

      „Isegi surnuna on Pa’l kõik kontrolli all,” ohkasin masendatult. „Muide, ma jätsin kõigile oma õdedele sõnumi, aga senini pole ükski neist tagasi helistanud.”

      „Georg Hoffman on igatahes ootel ja saabub kohe, kui kõik on kohale jõudnud. Ja palun ära küsi, Maia, mida sinu isa meile öelda tahtis, sest minul pole õrna aimugi. Ma palusin Claudial sulle suppi keeta. Vaevalt et sa täna hommikust saati midagi söönud oled. Kas sa soovid einestada Paviljonis või tahad täna ööseks siia jääda?”

      „Ma söön supi siin ära, aga kui sul midagi selle vastu pole, tahaksin koju minna. Mulle tundub, et ma pean üksi olema.”

      „Loomulikult.” Marina ajas käed laiali ja kallistas mind. „Ma saan aru, kui kohutav šokk see sinu jaoks on. Ja mul on kahju, et sa pead ka sel korral õdede eest vastutuskoorma enda kanda võtma, aga isa palus helistada esimesena just sulle. Ma ei tea, kas see pakub sulle kergendust. Kas ma lasen Claudial supi üles soojendada? Mulle tundub, et meile mõlemale kuluks lohutuseks midagi sooja ära.”

      Kui supp oli söödud, soovitasin Marinal magama minna ja andsin talle head ööd soovides põsemusi, sest märkasin, et ka tema on omadega läbi. Enne majast lahkumist ronisin mitmest trepist üles kõige kõrgemale korrusele ja piilusin õdede tubadesse. Kõik nägid välja täpselt samasugused, nagu need olid olnud enne seda, kui toaelanikud kodunt lahkusid ja valitud eluteele suundusid, ning kõik ruumid olid säilitanud erineva iseloomu. Nendel kordadel, kui õed nagu tuvid veeäärsetesse pesadesse tagasi pöördusid, ei paistnud kellelgi neist olevat vähimatki huvi oma toas midagi muuta. Ka minul mitte.

      Avasin oma toa ukse ja läksin riiuli juurde, kus hoidsin ikka veel hinnalisi lapsepõlveaardeid. Võtsin alla ühe vana portselannuku, mille Pa oli mulle kinkinud, kui olin alles päris pisike. Nagu ikka, oli ta jutustanud armsa loo, kuidas see nukk oli kunagi kuulunud noorele Vene krahvinnale, aga kui ta perenaine suureks kasvas ja ta unustas, oli end seejärel lumises Moskva palees üksikuna tundnud. Isa ütles, et nuku nimi on Leonora ja ta vajab uut armastavat kätepaari.

      Nuku tagasi riiulile asetanud, sirutasin käe karbi poole, kus oli peidus Pa’lt kuueteistkümnendaks sünnipäevaks saadud kingitus. Avasin karbi ja tõmbasin kaelakee välja.

      „See on kuukivi, Maia,” oli isa öelnud, kui olin ainiti vaadanud ebatavaliselt küütlevat kivi, mis säras sinakalt ja mida ümbritsesid tibatillukesed teemandid. „Kivi on vanem kui mina ja äärmiselt huvitava saamislooga.” Mulle meenus, et nende sõnade juures lõi ta kõhklema, justkui peaks iseendaga mõttes nõu. „Võib-olla räägin ma sulle kunagi selle loo ära,” jätkas ta. „Praegu on kee sinu jaoks vist liiga täiskasvanulik. Aga ma olen kindel, et ühel heal päeval sobib see sulle suurepäraselt.”

      Pa hinnang oli olnud õige. Tookord oli mu keha – nagu kõigil minu koolikaaslastel – täis riputatud odavaid hõbeehteid ja ümber kaela rippusid nahkpaela otsa kinnitatud suured ristid. Kuukiviga kaelakeed polnud ma kordagi karbist välja võtnud ja see oli aastateks riiulile ununenud.

      Nüüd olin valmis seda kandma.

      Läksin peegli ette, panin hapra kuldketi kaela ümber, lukustasin pisikese kinniti ja jäin kuukivi uurima. Võib-olla oli asi minu heas fantaasias, aga mul oli tunne, et see lõi mu naha peal helendama. Vaistlikult liikusid mu sõrmed kivi juurde ning seda pihus hoides