Seitse õde. Lucinda Riley

kurk oli kuiv ja kare ning ma veeretasin end voodist välja ja tatsasin kööki, et kallata endale klaas vett. Mõtlesin Pa’le, kes oli lootnud, et ainulaadsete oskustega relvastatult võin enesekindlalt astuda vastu uue maailma koidikule, mille peatses saabumises ta kindel oli. Tookord olin ma ka ise peaaegu veendunud, et just seda ma teen. Lisaks kõigele muule olin kogu hingest püüdnud panna teda enda üle uhkust tundma.

      Nagu sageli juhtub, oli mu elu võtnud teistsuguse pöörde ja lennutanud mu planeeritud trajektoorilt välja. Aga selle asemel, et pakkuda mulle stardiplatvormi, millelt laia maailma söösta, oli mu keelteoskus pakkunud hoopis võimaluse peita end lapsepõlvekodu seinte vahele.

      Alati, kui mu elevil õed oma maailma eri nurkades asuvatest elupaikadest korraks koju tulid, heitsid nad mu erakuelu üle nalja. Nad hoiatasid, et mind ähvardab oht lõpetada vanatüdrukuna, sest kuidas ma saaksingi kedagi kohata, kui keeldun oma jalga Atlantisest välja tõstmast.

      „Sa oled nii ilus, Maia! Kõik, kes sind on näinud, räägivad sedasama, ja ometi istud sa üksi siin ja lased oma ilul raisku minna,” noomis Ally mind, kui me viimati kohtusime.

      Tõenäoliselt oli tal õigus, sest mu väline pakend tõmbab tõesti tähelepanu. Et oleme pärit kuue õega perekonnast, saime nooremana külge sildid, millel olid kirjas meid kõige täpsemalt iseloomustavad omadused:

      Maia – kaunitar, Ally – juht, Star – rahusobitaja, CeCe – pragmaatik, Tiggy – hoolitseja, Elektra – tulesäde.

      Küsimus oli vaid selles, kas anded, millega meid on õnnistatud, meile elus ka edu ja õnne toovad.

      Mõned mu õed olid veel päris noored ja neil puudusid elukogemused, et seda teada või et mina oleksin saanud selle üle otsustada. Küll aga mõistsin ma, et minu „kingituseks” osutunud kaunis välimus oli kaasa aidanud mu elu kõige valusama hetke sünnile lihtsalt sellepärast, et olin tookord liiga naiivne mõistmaks, kui suurt väge peidab endas ilu. Seetõttu peitsin nüüd oma ilu ära, mis ühtlasi tähendas iseenda varjamist.

      Viimasel ajal oli Pa mul Paviljonis külas käies sageli küsinud, kas ma olen õnnelik.

      „Muidugi, Pa,” olin alati vastanud jaatavalt. Lõppude lõpuks ei paistnud ju välja ainsatki põhjust, miks ma poleks pidanud olema õnnelik. Elasin tõelises luksuses, armastav kätepaar vaid kiviviske kaugusel. Ja tehniliselt võttes oligi kogu maailm minu ees valla. Mind ei sidunud miski, mul puudusid kohustused … aga ometi just neid ma igatsesin.

      Naeratasin, sest mulle meenus, et Pa oli alles paar nädalat tagasi soovitanud mul külastada kooliaegset sõbrannat, kes elab Londonis. Täiskasvanuks saades olin pidevalt kahtlustanud, et Pa on minus pettunud, ja et ettepaneku tegi just tema, olin nõus sõitma. Ehkki kartsin, et ma pole päris „normaalne”, lootsin Londoni reisiga oma mainet tema silmis parandada.

      Seetõttu olin läinud Londonisse … ja avastanud tagasi tulles, et läinud on ka tema. Igaveseks.

      Kell näitas uue päeva neljandat tundi. Pöördusin tagasi magamistuppa, heitsin voodisse ja ootasin meeleheitlikult und. Aga und ei tulnud. Süda tagus rinnus, sest järsku mõistsin, et nüüd, mil Pa on lahkunud, ei saa ma teda enam kasutada kui ettekäänet enda siin varjamiseks. On isegi väga võimalik, et Atlantis müüakse maha. Loomulikult polnud Pa mulle kordagi maininud, mis võiks juhtuda pärast tema surma. Minu teada polnud ta ka minu õdedele selle kohta sõnakestki lausunud.

      Alles mõned tunnid tagasi oli Pa Salt olnud kõikvõimas, kõikjal olev. Loodusjõud, mis meid kõiki pinnal hoidis.

      Pa oli meid kutsunud oma kuldõunteks. Me olime küpsed ja kenasti ümmargused ning ootasime noppimist. Aga nüüd oli jämedat oksa raputatud ja meie olime maha pudenenud ning puudus kindel käsi, mis oleks meid enne kukkumist kinni püüdnud.

*

      Kuulsin koputust välisuksele ja ajasin end uimasena voodist välja, et uks lahti teha. Paari tunni eest oli hakanud koitma ning meeleheide oli sundinud mind otsima välja mulle aastaid tagasi välja kirjutatud unerohu ja võtma ühe tableti. Heitsin pilgu koridoris rippuvale seinakellale ja kahetsesin allaandmist, kuigi käes oli kaheteistkümnes hommikutund.

      Avasin ukse ja nähtavale ilmus Marina murelik nägu. „Tere hommikust, Maia! Ma proovisin helistada sinu lauatelefonile ja seejärel mobiilile, aga et sa ei vastanud, olin sunnitud tulema ja kontrollima, kas kõik on korras.”

      „Anna andeks, ma võtsin unerohtu ja see tegi mu oimetuks. Astu edasi,” laususin kohmetult.

      „Ei, kõigepealt lasen ma sul toibuda, aga kui sa oled duši all käinud ja end riidesse pannud, kas saaksid ehk peamajja tulla? Tiggy helistas ja andis teada, et jõuab kohale õhtul kella viie paiku. Tal õnnestus saada ühendust Stari, CeCe ja Elektraga, nii et ka nemad on juba koduteel. Ega Allylt uudiseid pole?”

      „Ma vaatan kohe mobiili ja kui ei ole, helistan talle uuesti.”

      „Kas sa tunned end ikka hästi? Sa ei näe sugugi hea välja, Maia.”

      „Kõik saab korda, Ma, ausalt. Olen varsti kohal.”

      Sulgesin välisukse ja kiirustasin vannituppa, et pritsida näole külma vett, mis mu ärkvele ehmataks. Peeglisse vaadates mõistsin, miks Marina oli minu enesetunde kohta pärinud. Öö jooksul olid mu silmade ümber tekkinud kortsud ja nende alla hiigelsuured sinakad laigud. Tumepruunidelt juustelt oli kadunud läige ja need rippusid rasvaste salkudena ümber näo. Veatu meekarva nahk, mis tavaliselt ei vajanud meiki, oli punsunud ja kahvatu.

      „Täna hommikul pole sa küll õdedest kõige kaunim,” pomisesin oma peegelpildile ja otsisin sassis linade vahelt mobiili. Leidnud selle lõpuks sulgteki alt, nägin ekraanil teateid kaheksa vastamata kõne kohta. Õdede sõnumeid kuulates sain aru, et uudis oli mõjunud uskumatuna ja kõiki vapustanud. Ainsana õdedest polnud minu hädakutsungile reageerinud Ally. Jätsin veel kord tema kõneposti teate ja palusin viivitamatult tagasi helistada.

      Peamajja jõudnud, leidsin eest Marina ja Claudia, kes õhutasid ülakorrusel mu õdede tube ja vahetasid voodipesu. Sain aru, et Marina on leinast hoolimata õnnelik, sest ta kallid linnupojad tulevad pessa tagasi. Ühe katuse all kokku saamine oli haruldane sündmus. Viimati oli see juhtunud üksteist kuud tagasi juulis, kui Pa jaht Kreeka saarte lähedal lõbusõidul käis. Jõulude ajal oli meid koos olnud ainult neli, sest Star ja CeCe olid Kaug-Ida reisil.

      „Ma saatsin Christiani paadiga toitu ja teisi tellitud varusid ära tooma,” ütles Marina, kui ma tema kannul trepist alla läksin. „Viimasel ajal on su õdedel erilised soovid, näiteks Tiggy on taimetoitlaseks hakanud ja jumal teab mis veidrat dieeti Elektra parasjagu peab,” torises ta, aga ma teadsin, et sisimas tunneb ta rõõmu igast viimasest kui sekundist keset kaost, sest talle meenusid päevad, mil ta pidi meie kõigi eest hoolt kandma. „Claudia on koidust saati köögis askeldanud, aga minu arust võiksime täna õhtul veidi lihtsamalt läbi ajada ning makaronide ja salatiga piirduda.”

      „Kas sa tead, mis kell Elektra saabub?” küsisin, kui olime kööki jõudnud ja Claudia küpsetiste isuäratav lõhn minus lapsepõlvemälestused ellu äratas.

      „Tõenäoliselt alles pärast südaööd. Tal õnnestus saada pilet Los Angelesest Pariisi ja sealt edasi Genfi.”

      „Mis häälega ta oli?”

      „Nuttis,” sõnas Marina. „Hüsteeriliselt.”

      „Ning Star ja CeCe?”

      „Nagu ikka, organiseeris nende kojusõidu CeCe. Stariga ma ei rääkinud. Tundus, et CeCe, vaeseke, oli saanud kohutava šoki, justkui oleks tuul tema purjedest ära võetud. Nad jõudsid alles kümne päeva eest Vietnamist tagasi. Võta värsket saia, Maia! Olen kindel, et sa pole täna hommikul veel söönud.”

      Marina pani minu ette lauale saiaviilu, millele oli määritud võid ja moosi. „Jube mõelda, mismoodi nad end praegu tunda võivad,” pomisesin saia hammustades.

      „Nad tunnevad end täpselt samamoodi nagu ikka ja reageerivad igaüks isemoodi,” nentis Marina elutargalt.

      „Loomulikult on kõik