Seitse õde. Lucinda Riley

lapsepõlvemälestustes ja tema keevaline loomus ei mahenenud ka siis, kui ta vanemaks sai.

      Andsime Ally ja Tiggyga talle salaja hüüdnime ja omavahel olles kutsusime teda kolmekesi Trikiks. Tema läheduses kõndisime kõik kikivarvul, sest keegi ei soovinud esile kutsuda järjekordset välkkiiret meelemuutust. Võin ausalt tunnistada, et oli hetki, mil ma vihkasin teda segaduse eest, mille ta oma saabumisega Atlantises tekitas.

      Ja ometi pakkus just Elektra meile esimesena oma abi ja tuge, kui keegi meist hädas oli. Aeg-ajalt võis ta käituda äärmiselt isekalt, aga harvad polnud ka juhud, mil ta suuremeelsus meid üllatas.

      Pärast Elektra saabumist ootasid kõik majaelanikud seitsmendat õde. Olime saanud oma nimed Pa Salti lemmiktäheparve järgi ning viimaseta polnud me tervik. Teadsime isegi puudu oleva õe nime – Merope – ja püüdsime ette kujutada, milline ta välja näeb. Aga möödus aasta, seejärel teine ja veel üks, aga rohkem beebisid isa koju ei toonud.

      Mäletan selgelt päeva, mil seisin tema kõrval observatooriumis. Olin siis neliteist ja sirgumas naiseks. Ootasime päikesevarjutust, mis isa sõnul pidi inimkonnale mõjuma viljastavalt ja tooma endaga kaasa muutuse.

      „Pa, kas sul on kavas tuua meile ka seitsmes õde?” pärisin.

      Küsimust kuuldes näis ta tugev kaitset pakkuv kogu paariks sekundiks tarduvat. Tema hoiakust jäi mulje, et kogu maailma raskus on ta õlgadele vajunud. Ehkki ta ei keeranud end ümber, sest oli peatse varjutuse ootel endiselt keskendunud teleskoobi seadistamisele, tajusin, et mu sõnad kurvastasid teda.

      „Ei, Maia, ei ole. Sest ma pole teda leidnud.”

*

      Kui mu vaatevälja ilmus meie veeäärset kodu võõraste pilkude eest varjav paks kuusehekk, nägin maabumissillal seisvat Marinat ning lõpuks ometi hakkas pärale jõudma valus tõdemus, et olen Pa kaotanud.

      Mõistsin, et meest, kes rajas kuningriigi, kus meie olime tema printsessid, pole enam olemas ja nõidus on otsa saanud.

      2

      Kui olin kaatrilt sadamasillale astunud, võttis Marina mul õrnalt õlgade ümbert kinni, et mind lohutada. Pöörasime sõnatult ringi, sammusime puude vahelt läbi ja läksime üle kallakuna tõusva laia muruplatsi maja juurde. Juunikuus oli meie kodu alati kõige kaunim. Rikkalik aed oli õide puhkemas ning meelitas sealviibijaid tutvuma varjatud jalgradade ja salajaste koobastega.

      Kaheksateistkümnenda sajandi lõpu poole Louis XV stiilis ehitatud hoone mõjus elegantselt ja suursuguselt. Neljakorruselise ehitise massiivseid heleroosasid seinu ilmestasid kõrged paljude ruutudega aknad ning kõrge punase viilkatuse kõiki nurki kaunistasid tornid. Fantastilise mööbliga sisustus pakkus kõikvõimalikke uueaegseid mugavusi ning paksud vaibad ja mõnusad diivanid haarasid kõiki majaelanikke oma hellitavasse embusse. Meie, tüdrukud, olime lapsena maganud kõige ülemisel korrusel, kust avanes üle puulatvade erakordselt avar vaade järvele. Ka Marina korter oli ülakorrusel meie lähedal.

      Heitsin Marinale pilgu ja märkasin, kui kurnatud ta välja näeb. Tema heasüdamlikke pruune silmi ümbritsesid väsimuserõngad, tavaliselt naeratav suu oli tõmbunud pingule ja ahtaks. Minu teada pidi ta olema kuuekümnendate eluaastate keskpaigas, aga näis nooremana. Ta oli pikka kasvu tugeva kullininaga kaunis ja stiilne naine, alati peenelt riides, sundimatu šikk välimus andmas aimu Prantsuse päritolust. Kui ma väike olin, kandis ta oma tumedaid siidiseid juukseid lahtisena, aga nüüd oli ta need kukla taha krunni keeranud.

      Mu peast otsis väljapääsu tuhat küsimust, aga vaid üks neist nõudis viivitamatult vastust.

      „Miks sa ei helistanud mulle kohe, kui Pa infarkti sai?” pärisin temalt, kui olime majja sisenenud ja astusime kõrge laega võõrastetuppa, kust avanes vaade suurele kivist terrassile, mida ääristasid erepunaste ja kuldsete kressidega täidetud lilleurnid.

      „Usu mind, Maia, ma palusin temalt luba, et sulle teatada, teile kõigile teatada, aga kui ma seda mainisin, muutus ta nii nukraks, et ma pidin tema soovi täitma.”

      Mõistsin, et kui Pa oli keelanud Marinal meiega ühendust võtta, ei saanud Marina teisiti talitada. Pa oli kuningas ja Marina parimal juhul tema usalduse ära teeninud õukondlane, halvemal juhul aga isa teenijanna, kes oli sunnitud tema käske täitma.

      „Kus ta praegu on?” esitasin järgmise küsimuse. „Ikka veel ülakorrusel oma toas? Kas ma peaksin teda vaatama minema?”

      „Ei, chérie, ülakorrusel teda pole. Kohe räägin, mis juhtus, aga ehk soovid enne teed?”

      „Ausalt öeldes kuluks mulle praegu ära kange džinn toonikuga,” tunnistasin hiigelsuurele diivanile istuma vajudes.

      „Ma palun Claudial sulle joogi segada. Ning antud olukorda arvestades võib ka minul seda tarvis minna.”

      Saatsin pilguga Marinat, kes lahkus toast ja läks otsima meie majapidajanna Claudiat, kes oli Atlantises teeninud peaaegu sama kaua kui Marina. Claudia oli sakslanna ja tema karmi pealispinna all oli peidus kuldne süda. Ta oli jumaldanud oma peremeest sama palju kui meie oma isa. Ootamatult tabasin end mõttes küsimast, mis saab nüüd Claudiast ja Marinast. Või õigemini, mis saab kogu Atlantisest nüüd, mil Pa on läinud.

      Need sõnad ei haakunud ikka veel juhtunuga. Pa oli alati „läinud” – kusagile sõitnud, millegagi hõivatud, ehkki ükski tema personali- või pereliige ei teadnud täpselt, millega ta elatise teenimiseks õigupoolest tegeleb. Kord ma küsisin seda temalt – siis kui mu sõbranna Jenny meile koolivaheajaks külla tuli ja meie priiskavat elustiili nähes jahmus.

      „Su isa on vist uskumatult rikas,” sosistas Jenny, kui me äsja Saint-Tropez’ lähedale La Môle’i lennuväljale laskunud Pa eralennukist välja astusime. Maandumisrajal ootas meid autojuht ja viis meid sadamasse, kus me astusime vaimustava kümnekohalise jahi Titaan pardale ja purjetasime iga-aastasele Vahemere kruiisile, et külastada kõikvõimalikke Pa poolt välja valitud sihtkohti.

      Nagu kõik lapsed, olgu nad rikkad või vaesed, olin minagi üles kasvanud keskkonnas, mis oli minu jaoks ainuvõimalik, ning ma polnud kordagi tulnud mõttele, et see võiks olla mingilgi moel ebaharilik. Minul ja kõigil mu õdedel olid lapsepõlves olnud koduõpetajad ning alles siis, kui ma sain kolmeteistkümneseks ja läksin internaatkooli, hakkasin mõistma, et enamik inimesi elab hoopis teisiti.

      Kord küsisin Pa’lt, mis tööd ta tegelikult teeb, et suudab pakkuda meie perele niivõrd luksuslikku elu, aga tema vaid vaatas mind talle omase saladusliku pilguga ja lausus naeratades: „Ma olen teatud mõttes võlur.”

      Mis ei öelnud mulle midagi ja seda ta oligi soovinud.

      Vanemaks saades mõistsin, et Pa Salt on tõeline illusionist ja miski pole nii, nagu esmapilgul näib.

      Kui Marina võõrastetuppa tagasi jõudis, kandikul kaks džinni toonikuga, turgatas mulle pähe mõte, et kolmekümne kolme aastasena pole mul ikka veel õrna aimugi, kes mu isa oli olnud maailmas, mis jäi Atlantisest väljapoole. Ja ma ei teadnud, kas mul isegi nüüd õnnestub sellest midagi kuulda.

      „Sedasi,” lausus Marina jooki minu ette lauale asetades. „Sinu isa mälestuseks,” ütles ta klaasi tõstes. „Lasku Jumal ta hingel rahus puhata.”

      „Jah, Pa Salti mälestuseks. Puhaku ta rahus.”

      Marina võttis suure lonksu, pani klaasi tagasi lauale ja võttis mu käed pihku. „Maia, enne edasise arutelu juurde jõudmist pean sulle midagi rääkima.”

      „Mida siis?” pärisin, silmitsedes tema väsinud nägu, millele mure oli sügavad kortsud vajutanud.

      „Sa küsisid ennist minult, kas su isa viibib ikka veel selles majas. Vastus on selline, et tegelikult on ta juba maetud. Me täitsime tema soovi, et matused toimuksid otsekohe ja mitte keegi teist, tema tütardest, ei tohi kohal olla.”

      Põrnitsesin teda sõnatult, justkui oleks ta aru kaotanud. „Aga Ma, sa ütlesid alles paari tunni eest, et ta suri täna varahommikul! Kuidas on võimalik nii kiiresti matuseid korraldada? Ja miks?”

      „Maia, sinu isa andis karmi käsu, et kohe, kui ta on meie hulgast