Seitse õde. Lucinda Riley

peast välja.”

      „Mis siis ikka, järelikult tuleb võti üles otsida. Kindlasti on Georgil tarvis kabinetti minna. Ma olen peaaegu veendunud, et Pa hoidis oma dokumente just seal.”

      „Loomulikult. Aga varsti on keskpäev ja kuna ükski sinu õdedest pole veel välja ilmunud, peaksin vist paluma Claudiat, et ta valmistaks hilise hommikusöögi,” lausus Marina.

      „Hea mõte,” olin temaga nõus. „Mina lähen vahepeal tagasi Paviljoni ja vaatan, kas Elektra on juba ärganud.”

      „Hästi, chérie.” Marina naeratus oli kaastundlik. „Varsti on ootamine möödas.”

      „Ma tean.”

      Väljusin majast, et minna tagasi Paviljoni, kui märkasin puude vahel üksildast naisekuju, kes istus sadamasillal, pilk järvel. Jalutasin lähemale ja koputasin talle õrnalt õlale, et teda mitte ehmatada.

      „Star, kas kõik on korras?”

      „Jah, vististi küll,” vastas ta õlgu kehitades.

      „Kas ma tohin siia sinu juurde jääda?”

      Ta noogutas vaevumärgatavalt ning kui ma olin tema kõrval istet võtnud ja sääred üle maabumissilla ääre rippu lasknud, nägin talle kõrvalpilku heites, et tema nägu on pisaratest triibuline.

      „Kus CeCe on?” küsisin.

      „Magab veel. Kui tal on mõni mure, magab ta nagu nott. Mina ei saanud täna öösel üldse und.”

      „Ka minul oli uinumisega raskusi,” tunnistasin.

      „Maia, ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on läinud.”

      Istusin tema kõrval ja vaikisin, sest Star rääkis haruharva avameelselt oma tunnetest kellelegi teisele peale CeCe. Ma ei tahtnud öelda midagi, mis sunniks teda taas endasse kapselduma.

      „Ma olen …” alustas ta viimaks, „… suures segaduses. Miskipärast olin ma alati veendunud, et Pa on ainus inimene, kes mind mõistab. Päriselt mõistab.”

      Ta keeras end järsu liigutusega minu poole ja tema rabavad, peaaegu tontlikud näojooned moondusid ahastavaks maskiks. „Saad aru, mida ma silmas pean, Maia?”

      „Jah,” vastasin mõtlikult. „Ma usun küll. Aga palun ära unusta, Star, et kui sa tulevikus soovid kellegagi rääkida, siis mina olen sinu jaoks alati olemas. Pea seda meeles, eks?”

      „Pean.”

      „Siin te mul oletegi!”

      Võpatasime üheaegselt ja kui olime end ringi keeranud, nägime CeCed, kes mööda maabumissilda pikkade sammudega meie poole tuli. Võib-olla ma kujutasin seda endale ette, aga ma olen kindel, et Stari küütlevsinistes silmades vilksatas põgus ärritusevirve.

      „Ma tulin värsket õhku hingama, sest sa magasid,” lausus Star tõustes.

      „Nüüd olen ma igatahes ärkvel. Ja Tiggy samuti. Kas Elektra jõudis öösel kohale? Ma heitsin üle ukse pilgu tema tuppa, aga ei näinud ainsatki märki, et keegi oleks seal maganud.”

      „Jõudis küll ja ööbis minu juures Paviljonis. Ma lähen vaatan, kas ta on juba ärkvel,” laususin end püsti ajades ja sammusin kahe õe kannul üle muru.

      „Sul on vist seljataga raske öö, Maia, sest pidid taluma draamakuninganna Elektra tavapärast etteastet?” küsis CeCe.

      „Tõtt-öelda oli Elektra sel korral päris rahulik,” vastasin teades, et mu neljas ja kuues õde pole teineteisesse just ülearu kiindunud. Nad olid igas mõttes teineteise vastandid. CeCe oli üdini praktiline ja vihkas väikseimaidki tundepuhanguid, Elektra aga pidevalt valmis plahvatama.

      „Ma ei usu, et see seisund kaua kestab,” turtsatas CeCe põlglikult. „Hiljem näeme.”

      Paviljoni poole sammudes tegi mulle muret Stari ängistatud meeleolu. Ehkki otsesõnu polnud ta seda välja öelnud, mõistsin esmakordselt, et CeCe domineeriv hoiak on Stari jaoks probleem. Paviljoni sisenenud, kuulsin köögist samme.

      Smaragdrohelises siidhommikumantlis vapustavalt kaunis Elektra lasi kraanist teekannu vett.

      „Kuidas sa magasid?” pärisin.

      „Nagu beebi. Sa ju tead, et unepuuduse all ma ei kannata. Teed soovid?”

      Silmitsesin kahtlustavalt teekotikest. „Mis tee see on?”

      „Virgin Green. Californias joovad seda kõik. Mitchi sõnul on see väga tervislik.”

      „Nagu tead, olen mina sõltuvuses vanast heast English Breakfasti teest, kus on piisavalt palju kofeiini,” naeratasin istet võttes, „nii et mina loobun.”

      „Me kõik oleme millestki sõltuvuses, Maia. Tee pärast ma eriti ei muretseks. Kas Allyst on midagi kuulda?”

      Edastasin talle sõna-sõnalt kõik, mida olin Marinalt peamajas kuulnud.

      „Ma tean, et kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka ja seda tuletab mulle pidevalt meelde ka terapeut, aga kas me tõesti peame siin senikaua aega surnuks lööma, kuni Ally välja ilmub? Kui ta on kaugel avamerel, võib ta alles mitme nädala pärast tagasi jõuda.”

      „Loodetavasti pole see nõnda,” ütlesin, saates pilguga Elektrat, kes graatsiliselt köögis ringi hõljus. Ehkki mind peeti meie pere kaunitariks, olin alati arvanud, et see tiitel peaks kuuluma Elektrale. Äsja voodist tõusnud õe juuksed langesid tiheda krässus pahmakana vabalt õlgadele ja tema nägu ei vajanud kübetki meiki, sest uskumatult kõrged põsesarnad ja täidlased huuled olid selletagi täiuslikud. Sportliku, aga sellegipoolest naiseliku kehaga Elektra sarnanes amatsoonide kuningannaga.

      „Kas sul leidub siin midagi, mis pole toidulisanditest läbi imbunud?” tahtis ta külmkapi ust lahti tõmmates teada ja jäi kapi sisu uurima.

      „Vabandust. Tavalised surelikud nagu mina ei uuri väikest kirja siltidel,” nähvasin eeldades, et ta saab naljast aru.

      „Tead, Maia, kui tõele näkku vaadata, siis ei kohta sa mõnikord päevade kaupa ainsatki inimest ja seetõttu pole oluline, milline sa välja näed, on mul õigus?”

      „Jah, sul on õigus, ei ole tõesti,” vastasin rahulikult. Tegelikult rääkis ta tõtt.

      Viimaks otsustas Elektra, et tema hommikusöök piirdub ühe banaaniga, millesse ta pärast koore eemaldamist nukral ilmel hambad lõi. „Mul on kolme päeva pärast Vogue’is põhjalik fotosessioon ja loodetavasti ei pea ma seda tühistama.”

      „Mina loodan sedasama, aga kes teab, millal Ally kohale jõuab. Guugeldasin eile õhtul praegu toimuvaid purjeregatte, ent ei leidnud ainsatki. Järelikult ei saa me saata merendusvõimudele sõnumit ja paluda neil temaga ühendust võtta. Aga peamajas on teised ärganud ja me võiksime nende juurde minna,” tegin ettepaneku.

      „Kui me just peame,” ütles Elektra ükskõikselt.

      „Tead, ma jätan su veidikeseks üksi,” sõnasin laua äärest tõustes, sest teadsin, et kui Elektra on sellises tujus, oleks targem ta rahule jätta. Läksin tuppa, mida kasutasin oma kabinetina, istusin kirjutuslaua taha ja panin arvuti käima. Märkasin südamlikku meili Brasiilia autorilt Floriano Quintelaselt, kelle imekauni romaani „Vaikne kosk” tõlke portugali keelest olin paar kuud tagasi lõpetanud. Olin talle tõlkimise ajal meili saatnud – mulle valmistas peavalu üks eriline fraas ning ma tahtsin tema poeetilist ja õhulist stiili võimalikult täpselt edasi anda – ning sestpeale olime teineteisele sageli kirjutanud.

      Oma e-kirjas teatas ta, et lendab juulis Pariisi, kus ilmub tema raamat, ning kutsus ka mind raamatuesitluse peole. Ta oli kirjale lisanud uue raamatu esimesed peatükid ja palus need võimaluse korral läbi lugeda.

      Tema meil soojendas mu südant, sest tõlkimine võib olla anonüümne ja tänamatu amet. Seetõttu olid mulle eriti kallid need harvad juhud, mil autor võttis minuga otse ühendust ja ma tunnetasin meievahelist seost.

      Maabumissillalt üle muruplatsi kiirustav kuju kiskus mu tähelepanu arvutiekraanilt kõrvale.

      „Ally!”