Seitse õde. Lucinda Riley

enesekindlusest hoolimata oli selge, et mitte ainult Star ei sõltu CeCest, vaid nende sõltuvus on vastastikune. Teadsin ka seda, et kui Star Pa ennustuse kohaselt ühel heal päeval tõesti lendu läheb, ei tea CeCe, mida ilma temata peale hakata.

*

      Õhtusöök kujunes süngeks, sest mu kolm õde pidid uuesti harjuma koduga, kus kogu ümbritsev keskkond tuletas neile meelde nende kaotuse suurust. Marina andis endast parima, et kõigi tuju üleval hoida, aga tundus, et ka tema ei tea päris täpselt, kuidas seda teha. Ta tahtis teada, kuidas tema armsatel tüdrukutel on vahepeal läinud, aga aeg-ajalt tõid meie peas keerlevad mälestused Pa Saltist meie kõigi silmisse pisarad. Viimaks lõppesid katsed vestlust jätkata vaikusega.

      „Oleks tore, kui me viimaks ometi saaksime teada Ally asupaiga, sest seejärel kuuleksime, mida Pa Saltil meile öelda oli, ja võime edasi liikuda,” lausus Tiggy raske ohkega. „Vabandage, aga mina lähen nüüd oma tuppa ja heidan magama.”

      Ta andis meile kõigile põsemusi ja lahkus ruumist ning paar minutit hiljem järgnesid talle ka CeCe ja Star.

      „Armas taevas,” ohkas Marina, kui olime kahekesi laua äärde jäänud, „nad kõik on murest murtud. Ja ma olen Tiggyga nõus: mida varem me Ally üles leiame ja mida rutem ta koju jõuab, seda kiiremini saame edasi liikuda.”

      „Tõenäoliselt pole Allyl mobiililevi,” ütlesin. „Kindlasti oled sa täiesti kurnatud, Ma. Mine voodisse ning ma jään ise ärkvele ja ootan Elektra ära.”

      „Oled kindel, chérie?”

      „Absoluutselt,” kinnitasin, sest teadsin, kui raske on Marinal olnud minu noorima õega hakkama saada.

      „Tänan, Maia,” lausus Ma ega teinud katsetki vastu vaielda. Ta tõusis laua tagant, surus mu pealaele suudluse ja lahkus köögist.

      Rääkisin Claudiale augu pähe, et ta lubaks mul end järgmise poole tunni jooksul laua koristamisel aidata, ning olin talle tänulik, et saan Elektrat oodates millegagi aega täita. Olin Claudia sõnakehvusega harjunud ja sellel õhtul pakkus tema vaikiv kohalolu mulle erilist turvatunnet.

      „Kas ma lukustan ise uksed, preili Maia?” küsis ta.

      „Ei, ka sinul on selja taga pikk päev. Mine magama ja ma kannan ise selle eest hoolt.”

      „Kuidas soovite. Gute Nacht3,” sõnas Claudia köögist lahkudes.

      Teadsin, et Elektra saabumiseni on päris mitu tundi, aga et olin end hommikul korralikult välja maganud ja täiesti ergas, tegin majas väikese ringkäigu ja jõudsin Pa Salti töötoa ukse taha. Soovisin kangesti tema kohalolu tunnetada ning keerasin käepidet, aga uks oli lukus.

      Avastus üllatas ja häiris mind; kodus oldud aja jooksul oli ta paljude kabinetis veedetud tundide ajal ukse meie, oma tütarde jaoks lahti hoidnud. Kuitahes hõivatud Pa ka polnud, leidis ta minu arglikku koputust kuuldes alati aega: soe naeratus näol, kutsus ta mu sisse ning ma istusin suure põnevusega tema töötoas, mille sisustus väljendas nii tema füüsilist kui ka materiaalset olemust. Ehkki kirjutuslaual seisid reas arvutid ja seinal rippus satelliidi vahendusel peetavateks konverentskõnedeks valmis seatud suur videoekraan, rändas mu pilk alati tema isiklikele aaretele, mis olid asetatud läbisegi laua taha riiulile.

      Tegu oli lihtsate esemetega, mis tema enda sõnul olid sagedastelt ümbermaailmareisidelt kaasa toodud – nende hulgas oli õrn kuldraamiga Jumalaema miniatuur, mis mahtus vabalt peopesale, vana viiul, päevinäinud nahkkotike ja räbaldunud luuleraamat, mille autoriks oli mulle tundmatu inglise poeet.

      Minu teada polnud tema asjade hulgas midagi eriti väärtuslikku, sest tegu oli esemetega, mis tähendasid palju talle endale.

      Ehkki olin kindel, et kui Pa oleks soovinud, oleks ta vabalt võinud täita meie kodu hindamatute kunstiteoste ja suurepäraste antiikesemetega, puudusid meie majast kallihinnalised taiesed. Teadsin, et ülehinnatud elutud asjad teda ei huvitanud. Ta pilkas oma jõukaid eakaaslasi, kes käisid kuulsate kunstiteoste eest välja hullumeelseid summasid, ning selgitas mulle, et suurem osa neist rändab lõpuks tugevate seintega ruumi luku taha, sest nende omanikud kardavad, et need võidakse ära varastada.

      „Kunst kuulub rahvale,” ütles ta. „Maal on kunstniku kingitus meie hingele. Kui kunstiteos meie eest ära peidetakse, muutub see väärtusetuks.”

      Kui söandasin mainida, et ka temal on erakaater ja suur luksusjaht, kergitas ta mulle otsa vaadates kulmu.

      „Aga Maia, kas sa ei mõista, et need mõlemad on vaid transpordivahendid? Veesõidukid on praktilised, sest aitavad jõuda sihtpunkti. Kui nad homme leekides häviksid, võiksin need kerge vaevaga asendada. Minule piisab mu kuuest inimesekujulisest kunstiteosest: minu tütardest. Ainsatest asjadest siin maa peal, mis on seda väärt, et neid kalliks pidada, sest te kõik olete asendamatud. Asendamatud on ainult inimesed, keda me armastame, Maia. Pea seda alati meeles.”

      Palju aastaid tagasi lausutud sõnad sööbisid alatiseks mu mällu. Praegu soovisin kõigi oma keharakkudega, et need oleksid mulle õigel ajal meelde tulnud.

      Pa Salti kabineti ukse tagant ära minnes valitses mu hinges tühjus ja kui ma külalistuppa astusin, keerles mu peas ikka veel küsimus, mis veidral põhjusel oli uks lukku keeratud. Otsustanud järgmisel päeval Marinalt järele küsida, läksin suvalise laua juurde ja võtsin kätte ühe foto. See oli tehtud paar aastat tagasi Titaani pardal: Pa nõjatus jahi tekil reelingule, tütred tema ümber kogunenud. Tema suul oli lai naeratus, kaunite joontega nägu pingevaba, paksud hallinevad juuksed lehvisid meretuules ning ikka veel trimmis muskliline keha oli päikese käes omandanud pronksikarva jume.

      „Kes sa olid?” esitasin fotole mureliku küsimuse.

      Et millegagi aega täita, panin teleri käima ja klõpsutasin kanaleid senikaua, kuni leidsin uudised. Nagu ikka, sisaldas kokkuvõte sõdasid, valu ja hävingut ning ma olin juba valmis kanalit vahetama, kui samal hetkel teatas diktor, et ühe Kreeka saare lahesopist on leitud hiigelsuurt rahvusvahelist kommunikatsioonifirmat juhtinud kuulsa tööstusliidri Kreeg Eszu kaldale uhutud surnukeha.

      Teleripult pihku surutud, kuulasin tähelepanelikult diktori selgitusi, et mehe pereliikmete sõnul oli Kreegile hiljuti pandud viimases staadiumis vähi diagnoos. Kui mees sellest teada sai, otsustas ta endalt elu võtta.

      Mu süda hakkas kloppima. Peale selle, et ka minu isa oli hiljuti otsustanud rännata igavikuteele ookeani põhja, oli lool otsene seos minuga …

      Diktor väitis, et Kreegi poeg Zed, kes on mitu aastat isa firmas töötanud, võtab ettevõtte juhtimise üle ja asub viivitamatult Athenian Holdingsi tegevdirektori ametisse. Ekraanile ilmus Zedi pilt ja ma sulgesin automaatselt silmad.

      „Taevas halasta,” oigasin taipamata, miks saatus on otsustanud just praegu mulle meelde tuletada meest, keda olin viimased neliteist aastat meeleheitlikult unustada püüdnud.

      Nii irooniline kui see ka polnud, olime mõlemad paarikümne tunni jooksul kaotanud oma isa, kes olid läinud märga hauda.

      Tõusin ja hakkasin toas edasi-tagasi sammuma, proovides tõrjuda vaimusilma eest Zedi nägu, mis näis veelgi kaunimana kui minu mälupiltides.

      Mõtle valule, mida ta sulle tekitas, Maia, hoiatasin end. See on möödas, oli möödas juba palju aastaid tagasi. Tee, mida iganes, ainult ära pöördu tagasi minevikku.

      Aga kui ma ohates ja kurnatuna diivanile vajusin, teadsin, et see lugu ei lõpe kunagi.

      5

      Paar tundi hiljem andis mootorpaadi vaikne mürin märku Elektra saabumisest. Hingasin sügavalt sisse ja proovisin end kokku võtta. Väljusin majast ning kui ma kuuvalgesse aeda jõudes paljaste jalgade all sooja kastet tundsin, nägin üle muru minu poole sammuvat Elektrat. Tema kaunis eebenmust nahk näis kuu valgel eriliselt hiilgavat ja uskumatult pikad jalad kahandasid kiiresti meid eraldavat vahemaad.

      Üle meeter kaheksakümne sentimeetri pikkuse Elektra väärikas ja sundimatu elegants tekitas minus alati tunde, et olen tähtsusetu. Käed minu poole sirutanud, surus ta mind tugevalt enda vastu

3

Head ööd (saksa k).