Seitse õde. Lucinda Riley

ära lõigatud fantaasiamaailma.

      Pa Salti maailma.

      Kui mu mõtted läksid isa hellitusnimele, mille ma ise talle lapsena olin andnud, tajusin esimesi ebamääraseid märke silmakoobaste taga varitsevatest pisaratest. Isa oli alati armastanud purjetamist ja meie järveäärsesse koju reisilt tagasi jõudnud, lõhnas ta sageli värske õhu ja soolase mere järele. Miskipärast oli see nimi talle kohe külge jäänud ja vanemaks saades hakkasid ka nooremad õed teda samamoodi kutsuma.

      Kui kaater kiirust lisas ja soe tuul mu juukseid sasis, tõusid mu vaimusilma ette sajad eelmised kojujõudmised Atlantisesse, Pa Salti muinasjutulossi. Kuna hoone paiknes eravalduses kõrgel maaninal, mille tagant algas järsk mägismaa, oli sellele maismaa poolt võimatu läheneda ja paat oli ainus liiklusvahend, millega maja juurde pääses. Lähimad naabrid elasid mitme miili kaugusel järve kaldal ning Atlantis oli kogu ülejäänud maailmast eraldatud ainult meile kuuluv kuningriik. Kõik, mis jäi selle piiridesse, oli maagiline … justkui oleksime Pa Salt ja meie, tema tütred, elanud võluriigis.

      Pa Salt oli meid vastsündinutena välja valinud, lapsendanud ja neljast ilmakaarest koju oma kaitse alla toonud. Ja nagu Pa Salt oli alati rõhutanud, olime me kõik erilised, haruldased … tema tüdrukud. Ta oli andnud meile nimed Seitsme Õe, oma lemmiktäheparve järgi. Mina, Maia, olin õdedest vanim ja esimesena perre võetud.

      Kui ma laps olin, viis isa mind tihti maja peal kõrguvasse klaaskupliga observatooriumisse, tõstis mu suurte tugevate kätega üles ja lasi mul läbi teleskoobi öötaevast imetleda.

      „Seal see ongi,” osutas ta läätsi fookustades. „Vaata, Maia, sellelt imekaunilt säravalt tähelt said sina oma nime.”

      Ja ma tõesti nägin seda. Kui ta rääkis mulle legendidest, kust minu ja mu õdede nimed pärit on, kuulasin teda vaid poole kõrvaga, sest üle kõige meeldis mulle tunda enda ümber tema käsivarsi, nautida haruldasi hetki, mil ta oli ainult minu päralt.

      Suuremaks saades taipasin, et Marina, keda olin pidanud oma pärisemaks – lühendasin isegi tema nime „Ma’ks” –, on hoopis suurepärane lapsehoidja, kelle Pa oli palganud meie eest hoolt kandma, sest ta ise oli sageli kodunt ära. Loomulikult oli Marina meie kõigi jaoks midagi palju enamat kui lapsehoidja. Tema oli see, kes pühkis ära meie pisarad, pahandas meiega, kui me ei tundnud lauakombeid, ning juhtis meid rahulikult läbi raskete üleminekuaastate, kuni neidudest olid saanud naised.

      Ta oli alati olnud meie jaoks olemas ja isegi juhul, kui Ma oleks mu sünnitanud, poleks mu armastus tema vastu saanud olla tugevam.

      Kolm esimest eluaastat elasin meie võlulossis Genfi järve kaldal Marinaga kahekesi, Pa Salt aga reisis seitsme maa ja mere taha ning tegeles äriasjadega. Seejärel hakkasid üksteise järel saabuma mu õed.

      Tavaliselt tõi Pa koju jõudes mulle kingituse. Läheneva kaatri mootorimürinat kuuldes jooksin puude vahelt üle suure muruplatsi teda paadi juurde tervitama. Nagu lapsed ikka, tahtsin ka mina kohe näha, mis isal on minu rõõmustamiseks võlutaskutes peidus. Ükskord kinkis ta mulle oivalise puust nikerdatud põhjapõdra, mis tema sõnul tuli otse Põhjapooluselt Jõuluvana töökojast, aga hetk hiljem astus tema selja tagant välja valges kitlis naine, süles salli sisse mässitud komps. Ja see komps liigutas.

      „Sellel korral, Maia, tõin ma sulle ühe väga erilise kingi. Sul on nüüd väike õde.” Kompsu mulle sülle tõstes oli isa suul naeratus. „Kui ma jälle ära sõidan, ei tunne sa end enam üksildasena.”

      See päev muutis mu elu. Sünnitushaigla õde, kelle Pa Salt oli endaga kaasa toonud, sõitis paari nädala pärast ära ning Marina hakkas hoolitsema ka minu pisikese õe eest. Ma ei suutnud mõista, kuidas see armetu punase näoga olend, kes tihtipeale haises ja tähelepanu minult eemale tõmbas, sai olla kingitus. Nõnda mõtlesin ma hommikuni, mil Alküoone – tema sai oma nime Seitsme Õe täheparve teiselt tähelt – mulle hommikulauas kõrge lapsetooli seest naeratas.

      „Ta teab, kes ma olen,” laususin üllatunult Mariale, kes teda toitis.

      „Muidugi teab, kallis Maia. Sina oled vanem õde, kellest saab tema eeskuju. Sinu ülesandeks jääb õpetada talle paljusid asju, mida sina tead ja tema mitte.”

      Kui ta suuremaks kasvas, muutus ta minu varjuks, kes mul kõikjal kannul käis, mis mulle meeldis, aga samal ajal ärritas.

      „Maia, oota mind ka!” nõudis ta minu selja taga paterdades valjuhäälselt.

      Ehkki Ally, nagu ma teda hellitavalt kutsusin, oli esialgu minu unenäolises Atlantise maailmas soovimatu lisand, poleks ma saanud soovida mõnusamat ja armsamat seltsilist. Ta nuttis haruharva ja tal polnud jonnihooge nagu paljudel temavanustel põngerjatel. Punakuldsete lehvivate lokkide ja suurte siniste silmadega Ally sünnipärane sarm võlus kõiki, meie isa kaasa arvatud. Alati kui Pa Salt pikkadelt välisreisidelt koju jõudis, olin kindel, et ta ei vaata mind nii õnneliku pilguga nagu Allyt. Ning kui mina võõraste juuresolekul häbelikuks muutusin ja endasse tõmbusin, siis Ally harukordne siirus ja usaldav käitumine tegid temast silmapilk kõigi lemmiku.

      Ta oli sedasorti laps, kes omandas kerge vaevaga kõikvõimalikud oskused – eriti andekas oli ta muusikas ja mistahes veega seotud spordialadel. Mäletan, kuidas Pa õpetas ta meie hiigelsuures basseinis ujuma, ning kui mina pinnal püsimiseks hullupööra rabelesin ja vee alla vajumist vihkasin, siis mu pisike õde käitus nagu näkineid. Meresõiduga – isegi Pa hiigelsuurel kaunil Titaani-nimelisel ookeanijahil – ei harjunud ma kunagi ära, Ally aga anus koju saabunud isa, et see viiks ta järvele väikese Laseriga, mis seisis ankrus meie eramaal maabumissilla ääres. Tavaliselt kössitasin mina kitsas ahtris, samal ajal kui Pa ja Ally hoidsid üle peegelsileda järvepinna kihutava paadi rooliratast. Ühine kirg meresõidu vastu, mis nad tugevalt ühte liitis, jäi minule alatiseks kättesaamatuks.

      Ehkki Ally õppis Genfi konservatooriumis muusikat ja oli üliandekas flötist, kes oleks võinud jätkata karjääri professionaalse orkestri liikmena, valis ta muusikakoolist lahkumise järel täiskohaga meremehe ameti. Nüüd võttis ta regulaarselt osa regattidest ja oli mitmel võistlusel esindanud Šveitsi.

      Ally hakkas saama kolmeseks, kui Pa saabus meie järgmise õega, kellele ta pani Seitsme Õe kolmanda tähe järgi nimeks Asterope.

      „Aga meie hakkame teda Stariks kutsuma,” ütles Pa naeratades Marinale, Allyle ja mulle, kui me korvvoodis lamava uue pereliikmega lähemat tutvust tegime.

      Sel ajal andis eraõpetaja mulle hommikuti tunde ning uue õe kohalejõudmine puudutas mind vähem kui Allyt. Vaid kuus kuud hiljem ühines meiega veel üks beebi, kaheteistkümnenädalane tüdruk, kes sai nimeks Celaeno, mille Ally aga sedamaid CeCeks lühendas.

      Stari ja CeCe vanusevahe oli ainult kolm kuud ja niipalju kui mina mäletan, olid nad alati lahutamatud. Nad olid nagu kaksikud, rääkisid vaid neile arusaadavas titekeeles ja leidub sõnu, mida tänini mõistavad vaid nemad kaks. Nad viibisid omaette maailmas, kuhu meil, ülejäänud õdedel, sissepääs puudus. Ja isegi praegu, kui mõlemad on jõudnud kahekümnendatesse eluaastatesse, pole miski muutunud. CeCe on küll neist kahest noorem, aga ta on kogu elu vanemat õde kamandanud ning tema jässakas keha ja pähkelpruun nahk on tugevas kontrastis kahvatu piitspeenikese Stariga.

      Järgmisel aastal saabus veel üks beebi – Taygeta, kellele andsin hellitusnime Tiggy, sest pisitillukest pead katvad lühikesed tumedad juuksed olid veidra nurga all turris ja minu silmis sarnanes ta siiliga Beatrix Potteri kuulsast lastejutust.

      Olin tollal seitsmene ja hakkasin Tiggyt väga hoidma sellest hetkest alates, mil ma teda esimest korda nägin. Ta oli meist kõige kehvema tervisega ja põdes läbi kõikvõimalikud lastehaigused, aga käitus juba titeeas stoilise rahuga ega nõudnud midagi. Kui Pa tuli paar kuud hiljem koju veel ühe vastsündinud tüdrukuga, kes sai nimeks Elektra, palus kurnatud Marina mul sageli hoida Tiggyt, kellel oli alailma palavik või bronhiit. Kui Tiggyl viimaks astma avastati, viidi teda haruharva lastetoast vankriga õue, sest Genfi talvede külm õhk ja tihe udu võisid kahjustada tema hingamisteid.

      Elektra oli mu õdedest noorim ja tema nimi sobis talle imehästi. Selleks ajaks olin tittede ja nende nõudmistega juba harjunud, aga päris kindlasti